Göran Hoppe: Karge meri, puhas õhk, siin on parim kodukoht?

Tõenäoliselt ei ole ma mitte ainus isik, kes tundis end häiritud pärast 2011. aasta Riguldi-Noarootsi kodukandi ühingu aastakoosolekut Stockholmis, kus Noarootsi üle-eelmine vallavanem esitles oma visiooni valla arendamiseks. Tema väitel olid valla kaguosas paiknevad Aulepa tuulepark ja Niibi turbaraba juba küllalt kahju tekitanud, mistõttu võiks seal edaspidigi olla keskkonda mitmel viisil reostavaid ettevõtmisi. See ei teeks suuremat lisakahju, kuid võimaldaks luua uusi töökohti, kirjutab Göran Hoppe, Uppsala ülikooli kultuurigeograafia professor Göran Hoppe.

Tõenäoliselt ei puuduta valla tunnuslause valla kagupiirkonda – seal võiks elukeskkond olla ükskõik kui halb. Õnnetute Sutlepa, Aulepa ning Suur- ja Väike-Nõmmküla elanikega ilmselt arvestada ei tule. Nende elukeskkonda, mis on juba rikutud, võib edasi rikkuda!

Viimasel ajal oleme näinud, milleni võib viia seisukoht, mis lubab Noarootsi valla kaguossa suuresti ükskõik mille rajamist. Meedia tähelepanu on mõningal määral juba äratanud karusloomafarmi (hõbe- ja sinirebased ning mink) rajamise plaan endisesse Sutlepa farmi Sutlepa küla ja Suur-Nõmmküla vahel. Noarootsi vallavalitsus on karusloomafarmile ehitusload väljastanud, jättes arvestamata tulevased probleemid. Ehitusprojekt, millele karusloomafirma vallalt loa sai, ei sisalda juhiseid selle kohta, kuidas vältida jubedat haisu, mida seostatakse karusloomafarmidega, samuti mürgiseid jäätmeid, mis tavapäraselt samuti kaasnevad! Kes vastutab ja hüvitab hiljem maaomanikele ja elanikele need kahjud? Vallavalitsus, farmi omanik, riik või EL? Kas tasub alustada keskkonda kahjustavat ettevõtmist vaid mõne töökoha pärast? Karusloomafarm rikub suure hulga vallaelanike elukeskkonna – lähedalasuvais külades võib turismiga seotud uute töökohtade tekke aga haisu tõttu ära unustada. Tõenäoliselt usub Noarootsi vald sellesse!

Üsna uskumatu tundub ka, et ei hoolita loomade elukeskkonnast ega pöörata sellele tähelepanu. Karusloomad on väga kitsastes puurides elamisest (loomade territoorium vabas looduses ulatub kuni 6 km²-ni!) stressis. Pärast lühikest ja õnnetut elu hukatakse nad elektri, gaasi või mürgiga ja nende nahk nülitakse. Paljudes tsiviliseeritud maades nagu Holland, Saksamaa ja Suurbritannia on karusloomafarmid täiesti keelatud, paljudes piirkondades on mitmesuguseid piiranguid ja mitugi organisatsiooni püüdleb selle poole, et kehtestataks üleüldine keeld, ka näiteks Põhjamaades. Kui selle tööstusharu esindajad räägivad muud, võib lähtuda sellest, et Euroopas on karusloomakasvatusel järjest keerulisem tegutseda, nii looma- kui ka keskkonnakaitselistel põhjustel.

Mis siis mingifarmis tegelikult toimub? Loomi hoitakse kitsastes puurides – mitu looma igas puuris, mille põhi on võrest, laseb läbi uriini ja väljaheited ega riku hinnalist karusnahka. Loomade elutingimused ja kohtlemine on vähemtähtsad kui karusnahk. Väljaheited sisaldavad ammoniaaki, väävlit, fosforit ja metaani, mis võivad maapinnale sattumisel tõsiselt kahjustada põhjavett. Farmi asukohas on põhjavesi eriti tundlik ja kaitsmata. Kogu valla maapinna aluskord koosneb kildadest, suures osas lubjakivist, eri kihtidest ning on ulatuslikult lõhestunud. See omakorda annab võimaluse ülevalt imbuval veel valguda suurtele aladele aluspõhja, mis seejärel seiskub ning tulevikus võib mõjutada kaevusid veel mitme aastakümne pärast. Planeeritavalt alalt võib reostus lekkida ka ümbruses asuvaile looduskaitse all olevaile aladele. Sõnnikust nagu ka väga kaugele levivast jubedast haisust eralduvad samad ained õhku, kahjustades kliimat. Järk-järgult, pärast veidi üle poole aasta kestnud elu, tapetakse kõik mingid, välja arvatud hinnalised emasloomad. Korjused tükeldatakse, väärtuslik rasv naha siseküljel kraabitakse ära ja kasutatakse naaritsaõli tootmisel, nahk töödeldakse. Ülejäänud kehaosad saadetakse tükeldamisele ning selle tulemusena saadakse väetisejahu ja loomarasva. Keskmiselt 11 mingilt saab ühe kilo nahka. 11 minki tarbivad oma lühikese elu jooksul 500–600 kilo sööta, peamiselt kana- ja kalajäätmeid (kumbagi vastavalt 70- ja 20protsendise seguna) ning 10 protsenti teravilja. Olenevalt sellest, kuidas sööta töödeldakse, võib ka see põhjustada heitmeid, mis meelitavad kahjureid, peamiselt kajakaid ja rotte.

Karusnaha tootmisel on keskkonnasaaste keskmiselt kuus korda suurem kui villase kanga ning 14 korda suurem kui puuvillakanga tootmisel, eeldusel, et karusloomafarmis täidetakse suhteliselt kõrgeid nõudeid. See kehtib eeldusel, et kõik puuridest tulevad heitmed korjatakse kokku ja puhastatakse, et sõnnik ei puutuks kokku vihma- või lumesulamisveega ning et äravooluvesi ei satuks puuride vahele. Tahke sõnnik tuleb korrapäraselt kokku korjata ja säilitada täiesti suletult, et ei eristuks haisu ning et see ei satuks kokku veega ega lekiks loodusesse. Sööt ei tohiks olla kättesaadav kahjuritele ega levitada halbu lõhnu. Neid aspekte ei ole Noarootsi vallavalitsus arvestanud, andes loa ettevõttele, mille tegevuse tulemusena kannatame tulevikus hoopis muude ja veel palju hullemate keskkonnamõjude all!

Peale selle on mink invasiivne võõrliik, mis tähendab, et tal ei ole looduslikke vaenlasi Euroopas ja ta võib seetõttu välja tõrjuda muid liike. See juhtub kindlasti varem või hiljem, ”loomasõprade” kaasabil või ilma selleta.

Juhul kui Noarootsi vallavalitsus kavatseb jätkata samas vaimus, teen ettepaneku kohe ära muuta valla tunnuslause. Praegust tunnuslauset ”Karge meri, puhas õhk, siin on parim kodukoht” võib vabalt nimetada võltsiks kaubamärgiks. Juhul kui soovitakse, et vallas oleks tulevikus karge meri ja puhas õhk ning et inimesed tuleksid sinna elama, on vaja, et kohe muudetaks vallas lubatud ettevõtmistega seotud strateegiat.

Göran Hoppe, Uppsala ülikooli kultuurigeograafia professor, Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia (Kungliga Svenska Vetenskapsakademien) liige