Töösuhe on pere kõrval üks meie elu määravamaid suhteid. Nüüdseks juba viieaastane töölepinguseadus innustab läbi rääkima, rõhudes tööandja ja töötaja vastastikusele usaldusele, lojaalsusele ja ühisosa otsimisele, kirjutab Tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu (pildil).
Tänapäeva töösuhe on arenenud nii kaugele, et jäikasid ühepoolseid tingimusi kehtestada ei saa. Siin kehtib üks reegel – hea tulemus saavutatakse siis, kui töötaja ja tööandja peavad teineteisest lugu ja on huvitatud teineteise heast käekäigust. Suhte toimimiseks tuleb avatult läbi rääkida. Sellest mõtteviisist kantud töölepinguseaduseni jõudmiseks tuli aga aastaid vaeva näha, kuigi kõik osalised olid nõus, et vana seadus oli ilmselgelt aegunud.
Töölepinguseaduse märksõna on turvaline paindlikkus. Paindlikkus tähendab, et õigusnormid peavad võimaldama pooltel kokku leppida töötingimustes, mis arvestaks poolte vajaduste ja huvidega. Turvalisus väljendub seaduses sätestatud miinimumtingimustes, millest kokkulepetega ei tohi kõrvale kalduda. See loob eeldused vabaks eneseteostuseks, ettevõtlusvabaduseks, suurendab tööelu kvaliteeti ja majanduse konkurentsivõimet.
Heale töösuhtele loob aluse tööleping. On olemas ka teisi leppeid, mille alusel saab tööd teha, igaühel oma eripärad, millest peab olema teadlik. Eelistama kiputakse jätkuvalt töövõtu- või käsunduslepingu sõlmimist ka nendel juhtudel, kui töö tegija ilmselgelt tööandja juhtimisele ja kontrollile allub, mis on tegelikult omane ainult töölepingulisele suhtele. Sellistel valikutel on oma mõju ka töökeskkonnale ja tööohutusele. Võlaõiguslike lepingutega töötamise korral võtab töötegija endale kogu vastutuse. Samuti on tema enda vastutada tööohutuse.
Nagu igas suhtes, tekib ka töösuhetes probleeme. Tööinspektsiooni juristid nõustavad klientide vastuvõttudel, infotelefonis ja e-kirjadele vastates igas kvartalis üle 10 000 inimese. Juristide üks sõnumeid töötajatele on, et võimaluse korral tuleb töövõtu- või käsunduslepingule alati eelistada töölepingut, kuna see aitab tagada turvalise töösuhte.
Uus töölepingu seadus mõjutas kõige suuremal ja emotsionaalsemal määral töölepingu lõpetamisega seotud küsimusi – ühest küljest muutus töösuhte lõpetamine tööandjale vähem kulukaks, teisalt tuli juurde lisakohustusi, mis suurendavad töötajate turvalisust. Töösuhete järelevalves ilmneb aga kahjuks, et neid seadusega antud võimalusi ei osata kasutada. Seda eelkõige olukordades, kus korraga tuleb koondada suur osa töötajatest ehk toimub töölepingute kollektiivne ülesütlemine.
Seadus näeb sellisteks puhkudeks ette konkreetse protseduuri, mille raames töötajaid informeeritakse ja nad kaasatakse. Lisaks pakub töötukassa tugiteenuseid nii tööandjale kui ka töötajale, kuid teadlikkus nende võimaluste kohta on kahjuks väike.
Õigusriigis on kohane, et igaüks võib oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse. Kohtus käimine võib mõnele valmistada naudingut, aga üldjuhul on see siiski kurnav, nii ajaliselt, rahaliselt kui ka emotsionaalselt. Välise otsuselangetaja järele tekib vajadus siis, kui suhted on juba väga sassis ja läbi rääkida enam ei osata.
Töösuhetes õigust ja õiglust taga ajades on kolmel viimasel aastal jõutud oma lahkarvamusi töövaidluskomisjoni ette lahendama pea 3000 korral aastas. See on küll ligi poole vähem kui majanduse madalseisu ajal viis aastat tagasi, kuid siiski päris suur hulk. Tööandjad ja töötajad on omavahelise läbirääkimise kunsti küll omandamas, kuid kohtuväliste kokkulepete traditsioonini on veel pikk tee käia.
Maret Maripuu, Tööinspektsiooni peadirektor