Pühapäeval kell 13 esinevad Haapsalu kultuurikeskuse ees puhkpilliorkester, T-stuudio tantsijad ning Margus Põldsepp, Marko Matvere ja Jaanus Jantson kavaga "Melanhoolsed Meestelaulud".
„Tundub küll, nagu oleks tegemist vaid ühe asutusega, aga tal on ikkagi kogukonda ühendav roll,” ütles Haapsalu kultuurikeskuse direktor Gülnar Murumägi.
Oma rahvamaja ihalus oli Haapsalus üleval olnud kogu Eesti aja ning kui 1945. aastal asutati Läänemaa kultuurikeskus, hakkas see tegutsema Lossiplatsil kunagise hotelli St. Peterburg hoones. Murumägi toonitas, et praeguse kultuurimaja 40. sünnipäeva kõrval ei tohi unustada, et tegelikult tähistame tänavu ka kultuurikeskuse kui organisatsiooni 70. aastapäeva.
Olulised on inimesed
Praeguse kultuurimaja 40 aasta pikkust ajalugu vaadates paistab silma, et selle direktorid on iga paari aasta järel vahetunud. See muster on nüüd muutnud, sest Murumäel hakkab maja juhina jooksma 20. tööaasta. Kultuurikeskusega on ta olnud seotud kauemgi, sest maakonna muinsuskaitseinspektorina töötades olid ka tema tööruumid kultuurimajas.
Siiski pole Murumägi kultuurikeskuse pikima staažiga töötaja. Näiteks on administraator Lii Kivirand seal töötanud kogu oma elu ning haldusjuht Arne Adelmann on praeguse majaga seotud selle esimestest tööpäevadest peale.
Aja jooksul on kultuurikeskuse personal kõvasti vähenenud. Kunagi oli majas ette nähtud 88 ametikohta: valvurid, ringijuhid, kunstiline ja tehniline personal. „Juba kunstilisi töötajaid oli 4–5. Kes tegeles noorte, kes muude teemadega,” rääkis Murumägi. Praegu on töötajaid koos ringijuhtidega 28.
Murumäe sõnul on kultuurikeskuse ülesanded muutunud. Kui varem mõtlesid kultuurikeskuse töötajad ise üritusi välja ja korraldasid neid, siis tänapäeval ollakse pigem ürituste vahendajad: otsustatakse, milliseid filme, etendusi või kontserte Haapsallu tuua.
„Kõikvõimalikke ürituste korraldajaid ja meelelahutusasutusi on väga palju,” selgitas maja direktor. Ta tõi näiteks tantsuõhtud, mida pole kultuurikeskuses enam mõtet korraldada, sest neid on linna lõbustusasutustes igale maitsele. Murumägi räägib, et kultuurikeskuse töö ulatub ka majast välja, näiteks aidatakse linna ettevõtjaid kultuuriprogrammi koostamisel.
Nii on kultuurikeskusest saanud pigem kultuurimaja haldaja.
Muutunud oludele vaatamata peab Murumägi kultuurikeskuses töötajaid tähtsaks. „Kõige olulisem on inimeste tahe teha,” ütles ta.
20 aastaga amortiseerunud maja
„Hämmastav, et 20 aastat pärast ehitamist oli maja täiesti amortiseerunud,” rääkis Murumägi oma tööleasumise ajast. Nii kummitas tema esimese 13 tööaasta jooksul pidev remont – küll lasi katus läbi, küll andsid muud kohad järele. Kõige suurem probleem oli aga fassaadiga, kust dolomiitplaadid maha pudenesid.
2009–2011 oli majas suurremont. Murumägi kiidab remonditööde kvaliteeti ja on rahul, et renoveeritud maja on omaks võetud. „Meie majal on linnas hea keskne asukoht, siin on raamatukogu, kunstnike seas hinnatud galerii, mis järgmisel aastal 25. sünnipäeva peab, ja muud funktsioonid, nii et inimestel on põhjust siia tulla,” rääkis ta.
Murumägi meenutas, et remondi ajal oli arutusel, kas kultuurikeskusel on ikka vaja 500 kohaga teatrisaali. Elu on aga näidanud, et see saal polegi väikese linna kohta nii suur, ja üritusi on küll, mis saali rahvast täis toovad.
Majas tegutseb 20 huviringi. Seal harjutab kaks laulustuudiot, koore, rahva-, peo-, line- ja kõhutantsijaid, bändiruumis teeb proove mitu ansamblit. Noortekeskuse kunstiring käib samuti koos kultuurikeskuses.
Unistus on aga direktoril küll: kunagi võiks kerkida välilava 1000 pealtvaatajale.
Tasapisi püütakse arendada kultuuri tehnilist poolt. Kui oma tehnilistest võimalustest puudu jääb, saab seda juurde rentida. Pole juhtunud, et tehniliste võimaluste pärast pidanuks mõne ürituse ära ütlema. Viimane suurem uuendus oli moodsa kinoaparatuuri hankimine. Murumäe sõnul polnud kino uuendamise mõte mitte 3D võimaluse loomises, vaid see oli lisaboonus. „Kino uuenduse peamine mõte oli, et saaksime tehniliselt näidata uusimaid filme. Vana aparaadiga polnud see enam võimalik ja olime sunnitud osa filme ära ütlema,” selgitas ta.
Murumägi leiab, et uue kinoaparatuuri hankimisel on ka regionaalpoliitiline aspekt. „Et siin on teater, kino, kontsert – inimene teab, et tema elukeskkonnas on need võimalused. Et alati igale poole ei jõua, on tingitud muudest asjaoludest,” lisas ta.
Kino on saanud järjest populaarsemaks. „Eestis on viimastel aastatel suudetud teha häid filme ja ka see on kaasa aidanud kino propageerimisele,” lisas ta.
Arhitekt saab jäädvustatud püsiekspositsioonis
Haapsalu kultuurikeskuse fuajees avatakse maja sünnipäeva puhul püsiekspositsioon, tutvustamaks hoone arhitekti Ado Eigit (1938–2008).
„Kui vaatad näitusel maali, on seal kirjas autor, maali nimi, aasta ja mis tehnikas see tehtud on. Kui aga vaatame maja, siis on selle keegi teinud, aga infot tema kohta pole kuigi palju,” põhjendas kultuurikeskuse direktor Gülnar Murumägi püsiekspositsiooni ülespanekut.
Kultuurikeskuse projekt valmis Eigil 1968–1970. Kui seni oli kultuurimaju ehitatud tüüpprojekti järgi, siis 1960. aastate lõpus leiti, et väikelinnad ja tähtsamad alevid väärivad siiski erilahendusi. Ka Haapsalu kultuurimaja pidi algselt olema tüüpprojekt, kuid projekteerimise jooksul kujunes see arhitekti individuaalloominguks.
Oma asukohta arvestades sai kultuurimaja märksa suurejoonelisema ruumiprogrammi, kui normid ette nägid. Esialgu pidi maja tulema punastest Aseri tellistest, aga et nende kvaliteet oli väga vilets, otsustati kasutada välisfassaadil Kaarma dolomiiti.
Plaatidega oli hiljem palju muret, sest nende kinnitused kippusid läbi roostetama ja plaadid alla kukkuma. Ado Eigil endal ei õnnestunud remonditud maja näha, kuid enne surma 2008 jõudis ta koos arhitektist pojaga teha uue fassaadilahenduse, mida nüüd kultuurikeskusel näha saame.
Fotod: Arvo Tarmula
