8

Kunstiõpetaja Tiiu Randmann-Mihkla: Ülbed professionaalid

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Eelmisel neljapäeval oli kohtumine „Lennula” autori Edith Karlsoni, tema galeristi Olga Temnikova ja kunstiteadlase Gregor Tauliga. Dialoogi ei tekkinud, kirjutab ühisgümnaasiumi kunstiõpetaja.

RandmannLäänemaa ühisgümnaasiumi aulas oli kohtumine „Lennula” autori Edith Karlsoni, tema galeristi Olga Temnikova ja kunstiteadlase Gregor Tauliga, et rääkida kirgi kütnud teosest ja saada vastuseid tekkinud küsimustele otse autorilt. Kuigi üritus oli avatud ka linnarahvale, tulid publikuks ainult kooliõpilased ja ajakirjanikud. Sellest on kahju, sest kohtumine pakkus küllaltki omanäolise etenduse.

Alustuseks teatas Gregor Taul, et „Lennula” on üldse parim protsendiseadusega loodud teos, välistades nii kõik teistsugused arvamused. Oma seisukohta ta ei põhjendanud. Seejärel pidas kunstiteadlane loengu kunstist avalikus ruumis läbi aegade, tõi näiteid, millised teosed talle üldse ei meeldi ja millised on head. Nii sai plaanitud kahekümnest minutist peagi nelikümmend.

Saali ees toolidel istuvad Karlson ja Temnikova paistsid asjaga väga rahul olevat, et keegi nende eest töö ära teeb, pealegi veel asjakohasest tööst rääkimata. Kunstnik tegeles oma koerakesega kordagi publiku poole vaatamata. Galeristil oli oma mobiili ja parima lodeva asendi sissevõtmisega tegemist.

Ilma et kunstnik ja galerist oleks sõna saanud ja midagi oleks räägitud „Lennulast”, ootas kunstiteadlane loengu lõpus küsimusi. Kui siis ajakirjanik kommentaatorite arvamusele tugineva küsimuse esitas teose robustsuse kohta, oli kunstiteadlane galerist Temnikova naeru saatel selgelt hämmingus, kuidas võib ajakirjanik midagi sellist üldse küsida.

Esitati ka teisi küsimusi, millele Taul vastama kiirustas, kuni tal tuli katkestada, sest publik soovis vastuseid otse kunstnikult. Endiselt põrandalaudu puuriv Karlson selgitas tööprotsessi ja selle tohutut raskust ning aeganõudvust. Kui esitati avalikkust huvitanud küsimusi, tõttas muigav Temnikova appi. Vahepeal teatas oma märkmiku kohalt pea tõstnud Taul, et jäetagu kunsti üle otsustamine professionaalidele.

Varasemais artiklites ja arvamustes on enim nurisetud töö robustsuse, kasutatud kinnituste ja kõverate käreoranžide juhtmete üle, peale selle ka hinna ja odava väljanägemise üle. Olen paljude teistega samal arvamusel, kuid olles avatud meelega, usun, et teos lähtub autori ideest, kes oma idee kohaselt valib materjali ja teostamise viisi.

Nii esitasingi autorile küsimuse, kas tema teos kannab ka sügavamat ideed või mõtet. Ilmselt oli see kõige rumalam küsimus üldse, sest selle peale vaikis autor lihtsalt väga pikalt. Piinliku vaikuse katkestas Temnikova muigel sui küsimus mulle, miks peaks kunstnik oma ideest rääkima ja nii vaataja mõtlemisest vabastama. Pealegi olevat selline selgitus sentimentaalne ja teost madaldav. Kui avaldasin arvamust, et ehk aitaks selgitus vaatajal paremini teost mõista, sekkus ka Taul, kes palus mul tuua konkreetne näide, kus avab autor oma ideed.

