Lääne Maavalitsuse haridusosakonna nõunik Mare Tereping. Foto: Arvo Tarmula
Samal ajal kui riigikogu arutab, kas lõpetada Eestis eraalgatuslike koolide toetamine rahaga, seab umbes viieteistkümneliikmeline punt Haapsalu lapsevanemaid ja spetsialiste kokku kava, et avada Haapsalus Maria kooli nimeline erakool. Tegemist ei ole mitte erivajadusega lastele mõeldud, religioosse suunitlusega ega mõne veidra ökoemade sekti kooliga. Vastupidi, Maria kooli eesmärk on õpetada lapsi tänapäeval läänemaailmas üldtunnustatud viisil.
Kui on aga paremaid õpetamisviise, siis miks luua erakool, miks mitte rakendada neid kõigis Eesti koolides? Intervjuus TÄNAle selgitab Maria kooli loomise idee üks algatajaid, Lääne maavalitsuse haridusosakonna nõunik ja endine Haapsalu kolledži klassiõpetaja koolituse juht Mare Tereping.
Alustame peamisest: palun kirjelda Haapsallu plaanitava Maria kooli kasvatusmeetodeid, kuidas erineb see kool metoodikalt teistest linna algkoolidest.
Praegu on tehtud otsus, et Marias tuleb põhikooli riiklik õppekava, aga selle täitmiseks rakendatakse loovalt alternatiivpedagoogika meetodeid – Waldorfi pedagoogika, Montessori pedagoogika. (siit võib à la joonistatud noolega tõmmata kasti, kuhu ma panen kirja, mis on waldorf ja montessori!)
Teema lähtub jätkusuutlikust ökoloogilisest maailmakäsitlusest. Me peaksime võimalikult palju tagasi tulema looduse ja looduslikkuse, oma juurte juurde.
Klassis ei ole rohkem kui 14 õpilast. Peale oma õpetaja on aeg-ajalt juures ka teine õpetaja, et oleks igale lapsele rohkem tähelepanu. Diferentseeriv, individuaalne lähenemine, arvestades iga lapse eripärasid.
Õppimine käib loomulikus elukeskkonnas, mitte kahekohalistes õppepinkides, nägu vastu tahvlit. Jah, selliseid tunde on kah, sest lugema ja kirjutama on ju vaja õppida, aga selline õppimisviis ei domineeri. Tänapäeval oleks normaalne, kui 50 protsenti õppetööst toimuks loomulikus keskkonnas. Ma kujutan ette, et algkoolis kindlasti 50, aga ka kolmandas kooliastmes veel. Õppimine on tähenduse loomine, ütleb tänapäevane käsitus. Et kui ma midagi õpin, siis mida see minule tähendab, kuidas see teiste asjadega seotud on, kuidas ma seda kasutada saan.
Selleks ei tule õpetada mitte ainet, vaid teemat. Näiteks mitte 45minutilised tunnid, vaid nädalane projekt – tänapäeva inimesed. Õpetatakse sama teemat korraga eri ainete raames.
Lastel lastakse võimalikult palju ise teha. Täiskasvanu on see, kes on kohapeal, kes jälgib ja suunab. Lapsevanem, kes on valmis oma last erakooli panema, on tõenäoliselt nõus ka ise kooli töösse panustama. See on hästi hea praktika.
Kirjeldav hindamine. Viiepallisüsteem annab juba väikesele lapsele arusaama, et hea õpilane on see, kes õpib viitele. Sellega me kujundame lastes arusaama, et me õpime hinnete pärast.
Eestlaste kultuur on hinnanguline. Me nagu ei oskakski teisiti rääkida, kui asju õigeteks ja valedeks, headeks ja halbadeks liigitades. Me ütleme lastele, kuidas peab, kuidas ei tohi. Sellega võtame ära võimaluse, et inimene kasvaks nii, et ta õpib ise aru saama, mis on hea ja mida ei tohi.
