Klaus Härö: „Vehkleja” on olnud minule pikk reis

Klaus Härö. Foto: Arvo Tarmula

Eelmisel reedel Haapsalus esilinastunud filmi „Vehkleja” režissööril Klaus Häröl oli film esimene tõsisem kokkupuude Eestiga. Mees, kes polnud varem Eestis käinud, tunnistas, et filmi tegemine oli kui pikk reis, mille jooksul avastas ta Eesti ja selle ajaloo ning pidi lahti mõtestama Soome ja Eesti suhted.

Enne „Vehkleja” filmi polnud Te Eestis käinud. Millised olid esimesed muljed, kui kolm aastat tagasi siia tulite?

Kui sain stsenaariumi, helistasin produtsendile Eestis Ivo Feltile ja küsisin, kas me ei võiks sõita Haapsallu. Mõni nädal hiljem olime siin. Nii see reis algas.

Tulime aprillis ja Haapsalu tundus mulle nagu Ilon Wiklandi maailm, ma oleksin nagu muinasjuttu sattunud. Kevadel on siin uskumatult mõnus.

Meie filmi tegevus käib aga talvel ja see on hoopis teine atmosfäär. Talv sobis hästi ajastuga – tahtsime teha filmi pimedast ajast, kus ainus valguskiir oli vehklemisklubi.

Olete öelnud, et „Vehkleja” stsenaarium haaras Teid kohe, kuigi stsenaristil Anna Heinämaal oli see esimene stsenaarium?

Oma taustalt on Anna Heinämaa kunstnik, skulptor ja romaanikirjanik. Esimesest stsenaariumist paistab tema tugev kirjanikutaust välja. Ta on aru saanud, mida film endast kujutab: film on alati poolteist tundi pikk, filmil on kindel struktuur. Kõik kirjanikud seda ei oska.

Üks osa loost räägib Endel Nelisest ja tema klubist, teine pool, mida oleme dramatiseerinud ja mida tegelikkuses ei olnud, on hirm. Tahtsime filmi sisse tuua Eesti ajalugu.

Film muutus meile aktuaalseks omapärasel moel. Kui filmisime mullu kevadel Haapsalus üht tõsist stseeni väikese poisi ja Lembit Ulfsakiga, märkasin, et kogu filmimeeskond on ninapidi telefonis. Sain pahaseks, miks on nad töö ajal Facebookis. Siis ütles keegi: me ei ole Facebookis, vaid loeme uudiseid, et venelased on Ukrainas.

Kuulda seda Haapsalus pimedal õhtul kell üksteist, kui teeme sellist rasket stseeni, oli justkui ajaloo puudutus. Kuulda sellist uudist soomlasena Haapsalus oli hoopis midagi muud, kui kuulda seda Soomes. Rääkisime pärast seda oma töökaaslastega palju poliitikast.

Kui palju stsenaarium filmi tehes muutus?

Iga stsenaariumi muudetakse kakskümmend korda, sest see pole romaan, mille kirjanik valmis kirjutab ja mis nii jääb. Anna oli seda juba mitu korda muutnud, enne kui see minu kätte jõudis.

Stsenaarium elab kogu aeg: tegeldakse karakterite, loo enda ja veel mitme asjaga. Ka näitlejad tulevad oma ettepanekutega, montaažis tulevad ettepanekud.

Pidime stsenaariumi muutma, et lund ei olnud. Meil oli kavas hulk suusastseene. Aga et lund ei tulnud, ei saanud neid ka filmida. Ometi on film nendetagi hea.

Rikkusime vehklemisreegleid, et tänapäeva publik saaks jälgida. See on nagu kauboifilmides – tegelikult ei tulistatud nii nagu filmis, kuid seda tehakse filmi pärast.

Kas olete ise lõpptulemusega rahul?

Ma olen õnnelik kahe asja üle: Eesti näitlejate ja Eesti-poolse filmimeeskonna üle. See on nagu sümfooniaorkestris, kus mängijad on eri maadest: esimesel-teisel päeval vaadatakse üksteist ja kolmndal hakatakse musitseerima. Nii oli see ka meiega – paari päeva jooksul sulanduti ja enam polnud vahet, kes on Eestist, kes Soomest. Loodan, et nii tundis ka Eesti meeskond.

Millised on olnud esimesed vastukajad „Vehklejale”?

Kuigi pidulikud esilinastused on Soomes ja Eestis olnud, jõudis film avalikkuse ette täna (reedel – toim) Haapsalus, Tallinnas ja Helsingis. Soome arvustused ütlevad, et Eesti näitlejad, nii täiskasvanud kui ka lapsed, on fantastilised. Ka mina arvan nii.

