Mis täpselt on pannud sooja Lõuna-Euroopa asuka šaakali Eestisse kolima, on veel ebaselge. Küll aga paistab: ta on tulnud, et jääda. Matsalus on šaakal juba kutsikad üles kasvatanud, nüüd luusivad endale kohta otsivad noorloomad ringi ka Põhja-Läänemaal ja isegi Saaremaal.
Šaakalist on peamiselt ilukirjanduse põhjal paljudele kujunenud pilt kui hirmsast verejanulisest kiskjast. Tegelikult pole ta sugugi hullem kiskja kui näiteks kährikkoer, kes ometigi on samuti sisserännanu. Sestap on mõistetav ulukiuurijate seisukoht, et šaakaleid ei ole vaja kõiki maha tappa. Pigem ikka tema asurkonda ohjeldada, arvukust reguleerida, nagu teistegi kiskjate puhul. Šaakal ei tee endale looduses ruumi – vähemalt esialgu – meie traditsiooniliste kiskjate arvel, vaid ennekõike just sellesama kähriku, keda ongi juba liiga palju. Tema toitumistavadki olevat paremad kui kährikul.
On ka arusaadav, miks šaakaliuudised inimesi erutavad. Kui mitte midagi muud, siis paneb temast rääkima just uudsus ja mõneti teenimatult hirmuäratav renomee. On aga selge, et nagu suurem osa teateid tundmatuist lendavaist objektidest on lähemal uurimisel osutunud erutatud kujutlusvõime viljadeks, on ka šaakal meil ikkagi palju haruldasem loom, kui mitmed sõnumid arvata lasevad. Kes teda ikka nii väga vabas looduses näinud on, kes teda ikka kohe põgusa silmamise peale kindlalt ära tunneb. Pealegi on miskipärast nii, et haruldusi, on see siis šaakal või UFO, tavatsevad näha ühed ja samad inimesed.
Kokkuvõttes peaksime oma metsade-niitude uude asukasse suhtuma kompleksivabalt, võtma teda lihtsalt kui kõrgejalgset rebast. Kümne aasta pärast võib saabuda aeg, mil šaakalist räägitakse kooliõpikuis kui Eesti loodusmaastiku tavalisest asukast.