Neljapäeva hommikul said paljud inimesed isikliku kirja Eesti Energia juhatuse esimehelt Sandor Liivelt. „Sel nädalal jõuab lõpule minu ametiaeg Eesti Energias,” kirjutas ta. “Need olid suurepärased 16 aastat – alguses finantsdirektorina ning viimased üheksa aastat juhatuse esimehena. Koostöös asjatundlike kolleegide ja heade partneritega oleme Eesti põlevkivienergeetikat sel perioodil oluliselt edasi arendanud. Kunagisest kohalikust elektrimonopolist kasvas Eesti Energia tänaseks rahvusvaheliseks põlevkivienergeetika ettevõtteks ja Eesti hinnatuimaks tööandjaks.”
Ettevõtete juhid kirjutavad ikka oma lahkumiste kohta pidulikus toonis kirju ja annavad intervjuid, kus loetlevad saavutusi – vahel ka siis, kui tegelikult mitte millegi üle uhke olla ei ole. Praegusel juhul on iga sõna tsiteeritud lausetes puhas tõde, võiks isegi öelda, et Sandor jääb endale iseloomulikult faktipõhiseks.
Võib arvata, et avalikkusel ei ole väga täpset ettekujutust, kui tugev ja kogu maailma mastaabis silmapaistev energeetikaettevõte Eesti Energia on. Ja kui suur teene selles on Sandor Liivel.
Kui Sandor 1998. aastal Gunnar Okki kutsel Tallinna Sadama finantsdirektori kohalt Eesti Energiasse tuli, oli uuel juhtkonnal tegemist pigem nõukogude stiilis ministeeriumilaadse asutuse kui ettevõttega. Samuti oli tolle perioodi eri valitsuste arvamus Eesti Energia perspektiividest nii vilets, et praegu sadu miljoneid eurosid aastas dividende maksev ettevõte oli kavas tükkideks teha ja tootmise pool sisult vähem kui 60 miljoni dollari eest NRG Energyle müüa. Kauba peale oleks Eesti riik võtnud 15aastase fikseeritud hinnaga elektri ostukohustuse. Eesti Energia aastakasum oli paarisaja miljoni eurose käibe juures kõigest kaks-kolm miljonit eurot, investeeriti paarkümmend miljonit aastas ja sellekski kasutati välisabi. Elektrijaamad, põhivõrk ja jaotusvõrgud olid ammu amortiseerunud ja vajasid sadade miljonite eest investeeringuid.
Pean tegema full disclosure ja märkima, et 2000. aasta suvel oli mul mõni kuu võimalus Gunnari ja Sandoriga koos töötada. Valmistasime ette Eesti Energia ja Latvenergo ühendamist. Ikka selleks, et väike Eesti Energia omanikule ehk riigile väärtuslikumaks muuta ja rahvusvaheliseks teha. See plaan ei õnnestunud, kuid paljud teised sama ambitsioonikad plaanid õnnestusid hiljem ühe riigi omanduses olevana poliitilistes tuultes sahiseva firma kohta hämmastavalt hästi.
Me ei mäleta praegu üheksakümnendate aastate riigiettevõtet Eesti Energia eelkõige seetõttu, et “ministeeriumist” on saanud üks kõige paremini juhitud ja kasumlikumaid energeetikaettevõtteid Euroopas.
Sandor Liive ja tema eelkäija Gunnar Okki juhitud Eesti Energia väärtus seisneb ka selles, et nad on oma tööd teinud ausalt, enesekindlalt ning väärtuspõhiselt. Nii on väga paljude olulisete inimeste silmis olnud tegu Eesti särava visiitkaardiga: kui eestlastel on suured riigiettevõtted selgete eesmärkide, suurte ambitsioonide ja läbipaistva töökorraldusega, siis on ilmselt ka see riik midagi palju enamat kui “tavaline Ida-Euroopa”.
On häbiväärne, et praegune valitsuskoalitsioon neist väärtustest ja tehtud tööst ei hooli. Juba kevadel koalitsioonilepingu energeetikat puudutavaid punkte lugedes oli asja tundvaile inimestele selge, et Sandor Liive nende ootuste kohaselt ettevõtet edasi juhtida ei saa. Ometi paluti tal uueks ametiajaks kandideerida, plaanid esitada, konkursil lõpuni kaasa teha. Minister, kes riiki ainuaktsionärina esindas, kas valetas või oli ise parteikaaslaste poolt ära lollitatud.
Paradoksaalselt on Eesti Energia 2014. aasta sügisel ausat ja läbipaistvat riigile kuuluvate ettevõtete juhtimist vastustavate poliitikute võimu suurenemise tõttu 1998. aastas tagasi. Tsiteerides Sandor Liive intervjuud Postimehele: “Eesti Energia laialitassimise plaanist loobuti siis, kui tööandjate keskliit ja kaubandus-tööstuskoda leppisid valitsusega kokku, et nende esindajad tulevad Eesti Energia nõukogusse. See tõi kaasa muutused firmas ja firma juhtkonnas. Praegu on aga olukord selline, et tööandjate keskliidu ja kaubandus-tööstuskoja seisukoht hääletati Eesti Energia nõukogus häälteenamusega maha.”
Aga Sandor ise teeb kindlasti veel palju suuri asju.
Anvar Samost
ajakirjanik, poliitik (IRL)