13. novembri Postimehe artiklis „Idapiiri valvamise müüdid ja tegelikkus” süüdistab minister Hanno Pevkur piirivalve masendava seisukorra kritiseerijaid müüdiloomes. Konstruktiivset kriitikat nõudes ei pane minister aga tähelegi, et asub ise müüte ehitama. Vähe sellest, esitades võimuerakonna soovide kohast „tegelikkust” idapiiril, jõuab Pevkur kahjuks ka otseste valedeni.
Artiklist jääb jahmatav mulje, nagu sündinuks kõik, mis praegu idapiiril hästi, alles pärast piirivalve liitmist politseiga. Kõik, mis enne seda, oli aga must hädaorg. Iga piirivalvur suudab need väited hõlpsalt ümber lükata.
Ametnike palgatõusust raporteerides jättis minister kavalalt rääkimata kaks tähtsat nüanssi. Esiteks võrdsustati politsei ja piirivalve liitmisel ametnike palgad lisatasude maksmise teel. Edaspidi aga hakati ühe käega andma ja teisega võtma. Kui põhipalka tõsteti, vähendati samavõrra lisatasu. Kümneid ja sadu eurosid suur „palgatõus” nägi ilus välja vaid ajakirjanikele näidataval paberil, piirivalvuri rahakotti lisas see tavaliselt vaid mõne euro. Kas niisugust asja saab nimetada märkimisväärseks palgatõusuks? Teiseks ei mainitud poole sõnagagi, et masu ajal langetati kõigi ametnike palku. Praegu pole enamiku piirivalvurite sissetulek jõudnud masueelsele tasemele. Uuel aastal kaob Eesti teisest otsast tööl käivate piirivalvurite sõidukompensatsioon. Tõenäoliselt räägitakse just sellepärast „palgatõusust”, mitte aga inimeste reaalsest sissetulekust.
Ei vaidle vastu, et piirivalvurite erivarustus on osaliselt paranenud. Aga vale on lugeda seda ühendameti eriliseks teeneks. Valdav osa varustusest on soetatud Euroopa Liidu abifondide raha eest ning oleks hangitud ka iseseisva piirivalve ajal. Relvastuses aga erilist edasiminekut ei ole. Paarkümmend uut püstolit ja mõni moodsam püstolkuulipilduja, mille kasutamiseks puudub praegu isegi väljaõpe, ei kannata mingit võrdlust Vene piirivalvurite relvastusega. Olen kindel, et nii varustus kui ka relvastus oleks kiiremini ja tõhusamalt paranenud, kui piirivalve saanuks ise otsustada hangete üle. Euroopa Välispiiride Fondist spetsiaalselt piiri valvamise tugevdamiseks mõeldud rahade eest oleks ka piirivalveametis valvesüsteeme ja tehnilisi lahendusi uuendatud sama hästi või isegi paremini. Ometi ei lausu minister sõnagi vananenud transpordi- ja merepäästetehnika kohta.
Mis aga puutub väitesse, et „täna ei pane patrulli minev piirivalvur selga eelmiselt vahetuselt saadud vesti, vaid igaühel on personaalselt täiskomplekt varustust”, siis seegi on eksitav. Piirivalve kordonites on praegu 30 mehe peale kümme kuulivesti ja samasugune arv teleskoopnuiasid ning töö käib endiselt kolmes vahetuses.
Siseminister kinnitas oma artiklis, et ühendametis ei ole viie viimase aasta jooksul idapiiril töötavate ametnike arvu vähendatud, kuid jättis rääkimata, et Eesti võttis juba 2007. aastal rahvusvahelise kohustuse piirivalvurite arvu ELi välispiiril hoopis suurendada. Minister ütles, et idapiiri valvab praegu 682 töötajat, kuid see on ainult pooltõde. Piiripunktides dokumente kontrollivad ametnikud „rohelise piiri” valvamisega ei tegele ning kordonites teenib praegu vaid 379 piirivalvurit. Enne ametite liitmist, aastal 2009, oli neid vähemalt kümnendiku jagu rohkem ning siis ei pidanud piirivalvurid täitma ka politseilisi ülesandeid.
