President Ilves Võidupühal: Eesti väärib hoidmist ja kaitsmist

Lugupeetavad kaitseliitlased ja kaitseväelased.
Head Läti võitlejad, kõik meie liitlased, sõbrad,
lugupeetav president Bērziņš.
Hea Eesti rahvas.

Täna, 95 aastat tagasi võitis Eesti vägi koos Läti üksustega meie ühist vaenlast,
keda teame Landeswehri nime all. See oli Võnnu lahing. Cēsu kaujas.

Aga nimetame Landeswehri ja Punaarmeed, meie teist vastast Vabadussõjas,
õigete nimedega. Nende hulgas olid impeeriumi taastajad, rüüstajad, terroristid.

Kui mõistame, et just võit nende üle oli Võidupüha olemus; kui mõistame, mille vastu eestlased ja lätlased siin Lõunarindel võitlesid, siis mõistame ka seda, kui vähe on maailm 95 aastaga muutunud.

Pole vaja elada illusioonides. Kadunud on need julgeoleku alustalad, millele oleme koos oma liitlastega 23 aastat toetunud. Meid rahustati kogu aeg, et maailm on muutunud, et Euroopas ei annekteerita territooriume, ei minda sõjaliselt kallale.

Tuleb välja, et ikka minnakse, et ikka okupeeritakse ja annekteeritakse. Kõiki olulisi, riikide iseseisvust garanteerivaid lepinguid on viimase poole aasta jooksul rikutud. Toores jõud, jõhker omavoli, valedega summutatud ebaõiglus ehk räige propaganda ja tõe moonutamine – kõik see, mille vastu noor Eesti Vabariik pidi viis põlvkonda tagasi võitlema, pole kuhugi kadunud. Vaid viimase veerandsajandi jooksul oleme ära harjunud rahu ja euroopaliku arenguga, põhiseaduse kaitse, õigustatud ootuste ja heaolu paranemisega.

Mida näeme tänapäeval Ida-Ukrainas, nägi Eesti rahvas ise 1940. ja 1919. aastal. Me ei suuda ja sageli ei tahagi ette kujutada, kui habras on tegelikult meie harjumuspärane heaolu. Kui habras on meid ümbritsev rahu, meie iseseisvus, meie vabadus. Nagu ei kujutatud seda ette ka 1938. aastal ei Tartu kohvikutes ega Valgamaa taludes.

Nüüd teame, kui kalliks see petlik turvatunne peagi osutus.

Seepärast ongi meie esiisade ja -emade sajanditagust vaprust märkiv Võidupüha kaugelt sisukam kui pelk Jaaniõhtu sissejuhatus. See on eelkõige järelemõtlemise hetk.

Eesti on külma sõja järgse maailmakorralduse ja Euroopa rahu igavesse püsimisse alati suhtunud eluterve skepsisega. Minevik on meid ettevaatlikuks teinud.

Seetõttu oleme ka majanduslikult ränkadel aegadel alati riigikaitse tarvis raha leidnud. Sellepärast oleme osalenud NATO missioonidel kodunt kaugel.

Nüüd näeme, kuidas need investeeringud end ära tasuvad. Nüüd öeldakse NATO ministrite kohtumistel, et teised peavad tegema nagu Eesti.

Sest tuleb välja, et meil ongi revanšistlik, revisionistlik naaber, kes ei arva, et 25 aastat tagasi vabanenud rahvaste kehtestatud Euroopa kord peaks kestma. Ning kelle emissarid kuulutavad, et sallivus olla dekadents, ja et liberaalne demokraatia, nagu meie seda mõistame, on vaid Lääne tsivilisatsiooni omapära.

Taas räägitakse impeeriumist. Propagandaveskid jahvatavad ega puhka.

Aga ka NATO ei maga. Kui 20 aastat tagasi pandi NATO roll Euroopas mõnel pool küsimärgi alla, siis nüüd täidab allianss taas oma põhiülesannet, milleks on liitlaste territooriumi ja vabaduse kaitsmine.

NATO on Eestis kohal. Meie vetes, meie õhuruumis, meie maal.

On väljendatud kahtlust, kas Eestit ikka tullakse kaitsma, kui asi läheb tõsiseks?

Tullakse, kinnitan teile. NATO kaitseb Eestis iseennast. Muidu muudaks NATO kõik oma liikmed kaitsetuks. See „üks kõigi, kõik ühe eest“ põhimõte on loonud olukorra, kus mitte ühtki NATO liiget pole mitte ükski riik mitte kunagi julgenud rünnata.

