Endel Susi: Diplomaatiline suurvõit

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Endel Susi, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige. Foto: Arvo Tarmula
Endel Susi, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige. Foto: Arvo Tarmula
Diplomaatilise suurvõiduna pean silmas 2. veebruaril 1920 sõlmitus Tartu rahulepingut. Eesti delegatsiooni juhiks rahuläbirääkimistel oli Jaan Poska, liikmeteks kindralmajor Jaan Soots, Ants Piip, dr Püümann ja Johannes Seljamaa.

Kui kaks esimest kuulusid kogu aeg komisjoni koosseisu, siis teisi vahetati ja kaasati ka rida eksperte.

Rahuläbirääkimised algasid Tartus 2. XII 1919, kus Vene pool pakkus Eesti piiriks liini Kundast Rannapungerjani, mis muidugi ei olnud Eesti poolele vastuvõetav. Vastaspool püüdis seejärel sõjategevusega seda territoorium kätte saada. Kuid see tal ei õnnestunud.

Peale mitmeid ebaõnnestunud katseid Narva rindel edu saavutada, olles juba väga kurnatud, leidis vastaspool, et sõjalise jõuga enam edu ei saavutata ja otsustas 31. XII ajutine vaherahu sõlmida vastavalt Eesti poole ettepanekutele.

Peale pikki ja keerulisi kõnelusi sõlmiti 2. II 1920. a Tartus lõplik vaherahu. Eesti oli sõjategevuse käigus kaotanud küll üle nelja tuhande inimese, kuid saavutanud suure diplomaatilise võidu.

Lepingu kohaselt tunnustas Nõukogude Vene esimese riigina Eestit de jure, loobudes igaveseks ajaks suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa suhtes. Lepingu kohaselt ei laienenud Eestile Venemaa keisririigi võlgade tasumise kohustus. Eesti sai strateegilised julgeolekuvööndid Narva jõe paremal kaldal (vööndi laiuseks oli, et Narva jääks välja suurtükitule laskekaugusest) ja Petserimaa idaosas.

Eesti-vene segaasustusega Setumaa ühendati Eestimaaga. Eesti vabanes kõikidest kohustustest Venemaa ees ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda. Rahulepingu alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast.

Tartu rahulepingut on nimetatud Eesti riigi südametunnistuseks ehk atestaadiks, millega Eesti astus rahvusvahelisse riikide perre. Tartu rahuleping oli oluline lisand rahvusvahelisse õigusse, kus esmakordselt maailma ajaloos kõrgel riikidevahelisel lepingu tasemel on kirja pandud kõigi rahvaste vaba enesemääramise õigus kuni täieliku lahkuläämiseni riigist, mille koosseisu nad kuuluvad.

Paraku täitis Nõukogude Vene Tartu rahulepingu sätteid valikuliselt ja hakkas seda rikkuma kohe. Takistati Venemaa eestlaste opteerumist Eestisse, suur osa Eestist evakueeritud varasid jäigi tagastamata, mitmed Tartu Ülikooli hinnalised kollektsioonid asuvad tänaseni Voronežis. Tänaseks on lisandunud sellele varale vabariigi presidendi ametiraha, mis oli pikka aega inimestele vaatamiseks väljas Moskva Relvapalatis (momendis siiski arhiivis). Teiste sõnadega, oli lisaraha teenimise allikas.

Eestile rahulepinguga lubatud konstsessioonid Venemaal jäidki paberile.

Tegelikult selliseid mitteusaldusväärseid näiteid Venemaa käitumise kohta ajaloost võib tuua hulgi. Pöördume tagasi XIII sajandisse, kus peale venelaste ja rüütlite kismat Lämmijärvel 5. IV 1242 (tuntud ka kui Jäälahing ja selle juht Eestimaale röövretki korraldav Novgorodi vürst Aleksander Jaroslavovitš kuulutati hiljem Ivan IV valitsemisajal pühakuks, andes talle liignime Nevski), sõlmiti Bütsantsi patriarhi ja Rooma paavsti esindajate vahel kokkulepe, et teise territoorium on puutumatu. Selle lepingu alusel kulges piirjoon mööda praegust Vene-Eesti kontrolljoont. Mõnikümmend aastat tõesti röövretki enam ei korraldatud. Hiljem nad siiski jätkusid.

1990. aastate alguses oli Eestil võimalus pool Setumaast saada tagasi, kui Vene peaministriks oli Gaidar, Arnold Rüütlile soovile anda Setumaa enamus eestlastega asutatud osa Eestile, ütles ta, et praegu oleks selleks tõesti sobiv aeg, hiljem ei tule sellist võimalust teil enam kunagi. Kuid meie isamaaliitlaste seisukoht oli, et mitte sammugi me Setumaast ei loovuta. Tagajärg on see, et peale nüüdset piirilepingu ratifitseerimist oleme sellest kõigest ilma. Kahju on setutest, kes olid puhvrina Eestimaa ja naabri vahel ja suutsid ära hoida vaenlase ekspatsiooni läände.

Muidugi, läbirääkimisi pidada Venemaaga on väga keeruline, kuid Eesti rahva eneseväärikusest ei tasuks siiski nii kergesti loobuda. Me ei tea, mis võis olla selle piirilepingu sõlmisega kiirustamine taga Venemaa poolt. Võime ainult spekuleerida.

Arvan, et kontrolljoonest piisab, piirilepingu allkirjastamine võiks oodata, või nagu jaapanlased ütlevad, et nemad on 70 aastat oodanud, võivad seda teha lõpmatuseni. Nende olukord on siiski tunduvalt keerulisem kui meil, sest Kuriili saarte ehk põhjaterritooriumi tagasisaamisel aheneksid Venemaa võimalused välja jõuda Vaiksele ookeanile.

Ega meil Venemaalt, peale piirilepingu sõlmimist, midagi oodata pole, nagu väitis ka Vene Riigiduuma väliskomisjoni esimees Aleksei Puškov. Venemaa poolt jäävad endiselt päevakorda vene vähemuse kodakondsusküsimused, jt. Kuigi paljudes riikides on kodakondsust keerulisem saada kui Eestis.

Rääkida, et see on meie diplomaatia saavutus, et tulevad mingid majanduslikud soodustused idanaabriga, on lihtsalt puru silmaajamine. Need lepingud peaks Venemaa sõlmima nagunii, kui WTO liige, oma partnerriigiga.

Endel Susi, EKRE juhatuse liige

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
pre walkers
pre walkers

Very neat blog article.Much thanks again.

5 dollars
5 dollars

Thanks a lot for the article post.Really looking forward to read more. Really Cool.

rahvas arvab
rahvas arvab
õige
õige

jutt ühelt eestlaselt, aga kahjuks on toompeal enamus poluvernikud

wpDiscuz