1

Seakasvatajad kardavad katku

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

IMG_6969
Desovann Linnamäe sigala ees ei kao sealt niipea, kuigi sigade katku pole Läänemaal veel leitud. Foto Arvo Tarmula

Kolmapäeva hommikul püüdis Lõuna-Läänemaal Hanila vallas asuva Ranna rantšo perenaine Ande Arula õue peal põrsaid.

„Oota, ma helistan tagasi,” hõikab ta telefoni. „Üks ongi veel jäänud, siis on kõik.”

Teisipäeva hommikul on veterinaar- ja toiduamet kinnitanud sigade katku ametliku diagnoosi Valga- ja Viljandimaa kokku kolmes seafarmis. Kuu aega tagasi leiti Aafrika katkus metssiga Vändra vallast, mis tähendab, et Lääne maakonna piirist lahutab sigade katku linnulennul poolsada kilomeetrit.

Sigadest kahju

Ande Arula loomapargis on üle paarikümne kodu-, mets-, villa- ja minisea, ristandid peale selle. Pärast seda, kui mullu septembris tuvastati esimene katku surnud metssiga Valgamaal, pole suurem  jagu Ranna rantšo sigu kärssa õue saanud, mõned harvad erandid, näiteks põrsad ja villasead välja arvata. Eilsest on sellega lõpp, kuigi perenaine ütleb, et mõistus keeldub omaks võtmast, kuidas saab üks haigus nii kergesti ja kiiresti levida. Aga oht on oht.

„Just panin villasead kah kinni. Mul käib siin palju inimesi loomi vaatamas, ei saa riskida,” ütleb Ande Arula.

Martna valla seakasvataja Tiit Seiton ütleb, et kui ta teisipäeval raadiost sigade katku kohta kuulis, istus ta tükk aega laua taga, ootas ja seedis kuuldut.

Esimese hooga mõtles Seiton, et lõpetab seapidamise üldse, aga ega seda paugupealt teha saa.

Sellest ajast peale, kui liha hind läks alla, nii et ei saanud vahepel rohkem kui 80 senti eluskaalu kilost, ja sigade katk tuli peale, on Seiton karja peaagu poole jagu vähendanud. Praegu on Seitonil 700 sea ringis.

Sigu on Seiton pidanud sama kaua, kui on olnud uut Eesti riiki. Selle aja sees on olnud peas igasuguseid mõtteid, vaheldumisi üles ja alla, ütleb Seiton, aga nüüd on ainult alla. Raha rahaks, aga sigadest on kahju.

„Kõige tähtsam on praegu, et sead ei läheks tuleriidale. Nemad ei ole ju milleski süüdi,” ütleb Seiton.

Seni tehtust suurt rohkem ei oska teha: desomatid on igal pool maas, töölised vahetavad enne lauta minekut riided ja jalanõud, farmi territoorium on piiratud, et võõrad luusima ei pääseks, sildid on väljas.

„Eks pea veel karmistama,” ütleb Seiton.

Ta on aru saanud, et kõige suurem oht on marjulised ja seenelised. Ega saa keelata töölisi metsa minna. Kui aga mõni on marjul käinud, ei tohi ta metsariiete ja jalanõudega tulla sigade ligigi, ütleb Seiton.

Kaalutakse desoväravat

 „Ma ei kujuta ette, mida võiksin veel teha. Bioohutuse tasandil peaks olema kõik tehtud,” ütleb Linnamäe seafarmi juhataja, veterinaar Ester Leoska.

Võõrad farmi ei pääse, omad pääsevad läbi desovanni, aiad on ümber, närilised on tõrjutud, aga ometi pole garantiid. Valga- ja Viljandimaal näikse olevat kõik õigesti tehtud, arutleb Leoska.

Viimane, mida võiks turvameetmena kaaluda, ja kaalutakse ka, pakkumine juba tuli, on desovärav: kui desomatt desinfitseerib masinat alt, siis värav desinfitseerib ka ülevalt.

Leoska nagu maaeluministergi on oma puhkuse katkestanud ja sõidab täna Tallinnasse ministri kokku kutsutud seakasvatajate erakorralisele nõupidamisele: ehk sealt kuuleb, kuidas edasi toimida.

Atrial on seafarme üle terve Eesti, Linnamäe 7000 siga on taudikolletest kõige kaugemal.

Läänemaa veterinaarkeskuse peaspetsialist Tõnu Erik märgib, et ainsad tsoonivabad Eesti maakonnad on veel Lääne-, Saare- ja Hiiumaa. Kui kauaks, ei tea. Tsoone on kolm: need, kust on sigade katku leitud kodusigadel, nagu Viljandi- ja Valgamaa; need, kus on katku leitud metssigadel, näiteks Järva- ja Pärnumaa; ning puhvertsoonid puhaste ja nakatatud maakondade vahel, näiteks Raplamaa Lääne- ja Järvamaa vahel.

Erik on kindel, et mõne kuu pärast Läänemaa enam puhas ei ole. Kuni on metssigu, on ka sigade katku, ja see levib. Seakatku levimise kiiruseks loetakse 300 km aastas. Mullu septembrist, mil Valgamaal leiti esimene katkus metssiga, on katk liikunud 200 kilomeetri ümber ja jõudnud Vändrasse, aga aasta pole veel täis, ütleb Erik.

Ülinakkav taud

Suuremaid seafarme on Läänemaal kolm: Martnas, Linnamäel ja Kullamaal, ühe-kahe sea pidajaid paarikümne ringis. Eriku sõnul on võrdselt ohus kõik: aiad ja desomatid võivad ju olla, kuid ülinakkav haigus võib sellest hoolimata sisse imbuda.

„Jalgade, riiete või toiduga,” loetleb Erik.

Erik paneb seakasvatajaile südamele ikka üht ja sama: tarastada, võõraid mitte sisse lasta, omadel jalatseid ja riideid vahetada, sead laudas hoida.

„Kui metsas käia, siis jumala eest mitte samade jalanõudega minna sigade ligi. Ja toiduga: loomseid jäätmeid mitte anda. Las elavad vilja peal,” ütleb Erik.

Viljandimaal ühele omanikule kuuluvas kahes farmis haigestusid sead 18. juulil, esimesed loomad surid 19. juulil.

Valgamaal asuvas ühe seaga majapidamises haigestus siga 16. juulil ja suri kaks päeva hiljem.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
hmm
hmm

väga suur probleem seakasvatajatel- kui ikka farmis peaks midagi juhtuma, peaks riik toetama, sest see on erakorraline ja väga raske juhtum. Selliste asjade jaoks peakski kasutama reservfondi vahendeid.

Samas- sigadest kahju? Mis vahet seal on mis kuupäeval tapamajja saadetakse hingekesed. Küsimus on ju materiaalses pooles, ehk kasumi kaos. Kui sigadest oleks kahju, siis ilmselt ei oleks sellises loomatootmise masinavärgis. Maailmas nii sea- kui loomaliha tarbimine väheneb drastiliselt, niiet ehk on see raske periood mõtlemise koht, millele oma tootmine ümber orienteerida.

wpDiscuz