Läänemaa rahvatantsupidu. ARVO TARMULA
Keskmine Eestist väljarändaja on pigem noor ja vallaline naine, väljarändajate seas on selgelt enim esindatud teenindustöötajad ja töötud, selgub värskest Eesti inimarengu aruandest.
Kogumiku „Eesti inimarengu aruanne 2014-2015. Lõksudest välja?“väljarände ulatusele ja põhjustele pühendatud alampeatüki autorid toovad esile, et Eesti ajaloo esimene suurem rändelaine algas 19. sajandi keskpaigast ja kestis kuni iseseisva Eesti riigi loomiseni. Sellel ajal lahkus Eestist ligikaudu 200 000 inimest, peamiselt Venemaale. Teine suur väljarände laine oli 1944. aasta, kui Eestist lahkus teistkordse nõukogude võimu taaskehtestamise eel ligikaudu 80 000 inimest.
Eestist väljarände kolmas suurem laine langeb iseseisvuse taastamisele järgnenud aega. Ühtekokku lahkus pisut enam kui kahe aastakümnega Eestist ligikaudu 200 000 inimest ehk umbes sama palju kui esimese väljarändega. "Ühe väikese riigi kohta on see väga suur rahvastikukadu, mis jääb suhtarvudes väljendatuna alla vaid esimesele väljarändele," seisab alampeatükis.
Taasiseseisvuse ajal lahkunud 230 000 inimesest moodustas samas umbes 170 000 muukeelne rahvastik ning selles andsid tooni siin üheksakümnendate alguses lahkunud Vene armeega ja sõjatööstusega seotud inimesed.
Esimese nüüdisaja ulatusliku väljarände mõjutegurina toovad aruande koostajad esile nõukogude aja suure sisserände. „Kui nõukogude aastatel eristus Eesti (ja ka Läti) teistest Ida-Euroopa riikidest suure sisserände poolest, siis needsamad sisserändajad kujundavad oluliselt määral tänase väljarände ulatust,“ seisab aruandes. Ka toob aruanne esile, et lisaks 1990-ndate aastate tagasirändele näitavad 2011. aasta rahvaloenduse tulemused, et ka 2000ndatel on muudest rahvustest elanike negatiivne väljarände saldo suurem kui eestlastel.
Aruande koostajad märgivad, et kaks teist väljarände struktuurset tegurit – demograafiline koosseis ja elatustasemete erinevus Lääne-Euroopaga – on Ida-Euroopa riikides sarnased. Demograafiline koosseis tähendab eelkõige seda, et peamises rändevanuses ehk 20-ndates eluaastates on kõikjal Ida-Euroopas suured, 1980-ndatel sündinud põlvkonnad. Elatustasemete erinevus riikide vahel „suunab“ aga mitmesugustel põhjustel inimesi vähem jõukamatest jõukamatesse riikidesse.
„Viimase viie aasta majanduskriis on Eesti väljarändejõe väga kiirelt voolama pannud. Selliste negatiivsete põhisuundumuste varjus on väikeseks lohutuseks siiski see, et muist lahkujaid tuleb Eestisse ka tagasi,“ seisab alampeatükis.
Nii on tagasirände ulatutus Soomest hinnanguliselt neljandik väljarändajatest. Ka toimub tagasiränne alati aegnihkega. Nii on viimasel viiel aastal Eestisse tagasirändajad oluliselt rohkem kui oli Eestist väljarändajaid aastatel 2000–2005.
Viidates 2011. aasta rahvaloenduse andmetele Eestist 2000–2011 lahkujate kohta märgivad autorid, et väljarändajate seas on ülekaalus naised. Nii on neil aastatel Eestist püsivalt lahkunute seas 39 protsenti mehi ja 61 protsenti naisi. Vanuses kuni 19 eluaastat on 57 protsenti ning vanuses 20-29 eluaastat 24 protsenti sel ajal Eestist püsivalt lahkunutest.
Püsivalt lahkunutest on keskharidus 43, põhiharidus 50 ja kõrgharidus seitsmel protsendil. Lahkunutest 19 protsenti on töötud, 18 protsenti teenindus- ja müügitöötajad ning võrdselt 12 protsenti keskastme spetsialistid ning oskus- ja käsitöölised.
Kuna väljarändajate seas on vähe esindatud juhid ja tippspetsialistid, ülekaalukalt aga teenindustöötajad ja töötud, tähendab see , et väljaränne vähendab survet Eesti sotsiaalsüsteemile.
Ka toob aruanne välja, et töörände kõrval on lahkumist põhjustanud väga suurel määral ka pereränne ning perede taasühinemise kõrval on Euroopas uue kasvava rändeliigina tekkinud pereloomeränne ehk abiellumine välismaalasega.
Aruande koostajad nimetavad mõnevõrra üllatavaks laste väga suurt osakaalu väljarändajate seas, kellest omakorda suurim rühm on üle 15-aastased noored. Samuti on lahkujate seas rohkesti lastega leibkondi. „Laste suur osakaal väljarändajate seas on kahtlemata ohu märk. Nemad saavad oma hariduse välismaal, võõrsil koolis käies tekivad sõbrad, saadakse suurepärane keeleoskus ja õpitakse selgeks uue kodumaa kirjutamata reeglid, mis kõik hakkavad pärssima soovi Eestisse tagasi tulla,“ seisab aruandes.
Väljarändajate hulgas on eesti emakeelega inimesi mõnevõrra vähem kui püsielanike seas, kuid erinevused teiste rahvustega ei ole suured. Samas paljude eestlaste jaoks on lahkumine siiski ajutine, siis teiste rahvuste jaoks pigem lõplikuma iseloomuga sündmus.
Aruande koostajad toovad lisaks rände negatiivsetele kõrvalmõjudele välja ka rea positiivseid aspekte.
Näiteks suurendab väljaränne omakorda riigisisest mobiilsust. Ajutine töötamine välismaal või õpiränne parandab Eesti elanike inimkapitali. Ka on väljaränne olnud ilmselgelt puhver töötusele, sest väljaränne vähendab koormust Eesti sotsiaalsüsteemile. Ka on olulised välismaal töötavate eestlaste rahaülekandei kodumaale, samuti saadud raha kulutamist Eestis.
Samas võib välismaal teenitud raha Eestis kasutamine suurendada inflatsioonilist survet, seda eriti Tallinnas. Ettevõtjate poole pealt vaadates on negatiivne tõik, et töötajate väljaränne võib teatud erialadel tekitada surve palgatõusuks.Ka on väljarände negatiivne mõju haritud ja heade oskustega töötajate lahkumine. Et väljaränne suurendab riigisisest Tallinna-suunalist liikumist, süvendab väljaränne ka regionaalset ebavõrdsust Eestis.