Sestap saab Eesti nagu iga teine alliansi liitlane end tugevalt tunda.
Seekord on tegelik olukord kõigile teada.
Seekord oleme valmis vastu hakkama, kui vaja.
Seekord koos liitlastega.

Hea Eesti rahvas.

Eestil on võitlusvõimeline kaitsevägi, kes paneb vajadusel välja kümneid tuhandeid hea väljaõppega mehi ja naisi.

Meil on võimsa kaitsetahtega võitlusvalmis rahvavägi – Kaitseliit.

See on vastus neile, kes on kahelnud kohustusliku ajateenistuse mõttekuses. See on vastus ka neile, kes on pidanud kaitseliitlasi sõda mängivateks poisikesteks, kellele meeldib relvaga ringi joosta, selmet midagi kasulikku teha.

Ning, nagu ütlesin, meil on liitlased. NATO liitlaste lennukid Euroopa kõige uuemas ja moodsamas lennubaasis. Liitlaste laevad Läänemerel. Liitlaste sõdurid koos meie omadega Eesti baasides, Eesti NATO baasides.

Armas Eesti rahvas

Võidupühal on tavaks tunnustada kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid, kes pühendavad oma vaba aega ja tahet meie kõigi vabaduse kaitsmisele.

Just Ukraina sündmused tõestavad Kaitseliidu vajalikkust. Ukrainas hakati vabatahtlike kaitseüksusi looma, neid välja õpetama ja varustama alles siis, kui vägivald oli juba mõnda aega valitsenud.

Eestis aga asutati Kaitseliit pärast seda, kui nähti Esimese maailmasõja demobiliseeritud tsaariarmee sõdurite omavoli Lätis. Et seesuguseid asju Eestis ei juhtuks, loodigi Kaitseliit.

Just Kaitseliidu vaba tahe on see, mis võimalikku agressorit heidutab.
Mees või naine, kes kaitseb oma kodu, tegutseb hoopis teistsuguse meelsusega
kui mõni roheline mehike, palgasõdur või kriminaal.

Iga võimalik vaenlane teab, et tema suurimaks ohuks on oma elukorraldust
ja väärtusi veendunult kaitsev rahvas. Näiteid leiame nii kaugemast kui lähemast minevikust.

Hea Eesti rahvas.

Ukraina peamine õppetund Eestile seisneb küsimuses, millele iga rahvas ja ühiskond peab vastust otsima iga päev.

See küsimus kõlab: kas meie elukorraldus, meie vabadus on kaitsmist ja ohvreid väärt?

Sellele küsimusele saamegi vastata vaid meie ise. Meie kõik, olenemata vanusest, soost, ametist, elukohast, rahvusest või emakeelest.

Ma olen uhke kogu Eesti rahva üle, sest see vastus on olnud üksmeelne nii Supilinnas kui Lasnamäel, nii Narvas kui Valgas.

Jah, see on meie endi riik, kus meie otsustame ja teeme ise oma valikud.

Eesti peab arvestama, et seda õigust ise otsustada seatakse pidevalt kahtluse alla.
Mõne jaoks oleme olnud liiga edukad, liiga sõltumatud, liiga isepäised, liiga euroopalikud, liiga ebasovetlikud.

Eesti rahvas on tõestanud, et vabadused – sõnavabadus, arvamusvabadus, liikumisvabadus –, õigusriik, sõltumatu kohtuvõim ja demokraatlikud valimised viivad meid edasi.

Kehastame just neis asjus kõike seda, mida naaberriigis peetakse iseendale eksistentsiaalseks ohuks. Eesti ja Läti on riigid, kes kehastavadki neile seal 20. sajandi suurimat katastroofi.

Armas Eesti rahvas.

Nüüd ma aga küsin: kas me oleme valmis? Kas oleme nõus oma vabaduse kaitsmiseks rohkem panustama?

Kas oleme valmis vabaduse nimel loobuma mõnest hüvest või valimiste eel antud lubadusest? Kas oleme valmis olema üksteise suhtes sõbralikumad ja mõistvamad?

Kas suudame hoida kokku?

Eesti on meie riik, meie vabadus, meie isikuvabadus, meie kodu ja pere. Eesti kaitse ei saa olla kellegi teise asi.

Eesti on meie asi, meist igaühe asi.
Eesti väärib hoidmist ja kaitsmist.

Elagu Eesti.