Eugen Veges: Valimiseelne aeg on tore

Olenemata toimumise ajast panevad riigikogu valimised alati poliitkatla mulisema. Nelja aasta tagant supleme lubaduste lainetes. Siis leidub lahendusi ka kõige keerulisematele probleemidele. Otsustajad pakatavad optimismist, tänavatelt ja voldikutelt vaatavad vastu nende sõbralikud pilgud, kirjutab Eugen Veges (pildil).

Valimiste järgne periood on teistsugune – see meenutab uueaasta ööle järgnevaid päevi, mil õues vedelevad põlenud rakettide kestad ja prügikastide ümbrustesse ilmuvad okkaid maha langetavad kuused. Probleemide lahendustele ilmuvad üleöö takistused. Optimism kaob, poliitilistel lubadustel langevad okkad. Ülespoole pöördunud suunurgad langevad alla. Tegevus liigub võimukoridoridesse, tulemit teadvustab Riigi Teataja.

Toimuva mõistmiseks tuleb süüvida põhjustesse. Valituks osutumine on privileeg. Valimissõela läbimise nimel tasub pingutada, kuna siis kehtivad teistsugused reeglid. Mandaat annab õigusi, kohustustest ei räägi. Isegi töölt võib puududa, kopsakas sissetulek jookseb selletagi. Tekib maksuvaba kulutuse õigus. Kulutusteks eraldatud rahasumma ületab koguni keskmise eestlase kuupalga. Tegevusaruandlust ei ole. Seadusepügala väänamise eest kartsa ei pisteta. Kui keegi üritabki faktidega pätiks tembeldada, siis annab tõendusmaterjali riigisaladuseks kuulutada.

Hirm on aga distsiplineeriv faktori. Kuid see puudub, siis muututakse isekaks ja enesekeskseks.

Teistsuguste reeglite järgi elamine ei võimalda õigest mätta otsast protsesse hinnata. Siit tulevad valed otsused (ühiskonnaliikmete ootustele vastupidised), mida Toompeal langetatakse.

Oleks valimiseelsete lubaduste ellu viimine kohustuslik, siis saaksime kuidagigi protsessidesse sekkuda, kuid ka see võimalus on ära lõigatud. Sellest meie probleemid.

Kaootilisus seadustegevuses tekitab kaose ühiskonnas. See aga nördimuse ja käega löömise meeleolu ühiskonnaliikmes. Samasooliste kooseluseadus, töövõimetusreform, valimisseadus, erakonnaseadus, eripensionide seadus ja paljud teised seadused pole kodanike esindajate kehtestatud. Seda on teinud teised. Selleks et üldsust esindada tuleb orienteeruda ühiskonnaliikmete eelistuste eelistustes. Eelistustes orienteerumisest ei piisa. Eesti elukeskkonna Euroopa standarditeni viimiseks ei tohiks tegeleda üksikute probleemidega, vaid panustada probleemide probleemidele. Tuleks tappa mitu kärbest korraga, mitte joosta piitsaga ringi ja üritada üksikutele pihta saada.

Meie riiklikud probleemid ei alga üksikute valdkondade alarahastamisest, teostamata töövõimetusreformist, kesisest sõjalisest võimekusest, haldusreformist ega kõrgetest tööjõumaksudest. Ei alga ka valedest inimestest riigikogust, kesistest töötasudest ega madalatest sotsiaalsetest toetustest. Need algavad ebademokraatlikkust riigi juhtimisest, sotsiaalsete gruppide ebavõrdsest kohtlemisest, väärtushinnangutest. Kui valitute tegevus põhineb vale tõepähe esitamise kunstil, siis pole elukeskkonna parandamine lihtne.

Valetamiseta võimul aga ei püsi, sest siis torkaks võimetus (teadvustatakse probleeme, kuid kõrvaldada ei suudeta) silma, mis ei võimalda valimistel töövõitudest raporteerida.

Vaatamata kõigele mulle valimiseelne aeg meeldib. Nii nagu meeldib ka vana-aasta õhtu. Mõlema sära jääb küll lühikeseks, kuid nad loovad tunde, mis toob puna põskedesse. Järgnev on aga paratamatus. Nii nagu seda on see, et sünnile järgneb millalgi surm.

Eugen Veges