Kodud ja kaks tuhat kilomeetrit
Ise ka ei usu, aga see on nüüd juba seitsmes kord, kui mul september saabub Saksamaal. Suvel kohtasin Eestis päris mitut inimest, kes ei ole veel aru saanud, et veedan suurema osa aastast Euroopa südames. Veider, aga ka 2000 kilomeetri kauguselt on võimalik Haapsalus edasi olla ning teha asju, mis mind sünnilinna, lähedaste, sõprade ja kolleegidega kokku toob. Saab armastada kaht kodumaad: seda, kus oled sündinud, ning seda, kus on su kodu ja pere.
Nüüd ma ei tea, kas peaksin tundma sakslaste ees piinlikkust, aga olen seni olnud üsna aeglane integreeruja. Toimetades peamiselt eesti kogukondades siin ja naaberriikides, ei taha saksa keel kuidagi soravaks saada, tihtilugu sooviks öeldud sõnad kohe tagasi võtta ning uue, grammatiliselt õigema lause moodustada. Šlaagreid suudan ilma iroonilise muigeta kuulata täpselt korra aastas, karnevalipidustuste ajal enne vastlapäeva. Ma ei saagi aru saama, miks kaugeltki mitte ametlikule meilile on nii keeruline paarirealise meiliga vastata, vaid sama tekst tuleb välja trükkida, ümbrikusse panna ja postimaja kaudu mitmepäevasele teekonnale saata.
Hilissuvi ning sügis on siin justkui välja veninud – kastanid ja tammetõrud kukuvad juba maha, aga lehed alles hakkavad hästi aeglaselt värvi muutma ning päris paljaks jäävad puud alles novembris. August on siin ikka pigem jahe ja vihmane ning septembris-oktoobris kestab vananaistesuvi. Eestis seeneuputus alles algas, siinsed sirmikud on aga juba ammu kõdunenud. Kohalikel pole sest midagi, süüa kõlbavad ju ainult puravikud, kukeseened ning muud, mida poest saab. Nädal aega tagasi Eifeli mägede servas, kus tütrega sambla seest viimaseid kuuseriisikaid otsisime, jalutas vastu nõutu näoga naine ning küsis, kust me küll seeni leidsime. “Kuuseriisikad? Need on ju mürgised!” – “Ei ole. Kui kardate, siis võite ju korra kupatada.” Proua jäi siiski endale kindlaks. Kuuseriisikaid söövad raudse seedimisega välismaalased.
September nr 7 on siiski teistsugune kui eelmised, sest noorem tütar on esimest nädalat täiesti tavalise Saksa algkooli 1. klassi õpilane. Hüvasti, spontaansed perereisid ning pikk suvi, 12 aastat tuleb elu planeerida koolivaheaegade järgi. Saksamaal on suvevaheajad liidumaades tugevasti nihkes. Hajutamine on ilmselt möödapääsmatu, sest mitte keegi ei kujutaks ette, et kõik kooliealiste lastega pered, keda 80 miljoni hulgas on päris mitukümmend miljonit, tahaksid korraga puhkama sõita. Sõita nad aga tahavad – kas siis nn 17. liidumaale Mallorcale või täisvarustuses autokaravaniga lähimasse kämpingusse. Ka teised vaheajad erinevad ajaliselt päris kõvasti, kõige vähem jõulude ja aastavahetuse ajal, mil puhkavad korraga peaaegu kõik, ka need, kel koolilapsi pole. On suur õnn, et Rheinland-Pfalzi kuuenädalase suvevaheaja põhiosa on veel järgmisel kahel aastal peamiselt augustis, võõrutusnähud Augustibluusist ja Valge Daami ajast loobumisel oleksid andunud fännile ning vanale tegijale valusad.
Korraldades peale Saksamaa veel neljas riigis elavaid eesti lapsi ühendava Euroopa Eesti Lastekoori laagreid, on olnud päris keeruline leida nädalalõppe, mil kellelgi ei oleks vaheaeg. Vaheaegadel sõidavad paljud eestlased oma teise või vanemate-vanavanemate koju või laste teise vanema päritolumaa koju. Laste vabaks küsimine isegi nii tähtsale üritusele minekuks nagu laulupidu, rääkimata ettevalmistuslaagritest, on paljude koolide reeglite järgi täiesti võimatu. Õnneks pole kuldbürokraatiaga riikides inimlikkus ära keelatud ning kui panna kokku koorijuhtide, pidu korraldava sihtasutuse, lastevanemate ja suursaadikute kirjad, saab laulupeol ära käia.
Kirjad on tähtsad! Seda kordavad paljud Saksamaal elavad eesti vanemad, et kui mõne kirja ära kaotad ning midagi, mis selles kaotatud kirjas oli, tegemata unustad, võib jama majas olla. Kooli kodulehte uuendati viimati juunis ning kahjuks pole seal tänaseni mitte silpigi uuest, praegusest õppeaastast. Õnneks oli üks klassijuhataja nimega kiri alles, klassiuste kõrval olid esimesel ja on veel kolmandalgi koolipäeval ikka alles eelmise aasta sildid.
Saksa täpsus? Otsime edasi.
Anneli Aken