Tänu näitlejate otsingu teinud Piret Toomvapile on leitud väga head Eesti näitlejad. Ta hakkas filmi lapsi otsima enam kui aasta enne võtete algust. Terve aasta!

Olen õnnelik, et sain töötada selliste näitlejatega nagu Märt Avandi, Ursula Ratasepp, Hendrik Toompere, Lembit Ulfsak. See on olnud nagu kingitus.

Kui siin neid näitlejaid tuntakse, siis Soomes ja Saksamaal, kus tehti filmi heli, mitte. Inimesed, kes selle filmiga on töötanud, on olnud näitlejaist ja eriti lastest väga võlutud.

Kas võib juhtuda, et kasutate neid Eesti näitlejaid ka mõnes teises oma filmis?

Kui nad nõus oleksid, oleks see fantastiline. Ma küll ei tea veel, mida järgmisena tegema hakkan.

Filmis on ka väikestes rollides, näiteks lapsevanemad koosolekul, väga tuntud Eesti näitlejad. On see taotluslik?

Kui filmitakse raskeid stseene, nagu see, kus vanemail tuli lastevanemate koosolekul hääletada, peavad kõik näitlejad olema ühes plaanis ja ühel tasemel. Tahtsime teha filmi, kus kõik oleks usutav.

Kas „Vehkleja” on nüüd Klaus Härö parim film?

Seda tuleb küsida paari aasta pärast, praegu on kõik veel liiga lähedal. Olen selle filmiga töötanud väga intensiivselt, see film on olnud minu elu, olen sellest und näinud. Mind ei liiguta mitte minu tehtud film, vaid Eesti saatus ja lähiajalugu.

Minule on need aastad olnud maailm, mida ma ei tundnud. Muidugi olin kuulnud, kuidas kõik oli, aga ma polnud varem Eestis käinud. See on nagu kodulinna muuseumiga, arvatakse: küll ma ükskord sinna lähen. Nii oli see mul ka Eestiga.

„Vehkleja” film on andnud mulle põhjuse palju mõelda Eestist ja Soome suhtumisest Eestisse. Ma tunnen, et Soome on olnud nagu suur vend, kes on jätnud väikese venna üksi. Nüüd ei saa me enam rääkida suurest ja väikesest vennast, kuid ajas tagasi minnes on Soome käitumine olnud mulle paljuski pettumus. Seda filmi võib võtta nagu arve maksmist.

Olen sündinud 1971. aastal ja pisut kuulnud, mis on olnud. Nüüd kolme aasta jooksul olen aru saanud, mida see tegelikult tähendas.

Olete öelnud, et Teile on Eesti nagu kroonlühter, mis oli tekiga kaetud?

Eesti on ju vana Euroopa – siin on sellised traditsioonid, kultuur ja ilu, mida Soomes pole. See kõik oli vene ajal justkui tolmukihiga kaetud. Nüüd on tolm ära pühitud ja ilu tuleb välja. Mul on uskumatu austus paljude siinsete asjade üle.

Mis oli suurim üllatus, mida kogesite?

Kaks aastat tagasi sõitsime mööda Läänemaad ja otsisime võttekohti. Oli juuniõhtu, ilus nagu üks juuniõhtu Eestis olla võib, nii ilus, et pisar tuleb silma.

Küsisin kaaslaselt, miks on lipud heisatud, ja ta ütles, et see on küüditamise aastapäeva puhul. Seda hetke ei unusta ma kunagi, see tabas mind hoobina. See on asi, mida oled 40 aastat teadnud, aga korraga jõudis see kohale. Minu meelest on Eesti nutmaajavalt ilus ja ka nutmaajavalt hirmus.

Kas „Vehkleja” on rohkem Eesti või Soome film?

Ma pole kunagi mõelnud, kas see on Soome või Eesti film. Raha tuli Soomest rohkem, aga mulle on see jutustus väikese võitlusest suurega.

Film on Eesti ajaloost, tegevus käib Haapsalus, räägitakse eesti keelt ja mängivad eesti näitlejad.

Muidugi oleme soomlastena tahtnud teha võimalikult head lugu. Minu soov oli, et film peab olema võimalikult kohalik, teisalt aga universaalne, et Soome, Saksa või ükskõik milline teine vaataja aru saaks.

Film ei räägi Eesti ajaloost, nii nagu teeks seda raamat või dokumentaalfilm, see räägib elust. See on lugu Peetri ja Heleni isa rajatud klubist. Film ei saa kunagi kõike rääkida, film on dramatiseeritud jutustus, mis tekitab inimestes huvi, ja nad tahaksid rohkem teada saada.

„Vehkleja” on nagu Taaveti ja Koljati lugu, väikesest klubist suure impeeriumi vastu.