Mis on paljudes erakoolides ja mis oleks ka Maria koolis: kui saadakse kokku, siis enne, kui hakatakse koos õppima, ollakse inimestena koos. Luuakse sotsiaalne keskkond. Saadakse tundma üksteist, üksteise tugevusi, ja sellest lähtuvalt planeeritakse koos oma tegevust. See on see, mis aitab hoida õpilasel töömotivatsiooni.
See kõik on tänapäevane üldtunnustatud õpikäsitus. Nagu ma ütlesin – see, kuidas tänapäevases koolis võiksid asjad olla, on tegelikult kõik kirjas põhikooli riiklikus õppekavas. Sellel, et põhikooli riiklik õppekava ei rakendu ootuste kohaselt veel praktikas, on mitmeid põhjusi.
Kas kõik need ilusad põhimõtted on tegelikult riiklikus õppekavas kirjas? Miks see siis ei rakendu, miks on nende rakendamiseks vaja luua erakool?
Ühelt poolt institutsionaalsed põhjused. Me paneme koole ikka veel järjekorda riigieksamite tulemuste järgi. Mõistame ühekülgselt, mis on kvaliteetne haridus – et mida suurem on ülikooli saajate protsent, seda kvaliteetsem on haridus. Ei ole ju nii. Koolilõpetajad on piirkonniti erinevad. Meil on koolid, kuhu lähevad katsete alustel väga tublid lapsed, ja on koolid, kuhu lähevad ka tublid lapsed, ja on kolmandad koolid, kes on valmis vastu võtma väga raskeid lapsi.
Teiseks on meil sajanditepikkune Eesti koolikultuur. Me oleme tarkade, hea haridusega eestlaste üle uhked. Tänu neile oleme ilma ja teadust teinud. Seega toimiks süsteem justkui hästi ja ma saan aru neist inimestest, kes suhtuvad muudatustesse ja igasugustesse uuenduslikesse käsitlustesse ettevaatlikult.
Ka lapsevanemail, kes on pärit sellest koolikultuurist, on väga raske aru saada, mis mõttes nüüd ei panda hindeid. Hinnete järgi on ju lihtne vaadata, kas lapsel on koolis kõik korras. Need vanemad, kes on kohanenud uue hinnetevaba süsteemiga, saavad selle vajadusest väga hästi aru. Aga neil, kes ei ole veel kohanenud, on see kohanemine väga raske.
Kolmandaks õpetajad. Mina kohtan praegu kogu aeg läbipõlenud ja tigedaid ja sarkastilisi õpetajaid, kes räägivad õpilastest halvasti, lastevanemaist halvasti. Nad on lootuseta, mingis mõttes kibestunud. See on õpetajate motivatsiooni küsimus – õpetajad pole motiveeritud. Kuidas motiveerida õpetajaid muudatusi vastu võtma? Lihtne oleks öelda, et muuta tuleb kooli juhtimist, aga koolide juhid tulevad ka kõik sellestsamast Eesti koolikultuurist. Väga raske on muudatusi teha.
Meil on ka õpetajad, kes on täiesti stagnad. Kes ütlevadki koolitusel: mul pole energiat, ma ei saa nende muudatuste vajadusest aru; tulevad noored õpetajad, las nemad teevad.
Neljandaks toimib see väiksemas koolis, kus õpilasi on vähem, kogukond on väiksem, kus koolilaps ei ole nagu väike puru, kes kaob ära. Kõiki teatakse, kõiki tuntakse, kõik on olulised ja paistavad välja. See on ka erakoolide pluss.
Sellest, mis on kaasamine, saadakse ka erinevalt aru. Nagu näiteks sellest, mis on kujundav hindamine. Sellega peab õpetajagi kohanema. See ei tule igaühel välja. Ma võin olla suurepärne matemaatik, aga mul ei tule see suhtepool lihtsalt nii hästi välja. Selles mõttes oleks hea, kui inimesed teeksid koostööd.
