Anvar Samost: Mis on Euroopa?

Kindlasti ei ole mina see inimene, kes oskab öelda, mis on või ei ole Euroopa. Samas pole kindel, kas Euroopa püsivat ja lõplikku definitsiooni või kirjeldust üldse olemas on.

„Kui see on teie arusaam Euroopast, siis võite selle endale pidada,“ ütles Itaalia peaminister Matteo Renzi paari nädala eest teistele Euroopa (Liidu) peaministritele, kellest suurem osa ilukõne ja õigustuste taha varjudes üritas vältida kohustust võtta oma riiki vastu teiselt poolt Vahemerd Lõuna-Euroopasse tulnud põgenikke. „Me kas oleme solidaarsed või lõpetame ajaraiskamise.“

Eesti rahvuslike vaadetega ajaloolane Jaak Valge kinnitas mõne päeva eest intervjuus Eesti Päevalehele, et mõttetu on rääkida „Kreeka lahkumisest Euroopast”, sest „Kreeka ongi Euroopa kultuuri häll”. Juttu saavat olla üksnes Kreeka lahkumisest „Brüsseli meelevallast”. Järgmises lauses lisas Valge: „Küll aga on nii meile kui ka kreeklastele omane ühise Euroopa Liidu identiteedi puudumine.”

Need on ainult kaks näidet, kui erinevatel tasanditel on pagulaskriis ja Kreeka Euroopa rahasüsteemist väljakukkumise oht inimesi Euroopale kui ideele, projektile, ajalookogemusele, väärtuste kogumile, kultuurile (ja millele iganes) viitama ja sellest tuge otsima pannud. Kinnitust oma nägemusele või vaadetele „Euroopast” otsivad poliitikud, pankurid, valijad, ajakirjanikud, ajaloolased, meeleavaldajad. Paraku on igaühel oma Euroopa.

Omaette segadus on Euroopa ja Euroopa Liiduga. Kas Euroopa Liit on Euroopa idee kehastus? Küsitud on seda korduvalt ja vastatud erinevalt.

Kui Eesti 1990. aastate teisel poolel Euroopa Liitu pürgima asus, siis olime vist kõik veendunud, et Euroopa on üks valmis asi, see võrdub Euroopa Liiduga ning 10 uue idapoolse liikmesriigi juurdetulek ei muuda seda kuidagi. Eeldasime, et Lääne-Euroopa on meile võlgu 50 aastat kannatusi ning olime üllatunud, kui nemad kõik nii ei mõelnud ning asusid agaralt meie inimeste võimalusele seal tööle asuda piiranguid seadma.

Euroopa (Liit) on nüüd tänu neile 10 uusliikmele ja nende 75 miljonile asukale (aga mitte ainult neile) hoopis teistmoodi koht. Kas halvem? Kas parem? Mina ei tea ja usun, et see ongi mõttetu küsimus.

Šveits ei ole üldse Euroopa Liidu liige, samamoodi Norra. On põhjust arvata, et neile meeldib olla Euroopa Liidust väljaspool ehk siis neile ei meeldi Euroopa Liit. Ka Suurbritannial on Euroopa Liiduga kogu aeg üks või teine asi õiendada, nad on Euroopa Liidu suhtes kriitilised, neil on eraldi raha, isegi oma mõõdusüsteem.

Kas Suurbritannia või Šveits ei ole Euroopa? On, Šveits on väga Euroopa, ajaloolt, väärtustelt, kultuurilt, ka majanduse integratsioonisuunalt ning Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumisel oleks Euroopale – mulle tundub – hoopis suurem ja märgilisem tähendus kui Kreeka võimalikul lahkumisel euroalast. Mis siis, et üks on „Euroopa kultuuri häll” ja teine ei ole. Euroopa on vahepeal hällist siiski väga kaugele arenenud.

Olgu, Euroopa Liit on kõigest suveräänsete riikide ühendus, mitte riik. Võiks öelda, et näiteks USA on riik, väga selge ja tugeva kuvandiga, millest kõigil maailma inimestel on selge ettekujutus. Aga ei ole. Isegi inimeste seas, kes ise palju kordi Ühendriikides viibinud või lausa elanud, on täiesti vastukäivaid käsitlusi selle riigi ja rahva kohta. Priit Pulleritsu ja Sten Tamkivi Ameerikad oleks nagu erinevatelt planeetidelt. Õige oleks vist öelda, et USA on suur ja koosneb nii erinevatest piirkondadest ja kultuuridest, et seda üheselt kirjeldada on võimatu.

Euroopa koosneb veel erinevamatest piirkondadest ja kultuuridest. Lisaks on Euroopa kui idee ja eesmärk erinevate rahvaste jaoks erineva tähendusega. Mõelge näiteks, mida tähendab Euroopa kui idee Eestile, Lätile, Leedule? Ilmselt esmalt emantsipatsioonikinnitust, kultuurilise kuuluvuse märki, majanduslikku heaolu, ka turvalisust. Saksamaa näeb Euroopa ideed pigem rahu ja kasvu kehastusena. Ometi oleme suutnud kõik oma Euroopa ideed erinevalt sisustades ühes suunas liikuda – vähemalt tagasi vaadates nii näib.

Ja eestlastel pole põhjust pidada end vähem eurooplasteks, kui kreeklastel või sakslastel. Kõlab lõpetuseks võimsalt, aga pange tähele – ka eurooplaseks olek on üks keeruline asi.