Skandinaavia ei ole enam sugude võrdõiguslikkuses pioneer; peame rohkem sel alal tööd tegema, sest hakkame Aafrikast ja Ladina-Ameerikast maha jääma, rääkis Haapsalut väisanud Soome eelmine president Tarja Halonen intervjuus Lääne Elule.
Tegelikult jookseb Lääne Elu Halonenile otsa päris juhuslikult, reede õhtul Haapsalu peatänaval, kui Halonen on parasjagu koos teiste Soome turistidega teel toomkirikusse kontserdile. Teda ei tunnekski muidu ära, kuid äsja on tulnud uudis, et ta käis Lihula vanamuusikapäevadel, sestap on meeled erksad. Käigu pealt lepime kokku kümneminutises intervjuus laupäevaks.
Kohtume Haloneniga uuesti laupäeval kuursaali juures. Intervjuu käib kolmes keeles vaheldumisi. Halonen räägib, oma väite vastaselt, eesti keelt hästi. Vaid paar korda on vaja võtta appi soome keel ning korra ka inglise, kui ta oma töö mõtet seletab.
Tean, et ol
ete õppinud eesti keelt…
Jah, olen käinud kursustel, aga ma ei räägi eriti hästi. Kas sa räägid soome keelt?
Jah, aga samuti mitte eriti hästi. Miks õpite eesti keelt, miks tunnete Eesti vastu huvi?
Tahan osata kõigi naabrite keelt. Meil Soomes on koolis rootsi keele õpe, muidugi õpime ka inglise keelt. Aga eesti keelt hakkasin õppima 15, ei, 13 aastat tagasi. Natuke olen õppinud ka vene keelt. Hästi natuke. Paljud eestlased räägivad soome keelt. Tasakaaluks on tähtis, et me õpiks ka eesti keelt.
See on küll tore, et juba presidendina hakkasite eesti keelt õppima.
See ongi veidi selline emotsionaalne otsus. Ka rootsi keel on soomlastele emotsionaalne asi, see keel on osa meie ajalugu. Aga eesti keel… See on tegelikult aken, ligipääs.
Olete juba mitmendat korda Eestis. Kus olete käinud?
Haapsalus olen juba teist korda. Käisime ka rannarootsi aladel – Vormsis, Noarootsis. Tallinnas olen käinud, Tartus, Pärnus, Rakveres, Setumaal… Väikesaartel – Abrukal näiteks.
Keset juttu, poole lause pealt avastab Halonen merelt jääkaru skulptuuri ning hüüatab: „Ahaa – jääkaru!” Ehtsoomlaslik reaktsioon. Ise naerab.
Jah, Tallinnas olen olnud, loomulikult. Eesti on üsna läbi sõidetud.
Pean ka Soomes palju ringi sõitma, sest nii palju on mul veel Soometki läbi käimata. Aga see on teine asi, seda teeme perekonnaga, privaatselt.
Telefon heliseb, Halonen võtab vastu, räägib soome keeles. Panen diktofoni kinni. Pärast minutipikkust kõnet palub Halonen vabandust: see oli abikaasa. „Ta peab olema suvilas ja puhastama akvaariumi. Meil on kaks kilpkonna, kes on väga armsad. Aga nad on jälle munenud!”
Kas jälgite pidevalt veel ka kodumaist poliitikat või puhkate sellest?
Jah, jälgin. Aga ma ei taha üldse rääkida meie presidendi ja ministrite tegemistest. See on nende asi. Oma praegustes tegemistes sõltun ma nende toetusest. Näiteks välisministriga teen koostööd. Ma tegelen ÜRO asjadega – seda ma pean teises keeles seletama, sujub paremini.
Halonen läheb üle inglise keelele.
Olen tegev ÜRO rahvastikufondi (United Nations Population Fund, UNFPA) töörühmas, mille teema on seksuaal- ja viljakusteemalised õigused ja tervis. 
Olen UNFPAle lubanud sellega tegelda. Samuti töötan ÜRO juures võrdõiguslikkuse teemaga ja ka mitme muu teemaga. Olen rahvusvaheliste asjadega tegelikult üsna hõivatud. Poliitikud eraldavad sellisteks tegevusteks raha ja nad on õnnelikud, kui saan omal moel neid aidata, aga ma sõltun ka omakorda nende toetusest. Seepärast ei tee ma tavaliselt ühtki ametlikku avaldust poliitika küsimuses, näiteks presidendi või peaministri seisukohtade asjus. Tavaliselt. Ma vajan nende toetust.
Aga siiski, kas võib mõnikord juhtuda, et helistate näiteks Tuomiojale ja ütlete, et ei ole mingis küsimuses samal arvamusel?
