Olen Läänemaalt pärit loomasõber, kellele loomade heaolu väga korda läheb – kahjuks ei saa nemad abi küsida ning enamasti satuvad nad täbarasse olukorda just inimese tegevuse või tegevusetuse pärast. Kui organisatsioon (varjupaik), mis on loodud, et neid hätta sattunud loomi (kodust jooksu pääsenud lemmikud, aga ka tänaval sündinud ja kasvanud loomad) abistama peaks, aitamise asemel hoopis vastupidist teeb, siis peaks kohalik omavalitsus kui teenuse tellija agressiivselt sekkuma. Kahjuks oleme olnud tunnistajaks, kuidas linnavalitsus on vaatamata pidevatele kaebustele ja tähelepanujuhtimistele aastast 2006 MTÜ Haapsalu Loomaabi (varjupaiga pidaja) tegevust (tegevusetust) igati tolereerinud ja avalikult probleeme eitanud. Valitsuse hulkuvate loomade määruse täitmise eest vastutab kohalik omavalitsus.
Toon mõned näited, et oma juttu illustreerida. 1. Seadus nõuab püütud looma kiibi/kaelarihma kontrolli, kuid Haapsalu loomade varjupaigas puudus pikka aega kiibilugeja. Vähemalt ühel juhul on uuele omanikule loovutatud kiibistatud kass, kes õnneks küll uue omaniku abil vanasse kodusse tagasi sai.
2. Seadus nõuab, et varjupaika paigutatud looma vaataks viivitamatult läbi veterinaararst. Veterinaarid külastavad varjupaika haruharva. Varjupaiga ametlik arst Kaja Lillemets on meedias tunnistanud, et käib tegemas peamiselt vaid eutanaasiat. Ometi linnalt raha kasseeriti, sest loomad sattusid varjupaika.
3. Seadus nõuab, et varjupaigas paigutataks eri liiki, eri soost ning haiged-vigastatud loomad eraldi. Haapsalu varjupaigas on praegu kaks ruumi, kus elavad ühes emased ja kassipojad, teises isased kassid. Olen näinud isikult, kuidas varjupaigas on emaseid kasse isaste toas hoitud. Pikka aega varjupaigas viibinud koer tõi ilmale pojad. Organisatsioon, mis tegeleb loomadega, kes on muutunud üleliigseks, ei tohiks loomi ise juurde toota! Loomakaitseseadus keelab looma abitusse sisundisse jättamise, praeguses varjupaigas tehakse seda järjekindlalt. Ei ole saladus, et kokkulepitud kontrollide eel toimub varjupaigas massiline haigete loomade tapmine. Möödunudaastane statistika näitab, et varjupaigast uude koju saab vaid umbes 5 protsenti püütud loomadest – ülejäänud kas hukuvad või hukatakse. Koertele on Haapsalu varjupaigas vaid väliaedikud, mis on ebasobivad aluskarvata ning väikestele koertele, kes aga samuti varjupaika sattuda võivad.
4. Seadus nõuab, et kohalik omavalitsus korraldaks varjupaika sattunud looma kirjelduse (Haapsalu eeskirjas nõutakse lisaks leidmise aja ning koha) võimalikult laialdase avaldamise veebilehel, ringhäälingus, trükiajakirjanduses. Haapsalu eeskiri nõuab lisaks, et seda tehtaks viivitamatult pärast varjupaika toomist. Varjupaiga kodulehte ei uuendatud aastaid. Facebooki lehekülge sisuliselt ei kasutata, kuigi see on praegu parim viis info levitamiseks.
5. Haapsalu linnavalitsuse poolt varasemalt varjupaigaga sõlmitud lepingutes on varjupaigapidajatel kohustus olla külastajatele avatud tööpäevade hommikutel. Seda kohustust varjupaik aga eirab. Varjupaika külastada on võimatu.
Varjupaigapidajad on ka ise avalikult öelnud, et neil ei ole ei aega, ega raha ega jaksu kõigega tegeleda. Ometi lükatakse tagasi (jäetakse vastamata) vabatahtlike abipakkumistele. Kõik see näitab, et MTÜ Haapsalu Loomaabi eesmärgiks varjupaigateenuse pakkumisel ei ole loomade heaolu. Mis põhjusel vaatab seaduserikkumistele (olles sageli seeläbi ise seaduse rikkujaks) läbi sõrmede Haapsalu linnavalitsus, mina kahjuks ei mõista. Mõned aastad tagasi pakuti linnale võimalust kehvast teenusest vabanemiseks uue varjupaiga näol – sellest loobuti.
Küsimused: 1. Miks ei ole linn korraldanud hanget teenuse ostmiseks ning vaatamata pidevatele probleemidele on jätkanud teenuse ostmist ebakvaliteetset teenust pakkuvalt organisatsioonilt?
2. Kas linnal on teenusepakkujaga kehtiv leping? Kui ei, siis miks? Kas lepingu puudumine on seaduslik? Mille alusel makstakse MTÜ-le Haapsalu Loomaabi tasu?
