Jaanus Karilaid: Kas külmad laukad või soe kodukolle?

Kalle Muuli kutsub oma Postimehe arvamusloos Reformierakonda boikoteerima. Targemate inimeste arvates on see mõte juba kulunud, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Lahendusi Eesti tuleviku õnnestumiseks on ülikoolides ja mõttekeskustes küllaga, aga meie poliitilised valikud on ühiskonnas siiani olnud kantud hirmutamisest ja vihkamistundest. Sisepoliitiline sõda Savisaarega on taganud paljudele mugava äraolemise valitsuses ning eksitanud kaua valijate meeli ja ühiskondlikku suunataju. Reformierakond on pikalt olnud kui moehaigus, kui masstoodang Marati dress, mis lihtsalt suruti kõigile selga.

Kui ma peaksin Reformierakonda tunnustama, teeksin seda kahe asja eest. Alustuseks osutaksin ma Reformierakonna reklaamiinimeste seas tuntud „Kuldmunale” – kuidas on valijaile võimalik õhukesi kartulikoori väärt kraami pähe reklaamida, see on valetamise kõrgem pilotaaž. Kui loete riigikontrolli „Ülevaadet riigi vara kasutamisest ja säilitamisest 2013.–2014. aastal”, saame ikka ja jälle uuesti aru, et Reformierakonna juhtimisel oleme jõudnud sügavale sohu, kus vasakul ja paremal haigutavad külmad laukad. Me maksame ikka oma õpetajaile kolm korda vähem palka, kui makstakse Soomes; meie ravijärjekorrad on üheksa viimast aastat pikenenud; meie haigekassa kulud on ületanud tulusid juba pikemat aega; 2014 on pensionikindlustuse puudujääk 380 miljonit eurot, puudujääk on ühe aastaga kasvanud 20 protsenti; tervishoius tegeleme tagajärgedega ja ennetustegevusse ikkagi ei panustata. Haigekassa rahast läheb ainult 0,1 protsenti terviseedendusele ning perearstile eraldatud summad ei korva tegelikke vajadusi. Maailma Terviseorganisatsioon on hoiatanud Eestit tervishoiusüsteemi kokkuvarisemise eest, ravikindlustamata inimeste hulk Eestis on aga ikka veel liiga suur. Riigikontrolli andmeil on kindlustamata üle 50 000 inimese. Majanduskasvus jäime eelmisel aastal Lätile ligi kahekordselt alla, 15 aastat pole suudetud lahendada Eesti ekspordi põhiprobleeme – sihtturgude vähesus, sõltuvus Venemaast on viimase paari aastaga hoopis suurenenud, aga milleks siis see julgeolekust vadistamine ja poisikeselik poseerimine lennukite taustal. Aasia turgudest ainult räägitakse ning Soome eeskuju ei suudeta ikka veel rakendada. Ma võiksin seda loetelu jätkata, aga sel pole mõtet. Reformierakondlased sisendavad endale, et piisab avalikkuse tähelepanu all maratoni jooksmisest, poseerimisest tankide taustal ja osalemisest meelelahutussaadetes. Jah, nn Kuldmuna saamiseks sellest piisab, aga vaesuses elavad lapsed, majanduspõgenikud, halvenev tervishoiukorraldus ja üleüldine palgavaesus – kas selle eest vastutab Vladimir Vladimirovitš Putin? Ei, vastutab peaministriportfelli kandev erakond, aga teid võib ihunuhtlusest jälle päästa ainult valija.

Kui valijale sobib vähenev Eesti rahvastik ja orjatööjõule toetuv Eesti majandus, on reklaamitööstuse „Kuldmuna” teid ära päästnud. Kui valija on tark, antakse teile pärast nii lõhkuvat mängu punane kaart, sest sellist süüdimatut juttu, nagu rääkis peaminister Taavi Rõivas eelmisel reedel Haapsalus, ei saa andestada enne, kui rongiga Tallinn–Haapsalu on sõidetud üle 100 000 kilomeetri.
Teine põhjus, miks ma soovin Reformierakonda kiita, on selles, et nende seas on tubli mees, kes võitleb Haapsalu raudtee eest. Lauri Luik on riigikogu liige Reformierakonnast, kes on üritanud 8 aastat muuta Taavi Rõivase, Arto Aasa, Kristen Michali, Meelis Atoneni ja Kalev Lillo mõtteviisi Haapsalu raudtee kasuks. See pole veel õnnestunud, aga me peaksime hindama, et 8 aastat on ta seda katsetanud. Lauri Luik väitis ka ise viimati mulle, et ei sobi Reformierakonda ainult kritiseerida, peab ka tunnustama. Kriitikast võib siiski kasu olla, nii nagu ka opositsiooni kukkumisest on kasu. Isegi Juhan Partsil hakkasid võimult eemal olles tekkima rahvalähedasemad seosed ja eesmärgid. See on kindlasti Tõnis Paltsu teene. Aitäh, Tõnis. Neeme Suurt kiidan raudtee toetamise eest samuti, aga miks Urve Palo aega venitab, seda ei saa mõista. Riigijuhtimise kvaliteet vajab kiiret taseme tõstmist. Tunnistan, et olen liiga kinni jäänud riigikontrolli raportitesse ja inimarengu aruannetesse.

Igati nõus, leiab ka positiivsemaid kirjutisi ja ülevaateid. Meil on ilusas sõnastuses põhiseadus; meie kirjanduse nn toodang ühe inimese kohta on Euroopa Liidus esireas; Tartu ülikool on maailmas 600 parima hulgas; Skype kuulub osalt nüüdisaegse eestlase määratlusse; meie õhk on Hiina suurlinnadega võrreldes väga puhas; meie kristalne põhjavesi on meie tuleviku tagatis; meil on veel missiooniinimesi nii hariduses kui ka spordis, kes on nõus ilma rahata panustama. Rõõmu me otsime ja rõõmu me leiame, aga poliitik ei tohiks oma maailmapilti valijale peale suruda mitte meelelahutusliku vaimse taseme kaudu, vaid eksperdid, rahvas ja põhiseadus peavad olema tegutsemise alus. Kalle Muuli eksib, mitte demokraatia üksi pole löögi all, vaid kogu meie rahva saatus. „Kuldmuna” pole Eesti rahva kuningas – valija on kuningas, valija otsustab ja valijal on ainuõigus eksida. Kas külmad laukad või põhjamaiselt soe kodukolle?

Jaanus Karilaid
Haapsalu volikogu esimees
Keskerakond