Eesti sõjaajaloos on olnud palju silmapaistvaid väejuhte. Kindral Põdderi teened Eesti riigi ees on hindamatud, kuid ta ise on vajunud teenimatult unustuse hõlma. Ilma liialduseta võib öelda, et ta oli enne Teist maailmasõda Eesti Vabariigi populaarseim kindral nii rahva kui ka sõdurite seas.
Tulevane kindral sündis 10. veebruaril 1879. aastal Tartus, lapsepõlv möödus Alatskivi mõisas, kus isa oli Nolckenite kammerteener. Tartus omandas nii alg- kui ka põhihariduse.
1898. aastal asus ta õppima Vilno sõjakooli, mille lõpetas 1900. aastal lipnikuna.
Vene-Jaapani sõjast võttis ta osa rooduülemana, kus sai ka haavata. Seal ülendati leitnandi auastmesse.
Esimese maailmasõjas osales roodu- ja pataljoniülemana 52. Siberi laskurpolgus Galiitsia rindel ja Riia all, sai 3 korda haavata. 1917. aastal määrati 47. Siberi laskurpolgu ülemaks Galiitsias ning anti polkovniku auaste. Vene keisririigi teenistusastmete tabeli statuudi kohaselt omas polkovniku auastme omanik õiguse edasipärandatavale aadlitiitlile. Teenistuse eest Vene keisririigi armees annetati talle järgmised autasud:
- Püha Stanislavi ordeni III ja II järk;
- Püha Anna ordeni IV, III ja II järk;
- Püha Vladimiri ordeni IV järk.
Ernst Põdder oli 1917. aastal Vene armee koosseisus moodustatud eesti rahvusväeosa komandör. 22. juulil 1917 määrati ta 1. Eesti jalaväepolgu ülemaks ja oli hiljem üks Omakaitse organiseerijaid. Tema oli see, kelle juhtimisel tõkestati enamlaste marodööritsemine ning laastamine talude ja mõisate kallal. Ta tegi lõpu ka enamlaste kihutustööle polgus endas. Eestist minemakihutatud enamlased jõudsid ta selle tegevuse eest tagaselja surma mõista.
Veebruaris 1918 liikusid saksa väed Lääne-Eesti saartelt mandrile. Sakslased Eesti Omakaitset ei tunnistanud ning saatsid selle laiali, moodustades selle asemel oma Bürgerwehri. Sinna õnnestus juhtivale kohale saada ka Ernst Põdderil, kes selle organisatsiooni katte all moodustas põrandaalust Kaitseliitu. 12. märtsil 1918 ülendas Eesti Ajutine Valitsus Põdderi kindralmajoriks. Sakslased vangistasid kindrali rahvusliku tegevuse pärast kuuks ajaks.
Saksa väed lahkusid Eestist novembris 1918. Omakaitsest sai Eesti Kaitse Liit ning 11. novembril 1918 valiti selle esimeheks Johan Pitka ja ülemaks Ernst Põdder.
17. detsembril 1918 määrati kindralmajor Põdder riigisisese julgeoleku ülemaks. Oli alanud Vabadussõda ning Eesti sisekorda vajati kaitsma kindlat meest.
1919. aasta aprillis sai kindral Põdder vastloodud 3. diviisi ülemaks. Diviis kaitses Eesti lõunapiiri Heinastest Valgani. Juunis 1919 purustas 3. diviis Võnnu (Cesise) lahingus Landeswehri ja palgalise Rauddiviisi väed ning viis Eesti väeosad Riiani, kus taastati Läti Vabariigi seaduslik valitsus. Pärast Võnnu all saavutatud võitu andis diviisiülem Põdder päevakäsuga 23. juunil 1919 järgmise korralduse: „Saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle, linnades ja maakohtades saaks lipud välja pandud ning kohalikes garnisonides sõjaväeparaadid toime pandud“. 1934. aastast tähistatakse seda päeva meil riikliku võidupühana.
Tartu rahuläbirääkimiste ajal, detsembris 1919, tekkis ohtlik olukord Narva all, kui Punaarmee alustas läbirääkimistele surve avaldamiseks pealetungi ja oli rindest läbimurdmise oht. Punaarmeed peatama saadeti Landeswehri sõja sangar kindral Põdder koos oma 3. diviisiga. Antud ülesande täitis ta temale omase põhjalikkusega ja Punaarmee pealetung peatati, 3. jaanuaril hakkas kehtima relvarahu ning Tartu rahuleping Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel allkirjastati 2. veebruaril 1920.