Kui tänapäevast kasvatuskäsitust kasutav hea kool vajab motiveeritud õpetajaid, siis milline peaks see õpetajat motiveeriv süsteem olema ideaalpildis?
Kui õpetaja saaks teha oma tööd normaalses ja rahulikus tempos, kus tal jääks aega suhtlemiseks. Selleks ei tohiks õpetaja nädalakoormus olla rohkem kui 16 tundi, et õpetaja suudaks kõiki neid uusi ja häid kasvatusmeetodeid rakendada. Et õpetaja suudaks õppijate erivajadustest lähtuvalt tööd ette valmistada, ennast harida, teha kooli- ja õppekavaharidustööd, teha kolleegidega koostööd, et rakendada aineülest klassitoavälist õpet. Et oleks aega oma tegevust reflekteerida.
Koolis – ma julgen väita – võtab õpetaja raamatu ja võtab sealsed teemad otsast lõpuni läbi. On kordamisküsimused ja on tasemetöö. Õpetaja muretseb nende pärast. See annab õpetajale kindlustunde: kui ma olen kõik õpiku teemad läbi võtnud, ju olen siis lastele ikka midagi andnud. See ei ole aga see, mida tänapäeval vaja on! Õpetajal on vaja mõtestada õppetööd, kolleegidega koostööd teha, õpilastega rääkida: milliseid peatükke meil vaja õppida on, kuidas me neid kõige tulemuslikumalt õppida saaksime, kuidas samal teemal eri ainetes koostööd teha. Õpetajad, kes on vähegi loovad, kellel silm särab, töötavad kõik ülekoormusega. Meil ei ole mingisugust aega, et istuda kokku ja teha aineülest tööd. See ei ole praegu võimalik.
Paljud vajakajäämised ühiskonnas… vastutus on pandud haridusega tegelejaile. Koolile. See on loonud olukorra, kus õpetaja identiteet on paigast ära. Kas või näiteks see, et meile räägitakse, millised peavad tuleviku noored olema: väga ettevõtlikud. Et meie noortel on väga head faktiteadmised, aga ettevõtlikkust jääb vajaka. See pannakse õpetajate hingele. Samal ajal oodatakse ka suurepäraseid riigieksamite tulemusi. Väga raske on siis õpetajal aru saada, kuidas ta oma tööd planeerib. Ta ei saa aru, kuhu ta panustama peab.
Palju on tulnud juurde õpetajaid, kes ütlevad: see kõik on õige ja see on õpilastele hea, aga mul ei ole võimalik praeguse koolikorralduse tõttu seda teha.
Kuidas sündis Maria kooli idee?
Vastukaaluks kõigele sellele olemegi tahtnud teha erakooli.
Mina, Mari ja Rea (Mari Kuli ja Rea Raus, Maria kooli algatajad – toim.) oleme istunud koos. Mari seisukoht haritud lapsevanemana oli see, et kui ta vaatab oma last mängimas – lihtsalt jälgib tema kulgemist ja on kogu aeg kohal –, siis ta näeb, kui palju on tema lapses geniaalset. Aga koolis surutakse see alla. Pannakse lapsed vanuse järgi klassi, kõik on seal ühtemoodi. Mari on tabanud end mõttelt: ta ei taha, et see geniaalsus tema lapses tapetakse.
Milline seltskond praegu Maria kooli loomise kallal tööd teeb?
Kes tunnevad huvi Maria kooli vastu, on nimelt kas need, kes on väga haritud lapsevanemad, kes on kursis tänapäevase õpikäsitusega, kelle ootustele üldhariduskool ei vasta, või siis lapsevanemad, kel on näiteks lapse terviseprobleemide tõttu põhjust muretseda, kuidas ta laps koolis hakkama saab.
