Vaevalt sai tolm kooseluseaduse riiu kohalt maha langeda, kui üles kerkis järgmine tüli – töövõimereform. Taas kirutakse, et Eesti täidab euroliidu käsku ja tõmbab ühiskonna kaitsetumal osal naha üle kõrvade.
Töövõimereformile ei ole alternatiivi. Töövõimetuspensioni saajate hulk kasvab pöörase kiirusega. Kuue aasta jooksul on juurde tulnud 30 000 inimest, neile makstav pension on kasvanud üle kahe korra ja küünib 210 miljoni euroni aastas. Raha rahaks, aga keegi ei ole õnnelik, kui peab oma elu veetma kodu nelja seina vahel sente veeretades. Paljud tahavad tööle minna, kui ainult saaks.
Reformile vastuseisu tekitab peamiselt viis, kuidas seda reformi ette valmistatakse ja ellu tahetakse viia. Reformi on mitu aastat juba ette valmistatud, aga abinõud selle teostamiseks on ikka veel poolikud. Teada on, millised on puudega inimese kohustused ja karistused. Riik ei näi hoolivat, kuidas puudega inimene talle peale pandud uues rollis hakkama saab. Tervelgi on raske tööd leida, mis siis rääkida puudega inimesest, kellel võib olla küll kõva töötahe, aga kui pole vajalikke tingimusi ja teenuseid, kui tööandjad ei ole neist huvitatud, ei tule sellest plaanist midagi välja. Ainult töötukassa uue üksuse ametnikkond saab riigi palgale.
Kui riigi osa jääbki poolikuks, on reform tõesti tühja jooksnud ja 300 miljonit eurot tuulde lastud.
Lääne Elu teeb ühe ettepaneku, kuidas väikegi osa, vahest paarsada puudega inimest tööle aidata. Kui töötukassa juurde luuakse erivajadusega inimeste tööleaitamise üksus, võiks selle mehitada puudega inimestega. Kes oskaks puudega inimest veel paremini mõista kui saatusekaaslane.