Kui Põhjamaade suurima kunstniku tööd on eksponeeritud Soome pealinnas, on kunstihuvilisel üsna loomulik seda vaatama sõita.
Norralase Edvard Munchi (1863–1944) töid saab näha Didrichseni kunstimuuseumis. See on eramuuseum ja enamik maale ning graafikat on pärit Rolf Stenerseni kogust. Meile on tuntud Stenersen kui 1985. aastal ilmunud raamatu „Munch” autor. Oma kollektsiooni annetas Stenersen Munchi muuseumile Oslos. Kahel korrusel on näha 30 maali ning 22 graafilist lehte. Kuigi Munchi loominguline pärand on tohutu, annab näitus siiski ettekujutuse omapärasest ja tundlikust kunstnikust.
Ehkki internet annab Munchile ekspressionismi rajaja tiitli ning enamik tema hilisemaid töid ongi ekspressionistlikud, alustas ta postimpressionismi (eeskujuks eriti Vincent van Gogh ja Paul Gauguin), juugendi ja sümbolismiga. Minu isiklik sümpaatia kuulub Munchi sümbolistlikule loomingule.
Kuulsuse ja tuntuse saavutas Munch väljaspool Norrat, eriti suur panus on Saksamaal – teda võis mingil perioodil isegi saksa kunstnikuks pidada.
Näituse emotsionaalseimaks võib pidada maali „Haige laps” (1907), mida on kunstnik ikka ja jälle maalinud – kord punastes, kord sinakasrohelistes toonides. Töö kõrval ripub eskiis samale maalile aastaist 1885–1886 ja alumisel, keldrikorrusel, kus paikneb graafika, asub ka litograafia „Haige laps” aastast 1896.
Suurim maal Stenerseni kogust on „Elutants” (1921), maalitud ekstra Stenersenile. Tuntuim variant aastaist 1899–1900 asub Oslos rahvusmuuseumis. Viimane on maagilisem, rohkem isiklikest tunnetest lähtuv. Näitusel nähtu on minetanud keskse paari läheduse ja sellega seoses ka oma erilise maagilisuse. Säilinud on tantsivad taustpaarid ning Munchi eriline kuusammas vee kohal. Munch kujutas alati täiskuud ja on talle omase huumoriga öelnud, et kuu ongi tegelikult ju selline.
Kuulus „Karje” on näitusel ainult mustvalge litograafiana, kuigi mulle tundub see eksitav – tegu on puulõikega. Selliseid väikseid vigu on näitusel mitu. Ilmselt pärast õlimaali varastamist 2004. aastal Norra seda maali nii lihtsalt enam välja ei laena, kuigi teos saadi kaks aastat hiljem kätte.
Teadmatuses näitusele sõites lootsin seal näha ka Ateneumi suurostu „Suplevad mehed” (1907–1908) ja seal ta oligi – suuruses 2 x 2 meetrit. Maalil astuvad veest välja atleetlikud, alasti mehed. Selle teose eksponeerimisega oli algul raskusi, sest alasti meest neil aastail kujutada oli lausa ohtlik, et mitte sildistatud saada vastupidi naisaktidele, mis olid aktsepteeritavad ka kõige paremas seltskonnas.
Võib öelda, et Norra kaotas suurepärase Munchi maali Soomes levinud saunakultuuri tõttu. Pildi puuduseks loeti vaid visandlikkust.
Teine maal Ateneumist on Hamburgi juristi Gustav Schiefleri portree (1908), millel näib vasak prilliklaas valge värviga kaetud olevat. See näitab, et Munch ei taandu oma põhimõtetest ja kordab 1885. aastal suure kriitika osaliseks saanud Karl Jensen-Hjelli portreed, kus lornjetiklaasi peegeldus avaldub samuti valge laiguna.
Näitusel on ka Munchi teise suurtoetaja, Lübecki silmaarsti Max Linde portree aastast 1904. Nii Shieflerist kui ka Lindest on suurepärased gravüürid, mida võib näha 2009. aastal eesti keeles ilmunud Munchi elulooraamatust.
Munch oli üldse väga viljakas portreteerija, mis mängis tähtsat rolli läbilöögiks välismaal. Oma elu jooksul maalis ta üle saja kolmekümne isiku õlis, sama arv on akvarelle ja pastelle ning palju ka graafilisi portreid.
Ilmselt on ta olnud eeskujuks ka meie suurimale portretistile Nikolai Triigile, eriti täispikkuses figuuride poolest. Triigil oli võimalus tutvuda Munchi töödega nii Berliinis, Pariisis kui ka Norras.
Ka autoportreid on Munch maalinud üle kuuekümne, peale selle ka tööd, kus vilksatavad tema näojooned. Näitusel näeme kahjuks vaid üht – litograafiat „Autoportree käeluuga” (1895).
Peatun pikemalt veel kahel maalil. Esiteks „Ajalugu” (1914), tegelikult on see kavand suuremale pannoole „Ajalugu”, „Päike” ja „Alma mater”, mis oli mõeldud Oslo ülikooli uue aula dekoreerimiseks. Seda projekti saatis pikk tagasilöökide ja vaidluste saaga, kuni aulapildid lõpuks 1916. aastal ülikoolile üle anti. Maal „Ajalugu” kujutab vana pimedat kalurit hiiglasliku tamme all väikesele poisile ennemuistseid lugusid jutustamas, taustaks veest kerkivad võimsad kaljud.
Teiseks maal „Verandal” (1902), pärit Norra rahvusmuuseumist. Nagu paljudel teistel kunstniku maalidel kordub siin rinnatise motiiv. Veranda piirdele toetuvad kaks tütarlast seljaga vaataja poole. Värvid on Munchile omaselt erksad.
Näituse graafika osas on esitatud enamik kunstniku paremaid töid: „Madonna”, „August Strindberg” (huvitav on nende kahe töö raamistus), „Naine prossiga”, „Suudlus”, „Puberteet” jt.
„Naine prossiga” kujutab viiulikunstnik Eva Mudoccit, tumedajuukselist iludust, ja on üks kaunimaid naiseportreid Munchi loomingus. Teda sidus kunstnikuga pikaajaline sõprus. Ei saa mööda minna ka Tulla Larseni õliportreest, mis kipub küll teiste suuremate maalide varju jääma, kuid tema oli naine, kellega oli Munch ehk kõige rohkem seotud.
Huvilisele: Näitus on lahti 1. veebruarini.
Didrichseni muuseum asub Kuusisaarel ning sinna viivad bussid 194 ja 195.
Ann Roos
Fotod: Ants Roos