Meil on loodud töörühmad Maria kooli ettevalmistamiseks, nt õppekavatöörühm ja majandustöörühm. Igal töörühmal on eestvedaja. Eesmärk on kalendriaasta lõpuks saada valmis ministeeriumitele esitatav taotlus ja selle juurde kuuluvad dokumendid. Töörühmad koosnevad lapsevanemaist. Tuleb luua lapsevanemate MTÜ, kellest saab selle kooli pidaja. Hästi aktiivseid lapsevanemaid on praegu 15–16.
Kuidas see praktikas kujuneb, kus see kool asuma hakkab või millal…?
Järgmisel sügisel, 2016. Esimesel aastal tuleb esimene klass, teisel aastal esimene ja teine, kolmandal esimene, teine ja kolmas. Rahaliselt on nii raske välja tulla, ja see pole ka hea, kui alguses on üks õpetaja ja üks direktor – loominguliseks koostööks on rohkem vaja päid. Aga et teha kolm klassi korraga, tundub, nagu võtaks me kuskilt mujalt lapsi ära.
Teisalt ei ole natuke konkurentsi väikelinnas või maakonnas paha. Annab koolidele oma seniste asjade kriitiliseks ülevaatuseks põhjust.
Kui suur on õppemaks viimaste juttude põhjal, riikliku tegevustoetuse kaotamise võimalust arvestades?
Tegevustoetusega on õppemaks 80–90 eurot. Kui tegevustoetust ei saa, kisub 150–160 kanti. Kas me leiame sellise kuumaksuga lapsevanemaid? Paneb kõhtu kratsima. See ei ole üks kuu või üks aasta, see on üheksa aastat järjest… Ma ei ole selles asjas väga lootusrikas, teades, kus suunas liigub maailmamajandus. Kõik oleneb sellest, kas riiklik toetus tuleb, kas lapsevanemate MTÜ leiab mingeid sponsoreid.
Mida tänapäevase õpikäsituse valguses arvata Pärnumaa juhtumist, kus lapsevanem läks endast välja ja asus lasteaia peale kaebama, kui avastas, et kuueaastastel lastakse ise keedupotist putru tõsta ja selle kausiga oma kohale minna? Tundub, et selline mõtteviis ei propageeri mitte tänapäevast õpikäsitust, vaid õpitud abitust.
See on minu meelest absurdne. Selles mõttes on ka erakool tore, et lapsevanemaga on vesteldud enne, kui laps vastu võetakse. Lapsevanemale antakse teada, millised on väärtused, mida selle kooli õpetajad kannavad, ja ise otsustad siis, kas paned lapse või ei pane.
Ma saan aru, et Läänemaal on maakondlik haridusinnovatsiooni töörühm, mis tegeleb umbes samasuguste põhimõtete juurutamisega tavakoolides?
Mina puutusin selle asjaga kokku alles eelmsel nädalal. Seda on võtnud vedada meie maakonnas LAK. Eesmärk on, jah, kooliuuendustele kaasa aidata. Selleks on 12–13 kooli aasta jooksul osalenud koosolekutel: haridusinnovatsioon Läänemaal. Neil seminaridel on meeskonnad läbi arutanud, milline seis praegu maakonnas on ja kuidas võiks edasi liikuda. Selle tulemusena tahetakse nüüd teha aastast kokkuvõte ja luua tegevuskava, kuidas hakata seda innovatiivset kooli arendama.
Siis tehakse Läänemaa koolidele ettepanek: millised koolid tahavad sellega kaasa tulla. Need koolid siis rakendavad neid ettevõtmisi ja meetodeid. Eesmärk on just häid praktikaid promoda ja julgustada proovima neidki koole, kus seda ei tehta. Projektõpe, õpetajate koostöö – kõik see, millest me oleme juba rääkinud, mis aitab rakendada sedasama tänapäevast õpikäsitust. Samad asjad, mis on Maria kooli põhimõtted.
Esimene praktiline samm on siis Maria kool, aga pikas plaanis liigub üldiselt samas suunas terve koolisüsteem?
