Sirbi filmikriitik Tristan Priimägi kirjutab, miks on tähtis vaadata õudusfilme. Haapsalus saab neid näha veel täna ja homme.
Tsensorid teevad seda, milleks on muidu võimelised ainult psühhopaadid: nad ajavad illusiooni segi reaalsusega.
David Cronenberg
Mina, tossudes, avala naeratuse ja häälekate seisukohtadega õudukafänn! Kas sa ikka tead, et sul on õigus? Sul on alati õigus olnud. Jah, sinul, mitte su klassikaaslastel ega nende vanematel, kes sind su veidrate hobide tõttu välja naersid.
Nad ütlesid sulle, et Freddy Krüger on praht. Täna vaatavad nad „Texase mootorsaemõrvade” asemel telekast mõnd ajurakke tapvat telesaadet ą la „Su nägu kõlab tuttavalt”. Kumb meist siis nüüd aega raiskab? Miks selle telepläma vaatamine on igati aktsepteeritud, aga õudusfilmid mitte?
Sellepärast, et telerobotid on juba sõja kaotanud. Sõja iseendaga. Sõja asjadega, mida nad teha ei taha. Nad on alla andnud, telekapult on nende käes kui valge lipp.
Nad on Suure Venna lõplikult enda ellu lasknud ja tänasest päevast pole neil enam alles ühtki päris oma mõtet. Miks? Sest nad ei tegelnud elus millegagi, mis nende fantaasia vähekenegi tööle oleks pannud.
Algusest peale on lasteaed, kool, ülikool ja tööturg meile pähe raiunud seda, et kõik, mis on äge ja huvitav, on suuremas plaanis jama. Nintendo? Unusta ära. Seiklusjutud? See pole ju päris kirjandus, sest kapten Nemot ei saa olemas olla. Hevimetal? Arvo Pärt nokauteerib Manowari esimeses raundis ühe sõrmega. Õudusfilmid? Pole isegi mõtet pihta hakata.
Õudukad on naeruväärsed, piinlikkust tekitavad alamõõdulised asjandused, mis tuleb suurde ilmamerre tagasi lasta, enne kui käed ära määrid. Muidu võib tööle hakata ühiskonna suurim vaenlane: indiviidi kujutlusvõime. Julgus mõelda, et midagi võiks olla teisiti.
Žanrifilmid on establishment’ ile viimasel ajal nii palju kahju teinud, et uusi prohmakaid ei saa kuidagi lubada.
Anonymousi ja kogu kodanikuliikumise embleemiks on saanud mask Alan Moore’i koomiksist „V For Vendetta”, ja selle põhjal tehtud samanimelisest filmist. See üks ja ainus kultuuritekst on hävitanud sadade ülikondades lobimeeste aastatepikkuse töö, veenmaks meid tavakodanikke selles, et „riik” on oma rahva vastu hea ja õiglane.
Pagana filmikunst võib nii palju jama kokku keerata, et parem oleks, kui rahvas vaataks selliseid filme ja saateid, mille abil on võimalik tähelepanu olulistelt teemadelt kõrvale juhtida. Kas või seesama „Su nägu kõlab tuttavalt”.
Iga tühise maskeeringu, kolmanda järgu kokasaate ja munadeta jõulufilmi taga paljastub irveks uinutav režiim, mis tahab sulle kotti pähe tõmmata ja aju siledaks lükata. Aeg on neile vastu astuda. Aeg on see lõputu missivõistlus debatiks pöörata.
Sigmund Freud väitis, et tsivilisatsioon ehk ühiskond on kogu naha ja karvadega üks repressiivorgan, mille eesmärk on indiviidi vaba tahte alla ja raamidesse surumine. Ühiskondlik norm surub alla kõik alateadlikud, instinktiivsed, impulsiivsed, kehalised aistingud ja annab asemele terve mõistuse.
Alateadlikke instinkte peab kahjuks edaspidi sublimeerima millesse iganes: sporti, joomisse või liikluses kellegi sõimamisse. Kui aga need tungid veidi vabamaks lasta ja ühiskonnale keskmist sõrme näidata, siis on olemine veidi elutervem. Sind peetakse friigiks, aga näpuga näitajad on oma normaalsuses märksa suuremad friigid kui sa ise. Sinu veidrused on vähemalt näha, aga nende omi tuleb endale ette kujutada.
Freudi mõtte mõtlebki õudukate seisukohast lõpuni õudusfilmide, ennekõike nn body–horror–filmidega tuntuks saanud Kanada režissöör David Cronenberg (kellel on kirjanduskraad Toronto ülikoolist). Cronenbergi sõnul on just fantaasia ja kujutlusvõime need asjad, mis alateadvus meie teadvuses pinnale tõstab ja meie kaootilisematele aistingutele võimu annab.
Filmikunstis on selleks hoovaks žanrikino ja õudusfilmid. Vaata õudukaid ja sinu mõtetes on alati nurgake, mida ei suuda okupeerida ükski religioon ega tarbimiskultuur — need põhilised mõtlemise aseained.
Kui uskuda võimatut ja ebatõenäolist, siis säilib autonoomia seitlisse kammitud maailmas ja julgus väljendada mõtet, mis võib olla valitsevate arusaamadega vastuolus, aga see–eest vähemalt päriselt ja täiesti oma.
Tristan Priimägi
filmikriitik
