Täna sai Eesti meeste kuulitõuke paremikule kaasa elada Lihula staadionil, kus kell 15 algasid Aleksander Kreegi II mälestusvõistlused. Eesti vägevatega tulid rinda pistma ka Lihula enda tugevad mehed Janar Sõber, Andres Kasela ja Vallo Mulk.
ALEKSANDER KREEK
• üliõpilaste maailmameister kuulitõukes 1937
• Euroopa meister kuulitõukes 1938
• üliõpilaste MM hõbe 1939
• neljakordne Eesti meister kuulitõukes (1937, 1938, 1940, 1943)
• kahekordne Eesti mängude võitja 1939
• isiklik rekord kuulitõukes 16.40,5 (1940)
• isiklik rekord kettaheites 47,40 (1939)
• parandas 3 korral Eesti kuulitõukerekordit: 16.16 (1938), 16.28 (1939), 16.40 (1939)
• kuulus 7 hooajal Euroopa esikümnesse
• ületas tulemusega 16.36 NL-i rekordi (1940)
• Eesti pronks tõstmise kolmevõistluses 295 (80 + 95 + 120) 1941
• võistles 1936-1940 Eesti koondise eest 15 korda
• Tallinna spordipressi klubi valis ta 1938 Eesti parimaks sportlaseks
Aleksander Kreek sündis Lihula vallas Alakülas Käru talus talupidajate Jüri ja Liisu Kreegi peres 21. juulil 1914. aastal. Oma kooliteed alustas Lihulas, õpinguid jätkas 1933. aastal Haapsalus Läänemaa ühisgümnaasiumis, mille lõpetas 1936. aastal.
Suur ja jõuline mees, 191 cm pikk, 102 kg
Spordiga hakkas põhjalikumalt tegelema 1933. aastal gümnaasiumis õpetaja R. Rosenberg-Roosimaa õhutusel ja jätkas Tondi sõjakoolis. Aleksander oli suur ja jõuline mees: 191 cm pikk, kaaludes 102 kg.
Kooli- ja treeningkaaslane Juhan Paas on oma mälestustes kirjutanud: „1930. aastail oli vaesel maapoisil raske teadlike treenerite vähesuse tõttu leida õiget juhendajat sellisel tehnilisel alal kui seda oli kuulitõuge – nii oli lugu ka Aleksander Kreegiga.
Läänemaa ühisgümnaasiumi võimlemisõpetaja Rosenbergi ergutusel pidi ta ise nuputama ja leidma võimalusi ja vahendeid enda arendamiseks. Mäletan, et tema esimene eeskuju oli tollane maailmarekordi omanik sakslane Hirschfeld, kelle põhjalik heite- ja tõuketehnika ilmus spordilehe veergudel ja mida Kreek hakkas kodus kõrge peegli ees jäljendama.
Aleksander oli jõuline maapoiss – kohmakas ja lihvimatu, kuid möödusid aastad ja tema raudne tahtejõud ja hea närv moodustasid põhjapaneva aluse tema sportlikus karjääris. Mäletan, kuidas ta koolis vahetundide ajal jalgade tugevdamiseks tegi pidevalt keldrikorruselt kuni ülemise korruseni jalgade pendeldust. Treening oli pidev aastaringselt, talvel pandi selga mitu särki, puhastati tõukering lumest, algas soojendus ja treening ning pääle seda kuum vihusaun.
Vaesus ei anna häbeneda, nii oli ka tema armastatuim dieet käia kord nädalas linna tapamajas ja juua klaas kontrollitud loomaverd.“
Koolitas end ise
Gümnaasiumi lõpuklassides koolitas Aleksander Kreek end ise, sest oli läinud sportimisse vaenulikult suhtunud vanematega tülli.
Aastail 1933-1935 kuulus Kreek spordiselts Läänelasse, aastast 1935 Tallinna Kalevisse, sai meistrimärgi nr 22 (1936), 1941. aastast spordiselts Dünamosse.
Aleksander Kreek töötas 1936–1938 Riigi Statistika Büroos ja 1938–1940 Eesti Pangas kantseleiametnikuna. Maimu Viiding: “Kui ma 1940. aastal Eesti Panka tööle läksin, oli esimene mees, kes vastu tuli, Aleksander Kreek, suur ja mürakas mees.“
Politseiametnik ja pagulane
Aastatel 1942–1944 töötas ta politseiametnikuna.
1944–1951 elas Kreek pagulasena Rootsis. Ka oma uuel elukohamaal tegeles ta aktiivselt ja edukalt kuulitõukega.
„Et ühe väikerahva mõnekümnetuhandelises põgenikekogumis, vahetult pärast sõda mitte just kadestamist väärivas olukorras, kus sportlased olid mitu aastat sportimisest eemal seisnud – siiski veel sportlasi leidub, kes suutelised taolisele tähelepanu äratanud tagajärjele nagu kergejõustiklane Kreek. See tulemus näitas mehe suuri võimeid ja oli tunnustuseks meie spordiliikumisele,“ kirjutas Julius Kangur raamatus „Eesti sport“.
1946. aaasta Oslo EM Aleksander Kreek võistelda kahjuks ei saanud, sest teda tabas samal ajal interneerimine – ühel öösel lahutati ta perekonnast ja viidi üle teise laagrisse. Samal hooajal saavutas ta kuulitõukes 14.69. Järgmisel aastal juba 14.90, mis andis talle Rootsi edetabelis 5.koha. 1948. aaasta kevadel tõukas Kreek koguni 15.38, mis oli uus pagulaste rekord.
Veel 1949 oli Kreek tippvormis, Euroopa tabelis oli 35aastane mees 9. kohal. Stockholmi suurel kergejõustikuõhtul (1949) oli Kreek kolmas 15.30 – see oli pärast sõda esimene rahvusvaheline jõuproov, mis jäi ka viimaseks.
Asus elama Kanadasse
Seejärel tõmbus Kreek aktiivsest spordist tagasi ja asus 1951. aastal elama Kanadasse, mis jäi tema kodumaaks surmani.
Adam Kreek (2. XII 1980) Aleksander Kreegi pojapoeg on sõudja, tulnud Kanada koondises kaheksapaadil 2008 Pekingi OM-il olümpiavõitjaks ja MM-il 2002, 2003 ja 2007 maailmameistriks.
Adam Kreek meenutab: „Kui Punaarmee Teises maailmasõjas üle Eesti lääne poole tungis, pakkis Aleksander Kreek – minu vanaisa, kokku kõik oma võidetud medalid, sealhulgas 1938. aastal Pariisis Euroopa meistrivõistlustel saadud kulla kuulitõukes, ning mattis need Läänemaal Alakülas oma talu lähedal metsa. Seejärel põgenes ta Rootsi, kust suundus naise ja kahe pojaga Kanadasse.“
Aleksander Kreek suri 19. augustil 1997 Torontos, kolm aastat enne pojapoeg Adami sündi.