Jah. Erakooli loomine tundub sisulises mõttes alustuseks lihtsam, kui harjunud koolikultuuriga koolis muudatusi teha. Mida suurem on kool, seda raskem on juhtida protsessi nii, et see tänapäevane lähenemine realiseeruks.
Vahvaid koduseid koostegevus, mis vastavad Montessori pedagoogika põhimõtetele, leiab eesti keeles näiteks Eveli Nõgu blogist Mutukamoos.
Mis on Montessori ja Waldorfi pedagoogika?
Kaks maailmas levinumat alternatiivset lähenemist kooliõppele on Montessori ja Waldorfi pedagoogika.
Montessori alternatiivpedagoogika rajaja on Itaalia arst, psühholoog ja pedagoog Maria Montessori. Põhimõte on stimuleerida lapse enesekasvatust, iseõppimist, enesearendamist. Kasvataja või õpetaja ülesanne on abistada last tegevuse organiseerimisel, toetada teda individuaalse tee leidmisel, oma loomuse realiseerimisel.
Montessori pedagoogika aluseks on täielik austus lapse vastu, tõsiasja tingimusteta tunnistamine, et lapsel on õigus oma saatusele. Vanema ülesanne on aidata kaasa lapse eneseteostusele.
Montessori pedagoogika põhimõtted on anda lapsele valikuvabadus, et ta õpiks ise valikuid tegema ja ise nende eest vastutama. Montessori leidis, et inimene õpib ja tunneb end paremini, kui ta tunneb, et saab ise kontrollida oma elu. Liikumine soodustab mõtlemist ja õppimist. Inimesed õpivad paremini, kui nad on õpitavast huvitatud. Tasude sidumine õppimisega mõjub negatiivselt. Õppimist edendavad koostöö ja tähendust omav kontekst.
Montessori pedagoogilistest vaadetest on joondunud ka Austria filosoof Rudolf Steiner oma Waldorfi pedagoogika loomisel.
Waldorfi lasteaias ja koolis on laste mängu- ja õppevahendid looduslikust materjalist ja tegutsetakse kooskõlas looduses toimivate rütmidega, kirjutatakse Tallinna Vaba Waldorfkooli koduleheküljel. Intellektuaalsete võimete arengu kõrval on suur tähelepanu loovuse avanemist toetavail tegevustel ja sotsiaalsete oskuste kujundamisel eakohase õppe abil.
Tartu Waldorfgümnaasiumi kodulehel kirjutatakse, et pedagoogika lähtub õpetuse ja kasvatuse ühtsuse põhimõttest – lapsi tuleb ühtaegu nii õpetada kui ka kasvatada, et kujuneksid välja väärtushinnangud, eetika ja austus nii inimese kui ka keskkonna vastu.
Viljandi Vaba Waldorfkooli kodulehel sõnastatakse, et kool asetab põhirõhu haridus- ja kasvatustöö eetilistele ja esteetilistele aspektidele. Lastes arendatakse terviklikku orgaanilist maailmatunnetust, mis on aluseks loodushoiu ja keskkonna teadvuse ja vastutustunde kujundamisele.
Waldorfi koolide peamised põhimõtted on, et põhiaineid nagu emakeelt, matemaatikat, loodusteadusi ja ajalugu õpetatakse perioodiõppe vormis. Võrdselt intellektuaalsete ainetega on olulisel kohal kunstilised ja praktilised õppeained. Võõrkeeli õpetatakse esimesest klassist peale. Õpilased saavad kirjeldavad, mitte numbriliselt hindavad tunnistused. Oluline pole mitte hindamine, vaid õpiprotsess.
Eestis on 17 Waldorfi pedagoogikal põhinevat haridusasutust, mis on kõik sulgemisohus, kui riigikogu otsustab, et erakoolide riiklik toetamine lõpetatakse.
Allikas: Wikipedia