3. Varasemates lepingutes on varjupaigapidajal kohustus pidada registrit varjupaika sattunud loomade osas (vastavad registreerimiskaardid looma püüdmise ja protseduuride infoga) – kas linnavalitsus kontrollib neid dokumente aluseks võttes, mille eest MTÜ Haapsalu Loomaabi neile arveid esitab? Kui ei, siis miks?
4. Varasemates lepingutes on varjupaigapidajal ka kohustus enam kui 14 päeva varjupaigas viibinud loomade kiibistamine ning nende kiibiregistrisse kandmine Haapsalu linnavalitsuse nimel. Varjupaigas on mitu sellist looma. Keegi neist ei ole kiibistatud ega vastavasse registrisse kantud. Miks?
Haapsalu linnavalitsuse tegevusetus on tõenäoliselt olnud saatuslik sadadele loomade varjupaika sattunud loomadele. Uue loomade varjupaiga rajamine taas päevakorras (Lääne Elu, 13.12.2014), loodan väga, et volikogu saab sellele kaasa aidata.
Ettepanekud: 1. Maa. Teiste maakondade näitel saab väita, et hulkuvad loomad on enamasti just linnade probleem. Samuti on loomadele uute kodude leidmine tõenäolisem, kui varjupaik asub linnas, sest inimestel on varjupaika lihtsam külastada. Samuti sõltub asukohast see, kui palju on võimalik tegevusse kaasata vabatahtlikke (ja seeläbi vähendada varjupaiga kulusid ning suurendada loomadele kodude leidmise protsenti). Uus rajatav varjupaik vajab maad. Olen kursis, et sobilikke maatükke Haapsalu linnal on. Omavalitsuse maal asuvat varjupaika on tulevikus ka lihtsam kontrollida.
2. Hange. Linnavalitsus peaks teenuse ostmiseks korraldama hanke ning veenduma, et hanke tingimused on seatud selliselt, et pakkujateks saaks olla kvaliteetse teenuse pakkujad.
Loomad ei ole enamasti oma õnnetuses saatuses süüdi. Vaid inimene saab neid selles olukorras aidata. Mahatma Gandhi on öelnud, et rahvuse hiilgust ja moraalset arengut saab hinnata selle järgi, kuidas nad kohtlevad oma loomi. Loodan väga, et peagi on käes aeg, kui Haapsalu hulkuvatel loomadel on samuti võimalus oma viimased elupäevad veeta armastavas kodus.
Eliis Salm
Kiri on adresseeritud Haapsalu linnavolikogu liikmetele. Kas teie oletegi Haapsalu linnavolikogu liikmed? Kahju küll siis Haapsalust.
Kui inimesel puudub süda, siis ei jäägi muud üle kui temaga seaduse keeles rääkida. Oleks kõigil süda õigel kohal, siis poleks vist kolmandikku seadustest vajagi. Siis ei oleks tõesti vaja kasutada seadusepunkte kaitsmaks inimesi ja loomi. Nii et mõtleme uuesti, kas seadusele viitamine väärib etteheidet? Millele siis veel peaks üks inimene viitama kui probleem on kestnud nii kaua ja muutusi ei soovita?
PS. Seadus lubab looma hukata 14 pv pärast, mitte ei ütle, et seda peaks tegema.
Kui inimene võitleb selle eest millesse usub, siis ei näe mina selles midagi halba. Olen ise selle varjupaigaga kokkupuutunud ja kogemused pole meeldivad, nad isegi ei soovi ju abi. Kui tahad sealseid loomi aidata , saadetakse sind kukele. Peaasi ,et sa seal ringi ei nuhiks. Ja lugedes Läänlases olevat Suklese vastust siis tekib küsimus, et kas härral omakasud mängus ,et nii väga seda kohta hoiab ja toetab. Samuti on linn rääkinud ennetustööst aga vaadates linnapea vastust, siis tema naeruvääristab loomade kastreerimist/steriliseerimist. Mina toetan igatahes inimest ,kes võitleb selle eest millesse usub ja kui uus varjupaik valmis, olen esimene vabatahtlik. Kõigil… Loe rohkem »
Olen samas paadis. Loodetavasti kohtume kunagi uues varjupaigas vabatahtlikena 🙂
Kui kohalik omavalitsus kui teenuse tellija peab agressiivselt sekkuma, siis mida see soovitus tähendab? või on see sõnaline vääratus.
Agressiivsus jaguneb mitmeti. Otsene ehk füüsiline agressioon tähendab löömist, hammustamist, näpistamist, nügimist, togimist, lükkamist. Kaudne agressiivsus on teiste tagarääkimine, kuulujuttude levitamine, kellegi sõpraderingist väljatõrjumine.Verbaalne ehk sõnaline agressiivsus väljendub teiste peale karjumisena, sõimamisena.
Usun, et linnavalitsus saab hakkama.