Ühendameti olemasolu kiituseks märkis minister, nagu aitaks see operatiivselt kasutada ressursse. Aga seda tehti juba siis, kui politsei ja piirivalve olid veel lahus. Erinevus oli vaid selles, et piirivalveameti ajal ei olnud politseikorrapidajal õigust käskida, et piiril patrulliv toimkond läheks külakaklust lahutama, seda sai vaid paluda. Lubadus, nagu saaks nüüd piirivahejuhtumi korral Luhamaa lõigus vaid paari telefonikõnega suunata piirile Lõuna prefektuuri politseipatrulli, pole tõsiseltvõetav. Tartust Piusale kihutav politseipatrull jätaks linna patrullita ning tunni aja pärast kohale jõudes poleks seal enam midagi teha.
Artikli järgmine lõik on aga häbiväärne solvav vale: „Tehniline tugi – Kehvast radar- ning tehnilise valve võimekusest on praeguseks välja arendatud korralik radarvalve veepiiril ning sensor- ja valvekaamerate võrgustik maismaal.”
Idapiiri valvesüsteemi projekteerimine ja väljaarendamine algas Eesti piirivalves ligi 20 aastat tagasi. Endine piirivalveamet ehitas juba 1998. aastal koostöös Prantsuse firmaga Thompson kogu Peipsi järvistu radarpildiga katnud seiresüsteemi, mis oli tollal maailma tipptase ja toimib tänaseni.
Omaaegne piirivalveamet planeeris ja ehitas 2005. aastaks kogu Eesti territoriaalmerd katva mereseire radarisüsteemi. Kagu-Eestis kasutatavate teisaldatavate valveseadmete väljaarendamine ja katsetamine algas piirivalveametis. Seadme väljatöötamisega tehti algust 2008. aasta novembris ning 2009. aasta juulis sõlmiti püsiv koostööleping Smartdust Solutions OÜga.
Kahjuks tuleb endiselt tõdeda, et Kagu-Eesti künklikes metsades ja võpsikutes pole tehnilise valve üle hõiskamiseks erilist põhjust. Statsionaarseid kaameraid ega radareid sinna paigaldada ei saa, Smartdeci kaamerad on küll head, kuid piiratud nägemisvõime ja tegevusulatusega. Nendega saab pisteliselt katta vaid tähtsamaid lõike ja neid ei piisa.
Nüüd aga Pevkuri kõige silmakirjalikum väljaütlemine: „Samuti levib mitme aasta eest alguse saanud müüt, justkui peaksid idapiiril töötavad piirivalvurid osa tööajast maanteel kiirust mõõtma. See ei vasta tõele. Idapiiri kordonite piirivalvurid ei tee liiklusjärelevalvet ega ole kunagi teinud – nemad valvavad piiri.”
Riigikogu infotunnis 20. oktoobril kiitis siseminister korduvalt heaks, et piirivalvurid täidavad liiklusjärelevalve ülesandeid. Parlamendisaadik Mihhail Korbi täpsustavale küsimusele vastas minister: „Peipsi kordonis saab radaripildi vaatamisega hakkama üks inimene. Kordoni mehitatus on oluliselt suurem, mis tähendab seda, et kui vee peal häiret ei ole, siis on igati mõistlik, et kordonis olevad teised piirivalveametnikud on abiks samal ajal näiteks liikluspatrullil. See on igati mõistlik.”
Nüüd lubage küsida: kellele minister puru silma puistas? Kas rahvasaadikule parlamendi ees või lugejatele ajalehe veergudel?