Erkki Tuomioja on Soome sotsiaaldemokraat, seega Haloneni kauaaegne parteikaaslane. Olnud välisminister mitmes Soome valitsuses, sh praeguses.
Tuomiojaga olen ma vägagi üht meelt. Kui olin president ja Tuomioja oli välisminister, võisin olla kindel, et Tuomioja tegi asju nii, et ma teadsin neist. Me rääkisime temaga tihti ja palju. Kuid jah, on ka selliseid poliitikuid, kellega olin ja olen eri meelt. Aga praegu on nii, et rääkigu mida nad räägivad, ma eriti tihti seda ei kommenteeri.
Kas Soomes on koos uue noore peaministriga tulekul ka põlvkondade vahetus poliitikas?
Nii ma ei ütleks. Soomes ja ka Eestis vahetuvad poliitikud kogu aeg. Usun, et noori tuleb pidevalt juurde, see on täiesti normaalne.
Aga kas poliitika üleüldiselt nooreneb?
Kui hakkasin poliitikas osalema, oli meie peaminister Kalevi Sorsa umbes 40aastane. Kultuuri- ja haridusminister Ulf Sundqvist pidi aga katkestama ministritöö, sest tal tuli teha läbi kohustuslik teenistus kaitseväes. Meil oli üks generatsioon, sõjajärgne, kus kõik olid alguses noored, ja see sugupõlv oli vähe pikemat aega poliitikas. Järgmine põlvkond nii aktiivne enam polnud. Nüüd hakkavad inimesed jälle vahetuma, on tulnud palju noori. Arvan, et see on normaalne protsess.
Kuidas kommenteerite, et olete ainus naispresident, ja naispeaministreid pole ka väga olnud…
Soomes on olnud kaks naispeaministrit: Anneli Jäätteenmäki, kes jõudis olla 2003. aastal ametis paar kuud ja pidi valetamise tõttu tagasi astuma, ning Mari Kiviniemi, kes oli peaminister 2010–2011.
Presidentidega on see asi, et enamik riike regioonis on kuningriigid. Peaministreid on Skandinaavias ikka olnud, rohkem küll Taanis ja Rootsis.
Aga üldiselt on tõesti nii, et Skandinaavia pole enam sugupoolte võrdsuse asjas esirinnas. Kaua olime, aga enam ei ole. Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika on tõusnud nii kiiresti meie kõrvale ja läinud mööda. Me pole enam sugugi pioneerid sugude võrdõiguslikkuse asjus. Näiteks Leedus on olnud naispresident…
Ja Lätis.
Lätis ka, jah. Aga Eestiski ju pole olnud naispresidenti või -peaministrit?
Tõsi, ei ole jah. Kas teile ei tundugi, et põhjamaades teevad naised rohkem äris karjääri ja poliitikas on neid vähem?
Ei ole päris nii. Üldiselt on põhjamaades naised poliitikas hästi esindatud: neid on parlamendis, valitsuses. Aga peamehed on mehed. See ongi hea küsimus, ma kirjutasin suvel sellest isegi arvamusartikli, et miks ei üritata rohkem aktiveerida naisi, eriti nüüd, mil majandusel ei lähe kõige paremini. Teame ju, et kui naised ja mehed koos töötavad, on võimalik palju enamat saavutada. See on üks minu suur unelm, asi, mida tahan rõhutada – vajame rohkem pariteeti!
Halonen tõuseb, kümme minutit on läbi. Ütleb veel, et Lääne Elu oli väga julge, kui niimoodi tänaval ligi astus ja intervjuud küsis.
Tarja Halonen
Sündinud 1943- Lõpetanud Helsingi ülikooli õigusteaduskonna, mitme ülikooli (sh Tartu) audoktor
- 1971 liitus Soome sotsiaaldemokraatliku parteiga
- Valitsuse liige 1990–1991 ja 1995–2000
- Soome president kaks ametiaega 2000–2012
- Soome populaarseim president. Näiteks 2003. aastal ulatus nende soomlaste osakaal, kes Haloneni tegevusse pooldavalt suhtusid, 84 protsendini rahvastikust. Isegi Kekkoneniga polnud soomlased omal ajal nii rahul.
- On vastu Soome liitumisele NATOga ning töötas selle nimel, et Soome armee loobuks maamiinide kasutamisest. Sugupoolte võrdõiguslikkuse, samuti inimõiguste eestkõneleja.
- Kuu aega pärast presidendiks valimist abiellus oma pikaaegse elukaaslase, õigusteaduste professori Pentti Arajärviga. Üks tütar, Anna Halonen (35).
- Lahkus Soome luteri kirikust protesti märgiks 1970, kuid liitus uuesti 2012.
Fotod: Urmas Lauri