Arvan, et agressiivsus tähendab seda, etlinnavalitsus koos loomakaitsjatega peab paigutama kodutute loomadega ühte puuri , kuni taipavad, millist abi on Loomade Varjupaikadel vaja. Leiaksid rahalised vahendid loomade hoiustamiseks. Meil on veel palju inimesi, kes elavad hullemates oludes, kui loomad. Teeks inimestele kõigepealt inimväärseks nende olemise. Kui siis raha üle jääb, võib ka loomade eest hoolitseda. Loomakaitse seadusesse paneks punkti,, et iga loomakaitsja peab kuus loovutama kodutute loomade heaoluks vähemalt 50 % oma kuu sissetulekust.Siis karjugu ja otsigu õigust ja kontrolligu raha kasutamist! Sellised loomakaitsjad, kes elavad vaid intriigide ja mõtlematusega, pole meil vaja. Saaksin aru, et kui see proua Loomakaitsja… Loe rohkem »
Sina vist tead hästi kui palju proua Loomakaitsja on või ei ole loomade jaoks annetanud?
PS. Ja tagasi kooli vist? Õigekeel tahaks lihvimist:D
Otse loomulikult saab linnavalitsus hakkama. Juba pikemat aega on mittemidagi tehes ja probleeme eitades hakkama saadud. Kohati tundub see lauseitamine lausa paranoiline.
Nojah, mina mõtlesin küll siinkohal veidi tögamisi seda oskust “agressiivselt sekkuda” mida soovitas Eliis.
Eks me ootaksime tõepoolest, et keegi tunnistaks, et meie töös on vajakajäämisi ning need asjad võetakse “luubi alla”.
Kui nüüd linnavalitsus õppust võtaks ja teeks kõik nagu seaduses ette nähtud:kiibid,pildid,vakstsineerimised ning siis juhul kui omanikku ei leita(ei vana ega uut 14 päeva jooksul), siis seadus lubab looma hukata minu teada. Selleks, et loom saaks edasi elada on vaja neid, kes toetavad rahaliselt varjupaika. Või olen ma valesti aru saanud. Nüüd on seaduse jõud otsas… §5. Hulkuvate loomade hukkamise kord (1) Kui ei ole võimalik hulkuva looma omanikku kindlaks teha ega loomale uut omanikku leida ning looma ei ole võimalik § 4 lõikes 4 nimetatud tähtajast kauem varjupaigas pidada või kui hukkamise näeb ette «Loomakaitseseadus», tuleb loom hukata. (2)… Loe rohkem »
Kui seal varjupaigas seadust täidetaks, oleks juba suurepärane..
Seaduse jünger ajab õiget asja ja kaitseb kodutuid loomi, kes on abitud.
Vastavalt loomakaitse seadusele on kohustatud täitma seadust Haapsalu linnavalitsus, eesotsas linnapea hr. Suklese ja kõik Haapsalu linna elanikud, sealhulgas ka Jaak.
Juhan
Varjupaika peaks värava juurde puuri panema hr. Suklese, kui põhisüüdlase
ja linnapea.Läheks ka ja viskaks järatud kondi.
Sina seaduse jünger ajad ikka täielikku jama. Järsku oled võtma hakanud!!!
Loomakaitsja kiri tekitas minus mingit sisemist protesti, minus tavainimeses. Algul jäi see tunne arusaamatuks. Aga siis mõistsin, et terve artikkel räägib seadusest: seadus nõuab, seadus käsib, seaduserikkuja, kas see on seaduslik… ja lõppu Mahatma Gandhi on öelnud, et rahvuse hiilgust ja moraalset arengut saab hinnata selle järgi, kuidas nad kohtlevad oma loomi. Loomasõbra kiri on nagu seaduserägastikus tee otsimine. Missugune on OMA loom…minu loom, sinu loom. Kas seadus kodutuid loomi toita lubab? Olen ise ka inimene, kes on pakkunud leitud loomadele kodu. Mulle on vastuvõetamatu nimetus loomasõber, see nagu eristaks ennast loomavaenlasest. Umbes nii, et kes pole sõber- on vaenlane.… Loe rohkem »
Ah, mis sa plärad.
Seadus ongi elu reguleerimiseks vastuvaidlematu ning ainuõige lahendus. Äraproovitud aastasadu ning töötab siiani. Kui sa sellega ei nõustu, siis pole sinul kohta õigusriigis. Kui rikud seadust, saad karistada. Küll see sulle lõpuks kohale jõuab, kui hakkad trahve maksma või lõpetad sootuks vangimajas. Aga ma arvan, et sa oled lihtsalt rumal, sest tark ei sea seaduse vajalikkust kunagi kahtluse alla.
Ah, ära plära. Oma last võid sa niimoodi sõnakuulelikuks muuta, õpetades et kui sa seda teed, või selle tegemata jätad, siis saad karistada või lõpetad vangimajas.
Jaaguga täiesti nõus.Tubli poiss.Ka invaliid mõtleb tervelt.