Lauri Luik: Alveri-aegset hõngu otsides

Minu nägemuses on Haapsalu kaasaegne ja arenev Euroopalik kuurort – Põhjamaade Veneetsia, kus on tunda kodust ja hubast Alveri-aegset hõngu. See on ka ajalooliste skulptuuride taastamise üks eesmärke, et lisada arenevasse linnaruumi Eesti Vabariigi algusaastate mõnusat aurat. Just seda sama, mis meile vanadelt postkaartidelt vastu vaatab, kirjutab riigikoguliige, haapsallane Lauri Luik (pildil).

Detailid mängivad kuvandi loomisel tihtilugu kandvat rolli. Nii näiteks on Brüsseli üks tähtsamatest vaatamisväärsustest Pissiv Poiss ehk Manneken Pis, Kopenhaageni sümboliks on muinasjututegelane Väike merineitsi, mis ilutseb sadamavetes, Milanos ümbritsevad turistide hordid Torino pulli Vittorio Emanuele II galeriis jne. Iseenesest pole ju ühelgi mainitud juhul tegu teab mis grandioosse sajandi kunstitööga, kuid ometi on neist pisikestest märkidest saanud suurlinnade sümbolid. Seda suuresti tänu nende juurde räägitud lugudele ja legendidele. Nii lihtne ongi, müüakse emotsioone.

Haapsalul on omad sümbolid: linnus, kuursaal, raudteejaam, Tšaikovski pink, päikesekell, Jääkaru, purskkaev Poiss kalaga, Kepimurdja jne. Need on lahutamatud Haapsalu kuurordi osad, ilma milleta ei kujutaks kodulinna ettegi. Kuid meil on lisaks terve rida lahedaid sümboleid, mis aitaks Haapsalu kui kuurortlinna kuvandit veelgi atraktiivsemaks muuta. Vanadelt piltidelt vastu vaatavaid skulptuure, mida lapsepõlvest peale pean osaks tõelisest Haapsalust, olen soovinud alati ühel heal päeval ka reaalsuses ilutsemas näha. Sellest kantuna suunasimegi riigieelarvest Haapsalule vastavad vahendid.

Soovin, et Haapsalus taastataks võimalikult paljud ajaloolised skulptuurid. Marabu, Krokodill, Miki Hiir, Kärbseseen päkapikkudega ja Merilõvi – kõik need võiks minu arvates uuesti „ellu äratada“. Erinevaid vahvaid ja väärikaid kuurordielemente on veel terve rida, loodetavasti jõuame kunagi ka nendeni.

Kindlasti on tore, kui linnapilti kavandatakse ka täiesti uusi vaatamisväärsusi. Linn on nö elav organism, mis peabki arenema ja ajaga kaasas käima. Viimasel ajal on juba päris mitut nö raamist väljas ideed esitletud. Tõsi, nende puhul tasub hoolikalt kaaluda koha- ja kontekstivalikut. Kuid sellele kõigele vaatamata ei tohiks unustada vanu sümboleid.

Kõiki asju annab aja möödudes panna mõnda teise konteksti. Hea tahtmise puhul saab seda teha ka mis iganes skulptuuriga. Olgu selleks mõne arvates ameerikalikku maailmavaadet, globaliseerumist ja liigset tarbimist propageeriv Miki Hiir või näiteks Krokodill, mis sümboliseerib kuulsat riidebrändi Lacoste Prantsusmaalt- riigist, mis kaubitseb Venemaaga Mistral klassi dessantlaevadega. See, et punast kärbseseent tarvitatakse uimastina selle psühhotroopsete efektide pärast, ei vähenda minu hinnangul seene väärtust skulptuurina, ehk isegi vastupidi. Need näited ei ole toodud norimise pärast vaid pigem selgituseks, et antud kujudest on absurdne otsida mingeid poliitilisi jooni ning nende tähendust ei maksa ka üle tõlgendada. Neid tulebki võtta kui pisut lapselikku ja tuju tõstvat silmailu- seda sama positiivse emotsiooni allikat, mida üks kuurort müüma peaks. Me ei räägi Pronkssõdurist.

Haapsalu peab arenema ja ajaga kaasas käima, säilitades ja taas luues ka oma väärika ajaloo olulisi elemente. Vanade skulptuuride taastamine aitab seda eesmärki täita. Linnavalitsuse vastavad spetsialistid võivad loomulikult ise otsustada, millised ajaloolised skulptuurid ja mis järjekorras taastatakse. Veelgi parem oleks, kui linnarahvas teeks oma valiku. Oluline on, et vahendeid kasutataks sihtotstarbeliselt ja et loodav tekitaks linnakodanikes ja külalistes meeldivat elevust ning taaskohtumise soovi.

Ma ei tea, mida mõtleks praegu Haavamäe, kuid usun, et iga kunstniku kätetöö on parim võimalik väljendus just loomishetkel. Neid hetki tahakski tunda.

Lauri Luik, haapsallane