Täiendamaks Pevkuri teadmisi piirivalvest annan ministrile spikri. Kõik Peipsi-äärsed, veel likvideerimata kordonid asuvad idapiiril. Roheliseks piiriks loetakse nii maismaa-, jõe- kui ka järvepiir. Radarpildi vaatamisega saab kordonis hakkama tõesti üks inimene, kuid avastatud juhtumile reageerimiseks on tarvis meeskonda. Kohe ja kiiresti, kui kaalul on inimelud või kui toimub jõhker piiririkkumine. Kui aga ülejäänud kordoni piirivalvurid on samal ajal korrakaitse- või liikluspatrullis, mis võib asuda kümnete kilomeetrite kaugusel järvest ja piirist? Mis juhtub siis? Kes vastutab abita jäänud võimalike uppunute eest? Kas siseminister?
1. oktoobril kaotatud Alajõe kordoni piirivalvurid käivad hoopis korrakaitsepatrullis Iisakul ja mujal sisemaal. Kordoni angaarides aga seisab kaks hõljukit kolmest ehk põhiline osa Peipsi järvistu päästevõimekusest. Samuti oleks nendega vaja järvepiiri valvata.
Siseminister ilmutas asjatundmatust, põhjendades Haapsalu piirivalvekordoni sulgemist ja liitmist politseijaoskonnaga. „Sel aastal on Haapsalu kordonist tulnud reageerida 23 merepäästejuhtumile. Samas Haapsalu politseijaoskonna jaoks koguneb 23 juhtumit iga nelja päevaga. Ei ole mõistlik hoida samas linnas eraldi 20-liikmelist üksust, kel tuleb inimesi aidata üks kord kahe nädala jooksul.”
Kas minister leiab, et Eestil polegi merepiiri või seda enam valvata ei tulegi? Või peab minister merepäästet, kus alati on mängus inimelud, võrdväärseks igapäevase politseitööga. Kui tõesti tahab minister, et merepiirivalve ja -pääste vilets seisukord paraneks, tuleks hoiduda niisugustest lahendustest. Praegu on meie merepiir kordi rohkem „võsastunud” kui maismaal ning seda „teenuse sisseostmise” või „ametnike ristkasutusega” puhtaks ei roogi.
Eelöeldust koorub välja ka peamine erinevus politsei- ja piirivalvetöös. Politsei saab teha oma tööd väljakutsetest lähtuvalt, Euroopa Liidu välispiiri väljakutse peale valvata ei saa. Piirivalvurid peavad olema seal, kus piiri ületatakse ja päästeabi vajatakse. Piirivalvurite kadumine piirilt tähendab piiril toimuva tervikpildi kadumist. See aga on julgeolekuolukorra kõige suurem oht. Ühendamet on korraldatud politsei vajadustest lähtuvalt ning just see on põhjus, miks endisel kujul jätkata ei saa.
Kas ühendameti loomise kõige tähtsam ja kandvam loosung, mille püstitas sotsist ühendaja, siseminister Jüri Pihl, on teostunud või mitte? Kas Eesti elanike turvalisus on 2009. aastaga võrreldes paranenud ja kas ametnikud on motiveeritud rohkem kui enne ametite ühendamist? Hanno Pevkur, kui vastate „jah”, siis palun vaadake hetkeks peeglisse ja küsige iseendalt, kas see on tõesti tõsi.
Uno Kaskpeit
erukolonel, endine piirivalvekolledži direktor
nojah,algul lõhuti piirivalve liites selle vägisi politseiga ja tekitades arusaamatu monstrumi. nüüd siis lõhutakse politsei kah lõplikult ära. tea,kellele see küll kasulik peaks olema ja miks ta hea on? ei tahtnud juba alguses seda ühendamist ei politseinikud ega piirivalvurid.keegi ei saanud aru,miks pannakse kokku kingsepp ja rätsep ning luuakse mingi kingrätsepp. mokkamööda oli see poliitikutele ja mõnele suuretänrnilisele tegelasele
Eesti politseiline juhtkond tuleb vabastada üle jõu käivast kohustusest – tegelda piirivalve asjadega. Piirivalve tuleb PPAst eraldada ja taasluua iseseisva organisatsioonina.
Hea artikkel, lugesin seda juba paberlehest. Igati teretulnud, et mõni mees avalikult arvata julgeb. Minister Pevkur on esiteks rumal, teiseks eht reformierakondlikult eksimatu ja pugejalik tüüp.