Kui üks Võnnu küla elanik märkas sel nädalavahetusel suure tee lähedases metsas jalutades varese- ja kaarnaparve, oli selge, et jahimehed on jälle metsa viinud mõne kütitud metssea naha.
„Ükskord oli neid nahku terve hunnik,” ütles toimetuse poole pöördunud naine. Oma nime ta lehes avaldada ei soovinud.
Metsseanahk jäi lähemast majast umbes kilomeetri kaugusele, aga Vilkla–Kirimäe teeni oli küll vaid mõnikümmend meetrit.
„Kas jahimehed võivad loomanahad metsa jätta?” imestas naine. „Kas see pole mitte ohtlik koertele, kes võivad raipe kallale sattuda? Inimesed käivad ju metsas jalutamas, käivad seenel ja marjul, ja võtavad ka koerad kaasa.”
Läänemaa jahindusklubi juhatuse esimees Aarne Taal ütles, et nii võib tõepoolest teha, aga kindlasti mitte elamute lähedal. Kui kaugele majadest nahad viia, ei osanud Taal öelda, aga ta lisas, et jahipidamine peab jääma majapidamisest vähemalt 300 m kaugusele.
„Nahad tuleb sinna viia, kus on rebased ja kährikud,” ütles Taal.
„Nahka kokku ei osteta,” põhjendas Taal, miks viivad jahimehed nahad metsa alla. „Neid küll pargitakse, aga see on kallis ja ega ole nendega pärast parkimistki midagi teha.”
Taali sõnul ei ole nahkadest reostust karta, sest varesed, rebased ja kährikud söövad nahad üsna kiiresti ära. Ta lisas, et loomi metsas tavaliselt ei nülita, ainult soolikad lastakse kohe välja ja seegi jääb metsloomadele söögiks.
„Mis tast põletada, kui teised loomad süüa saavad,” ütles Taal. „Pealegi on põletamine kallis lõbu.”
Taali sõnul viivad jahimehed metsa ka muude loomade nahku, sest neil ei ole mitte mingit väärtust. Ta meenutas, et nõukogude ajal tuli üksvahe kõik põdranahad ära anda, samuti sai kokkuostu anda metssea- ja kitsenahka. Ühel ajal aga põdranahku enam vastu ei võetud, sest Eesti põtrade nahk oli liiga põdrakärbseauguline.
Taali juttu kinnitas ka Läänemaa veterinaarkeskuse juhataja Urmas Johanson.
„ Jahihmeestele on selline asi lubatud,” ütles Johanson. Ohtu koduloomadele ta ei näinud, sest „koduloomad tavaliselt metsas ei käi”.
Fotod: Arvo Tarmula
huvitav, et Taali-taat 300m kaugusel elamutest jahti peab. seaduses on 200m kirjas. ettevaatlik kodanik…
aga et loomanahad metsa all – kuhu siis neid veel panna, kui lasta loomulikku loodusringlusse?
Huvitav, kuidas metsloomad nahku süües loodust reostavad? Pigem puhastavad metsaalust. Ühe surm on teise rõõm. Järelvalveta koerte koht pole nagunii metsas.
haige kiun, tulge maapeale tõelisse ellu tagasi
Kui tapetud metssea – ja põdranahkadega pole midagi teha ega see ei ole vabanduseks, et võib nahad jätta metsa alla, kus linnud, rebased, kährikud ja koerad käivad nahku söömas ja levitavad haigusi ning reostavad loodust
Mis moel koerad metsas loodust reostavad, pigem ikka asulates ja linnades ning nende ümbruses on koerte reostus suurem, kui oma junne igale poole lahmivad.
Nahkade suhtes tee siis ettepanek et keegi neid kokku ostma hakkab siis ei näe metsas enam tihti maha jäetud nahkasid
Tegelikult on looduses asjad nii säetud, et ühed söövad ja teisi süüakse. Kui metsast võetakse, siis tuleb sinna ka tagasi anda – olgu siis kasvõi osaliselt. Kui metsa viidud jahipidamisjääkidel (näiteks nahad) on tarbijaid, siis järelikult oli vaja need metsale tagastada. Neil rebastel, kährikutel, lindudel ja teistel, kellel selline abi marjaks läks, on ju tänu sellele elu paar päeva lihtsam. Surnud loomade ja nende jäänuste ärasöömine teiste metsaelukate poolt mitte ei levita haigusi vaid aitab haigustest vabaneda – selles ju seisnebki kiskjate ja raipesööjate metsasanitari rolli olemus!! Ja meie koduloomad (loe kassid-koerad) ei tohiks üldse metsa sattuda – seda reguleerivad… Loe rohkem »