Kas filmi tegemise muutis keerulisemaks, et paljud mäletavad Endel Nelist ja tema aega?

Ei. Ma ise ei rääkinud Heleni ja Peetriga enne filmi, kuid seda tegid filmimeeskonna liikmed ja Anna Heinämaa.

Meil oli rääkida lugu, mis oli inspireeritud Endel Nelisest, kuid filmil on oma lugu. Ma tean, et nende vanemad kohtusid teisiti ja et siinne kool oli vehklemisklubi vastu palju sõbralikum. Filmis oli aga vaja näidata, kuidas võimu esindajad kohtlesid inimesi. See on dramatiseering.

Kuidas võttis Soome publik filmi vastu?

Soomes on olnud ainult pidulik esilinastus ja seal oli vastuvõtt väga soe. Muidugi, kui keegi filmi vihkab, ei tule ta seda režissöörile esilinastusel ütlema.

Soomlased on nagu mina, kes ei tunne Eestit nii hästi. On küll inimesi, kes imetlevad Eestit ja on Eesti järele hullud, nende meelest on siin kõik palju parem. On ka palju neid, kes armastavad Haapsalut.

Soomes on suur austus selle vastu, mida on Eesti viimase 20 aasta jooksul saavutanud. Ühelt poolt võib põhjus olla, et on aru saadud, et Soome oleks nagu Eesti üksi jätnud.

Kas usute, et nad saavad sellest loost aru?

Sama moodi võib mõelda saalis istuvate 12–13aastaste peale, kes samuti pole sel ajal elanud. Ka neile peaks film avama seda aega. Kui nad pole seni tahtnud oma vanema-vanaisa jutustusi kuulata, võib-olla lähevad nad pärast filmi neilt ise küsima, kuidas oli.

Soomes võib-olla ei saada kõigest aru, aga saadakse aimu, mida meie sõbrad on pidanud üle elama.

Soome ajakirjandus on kirjutanud, et järgmisena võtate ette filmi Soome kuningast?

Mul on nii palju projekte, et neist jaguks kümneks aastaks, aga kõigest ei saa asja. Mõned projektid on tõsisemad, aga filmimiseni võib minna veel 3–4 aastat.

Kuninga (Hessen-Kasseli maakrahvi Friedrich Wilhelmi pojast Friedrich Karlist, kes valiti 1918 Soome kuningaks – toim) teema on üks projekt. Keegi võib sellest teha dokumentaalfilmi History Channelile, aga mina teen isiku lugu. See on nagu „Vehklejagi” lugu mehest, kes pidi saama kõrge ameti, kuid ei saanud seda. Kuigi temaga käituti üsna inetult, ei muutunud ta kibestunuks.

See on aga vaid üks võimalikke projekte.

Klaus Härö

• Sündinud 31. märtsil 1971
• Soomerootslane, Soome filmirežissöör
• Elab Lõuna-Soomes Porvoos
• On õppinud Helsingi kunstikõrgkooli filmiosakonnas
• Seni on töötanud peamiselt kodumaal Soomes ja naabermaal Rootsis
• Tema esimene täispikk mängufilm „Nähtamatu Elina” pärjati 2003. aasta Berliini filmifestivalil parima noortefilmi tiitliga. Sama filmi eest sai Härö 2004. aastal esimese välismaalasena maailmakuulsa Rootsi režissööri Ingmar Bergmani preemia. Bergman kirjutas Häröle isikliku kirja, milles kiitis noort režissööri suurepärase filmi eest.
• Tema eelviimane täispikk mängufilm „Kirjad isa Jakobile” sai 2009. aastal Pimedate Ööde filmifestivalil parima režissööri preemia.
• Tema filmid on festivalidelt võitnud enam kui 60 auhinda ning kriitikud ja ka publik on need hästi vastu võtnud.
• Kolm tema filmi („Kirjad isa Jakobile”, „Parim ema” ja „Nähtamatu Elina”) on esitatud ka võõrkeelse filmi Oscarile, kuid ükski neist pole jõudnud nominatsioonini.
• Klaus Härö filmikontos on nüüd viis täispikka mängufilmi, samuti lühifilme ja telesarju.

Härö täispikad mängufilmid

• „Vehkleja” (Miekkailija) (2015)
• „Kirjad isa Jakobile” (Postia pappi Jaakobille) (2009)
• „Uus inimene” (Uusi ihminen) (2007)
• „Parim ema” (Äideistä parhain) (2005)
• „Nähtamatu Elina” („Näkymätön Elina” (Elina – Som om jag inte fanns)) (2002)

Allikas: Wikipedia, IMBD, nordiskfilm.fi