Praegusel ajal, kui nurisetakse, et rahvas ei mõista nüüdisaegset kunsti, saab kunstnik tulla vaatajale lähemale. Hiljutisel näitusel „Õudsed lood” Haapsalu linnagaleriis oli kuraator Anneli Porri just selle eesmärgiga trükkinud voldiku, milles teoste tagamaadelt õige pisut saladusloori kergitati, et vaataja ise seoseid looks. Mõne teose puhul polnud seda vajagi, sest töö rääkis enda eest ise, mõne puhul oli voldik abiks mõistmisel.

Kui käisin kevadel kaasaegse kunsti messil Art14 London, pruukis vaid mis tahes boksi midagi uurima jääda, kui galerist hakkas teost ja kunstnikku tutvustama. Saanud teada, mis teemat või ideed kunstnik käsitleb, muutus töö hoopis põnevamaks, sest tekkisid küsimused, miks kunstnik asja just nii lahendas.

Hiljem juba kodus olles soovisin veel ühe nähtud töö kohta infot. Minu pärimise peale vastas kunstnik isiklikult pika kirjaga, milles tutvustas nii teose sisu kui ka tehnoloogiat. Selle töö väärtus minu silmis mitte ei kahanenud, vaid kasvas.

Avatud dialoogi „Lennula” autoriga kahjuks ei tekkinud. Peaaegu iga esitatud küsimus oli vastajate arvates rumal ja mõttetu, sest kunstiküsimustes tuleks meil kõigil usaldada professionaale.

Tiiu Randmann-Mihkla, Läänemaa ühisgümnaasiumi kunstiõpetaja

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Mario
Mario

Ma ei suuda kunstivõhikuna seda roppust seal ei tõlgendada ega vaadata. Võiks korraldada annetuse, et antiigipoest mõne korraliku lühtri vastu vahetada.

bi
bi

Kunstiinimeste suhtumine stiilis matsid jäävad matsideks on kummastav. kunstiinimesed võiks teada et 99% neist teeb tühja tööd mis kaob kaduvikku enne neid . Lennula on küündimatu, ühiskondlikku hoonet labastav vilets käsitöö. Autor võttis toeks kaasa koera, kuid tema oma saamatu peremehe kaitseks sõna ei võtnud. kunstiinimesed on õrnahingelised ja sellega peab arvestama kuid matslust mitte.
Hea artikkel .

Ants
Ants

Aitäh, väga asjalik jutt Tiiult.

Karin
Karin

Väga õige lugu .Tänud , et teemaga edasi oled läinud .Kui selline arutelu oleks olnud enne teostamist siis neid linde ei oleks laes .Kui tööd teed , tee , et tänatakse .Veelkord tänud Sulle õpetaja Tiiu .

Margus
Margus
Eks arutelu aeg oli spetsiaalselt valitud selline, et suurem asjast huvitatute grupp ei saaks sündmusest osa võtta, ega “kaitsjaid” liistule tõmmata. Teist sellist hullumeelset idiootsust annab väljamõelda ! Idee ideeks aga tehniline teostus ja selle maksumus on ikka täiesti arusaamatu ja “laest” võetud. Selliseid “linde” võib ükskõik milline põhikooli tööõpetuse klass valmistada ja eeldatavalt oluliselt paremini ja nägusamaid. See, et isegi lambipirnipesad on ebaühtlased ja väljaturritavad näitab “kunstnikke” suhtumist tellijasse. Oranžide juhtmete üle otsustati kohapeal, et “paneme värvi ka juurde”. Ma ei saa sellst aru, kuidas nii labaselt, lamedalt ja nii lihtsalt saab sellises suurusjärgus raha kulutada ! Sellest leppimisest… Loe rohkem »
Anneli
Anneli

Kummardus, Tiiu!
Kahju, et dialoogi teiseks pooleks olid vaid gümnasistid, õpetaja(d) ja ajakirjanik(ud). Argipäeva pärastlõunal olid teised täiskasvanud huvilised tõenäoliselt tööl.

Ahto
Ahto

Väga hästi kirjutatud

Kohalik
Kohalik

Aitäh, Tiiu!

wpDiscuz