Eesti ja teiste riikide autasud:
- Vabadusristi I/1;
- Läti Karutapja ordeni III ja II klass;
- Soome Valge Roosi I klassi komandöririst;
- Poola Sõjarist.
Juhuse tahtel pidutses kindral Ernst Põdder koos sõprade-sõjakaaslastega ööl vastu 1. detsembrit 1924 Tallinnas Lindeni restoranis. Saanud teada riigipöördekatsest, tormas ta koos mõne ohvitseriga võitlusse riigikukutajatega Peapostkontoris ja Toompeal. Kindral Põdderi juhtimisel suruti kommunistlik riigipöördekatse maha enne, kui see õieti alata jõudis.
Sellel ajal oli Tallinnas Chicago Tribune Baltikumi korrespondent Donald Day, kes kirjeldab postimaja vabastamist oma memuaarides: „Kindral Põdder oli esimene, kes sisenes postkontorisse. Trepil seisis püssiga mees, kes tõstis relva ja suunas selle kindralile. Ta oli meist vasakul ülal, trepikäänaku jagu kõrgemal. Kindral Põdder tegi siis ühe parima lasu, mida eales olen näinud. Kui ta vilksamisi märkas peakohal sihtivat meest, tulistas ta teda üle oma vasaku õla. Kuul tabas punast lõua alla, tungis üles ajju ning mees varises surnult maha. Läksin ohvitseridega postkontorisse kaasa. Nad leidsid veel viis punast ja lasid nad kõik maha. Kaks neist olid surma hetkel ametis Venemaale appikutse saatmisega.“
Kui kindrali abikaasa järgmisel päeval, peale mässukatse mahasurumist, küsis: „Ernst, sa olevat inimesi maha lasknud, aga kas sa teadsid, kes nad olid?“ Selle peale oli kindral vastanud: „Hakkasin ma siis enne isikutunnistust küsima?!“
Faktiks jääb, et kui kindral Põdderit poleks Tallinnas olnud, siis saanuks riigipöördekatse väga suure ulatuse. Paistab, et tema oli üks väheseid kes alles kujunema hakkava rahulolu ühiskonna tingimustes oli säilitanud kaine sõjamehe mõtlemise ja ettevalmistuse, seda isegi veidi piduses olekus.
Kindral Põder oli Vabadussõjalaste liikumise algataja, kuid pidi sealt lahkuma, kuna tegevsõjaväelased ei tohtinud poliitilistes organisatsioonide tegevuses osaleda. Ta oli Eesti Vabadussõjalaste Liidu ainus auliige.
Väljaspool teenistust käitus ta vabamalt kui teised kindralid. Mõnikord kippus alkoholiga liialdama ja pidusena oli meister igasuguste lolluste peale, kuid mitte pahatahtlik, samuti võrratu anekdootide jutustaja. Kauaaegse kodumaalt eemaloleku tõttu oli ta emakeel konarlik, kuid eesti meel oli säilinud.
1926. aastast kuni oma surmani 1932. aastal oli kindral Põdder Sõjanõukogu alaline liige.
Ernst Põdder suri 24. juunil 1932. Matusetalitus toimus 27. juunil Tallinna Kaarli kirikus.
Sealt viidi kindrali põrm suurtükilafetil kaitseväeliste auavaldustega Kaitseväe kalmistule.
Vabadussõja kangelast saatsid tema viimasel teekonnal üle kümne tuhande leinaja Eestimaa kõigist maakondadest. Oli lahkunud suur sõjamees, Vabadussõja sangas ja iseseisvuse vahimees.
Kustas Utuste on öelnud kindral Ernst Põderi kohta: „Vaevalt võib tema kõrvale seada kedagi, kes oleks väljendanud sama vähe muret oma isiku tunnustamise pärast; ta oli suurem, kui isiklik auahnus ja karjerism oli temale võõras.“
2002. aastal, kindral Põdderi 70. surma-aastapäeval, paigaldati Barclay hotelli fuajeesse Tartus (Ülikooli tänav 8) tema pronksbareljeefiga mälestustahvel. Selles majas asus 1920-1930 Eesti Kaitseväe 2. diviisi staap, mille ülemata ta teenis aastatel 1921-1926.
Enne Teist maailmasõda (peale kindrali surma 1932. aastal) nimetati Tartus Pepleri tänav kindral Ernst Põdderi tänavaks. Nõukogude okupatsiooni ajal kandis see Rudolf Pälsoni nime ning on alates 1991. aastast jälle Pepleri tänav. Järjepidevuse alusel tuleks praegune Pepleri tänav ümber nimetatada kindral Ernst Põdderi tänavaks.
Tiit Põder, vanemleitnant, Eesti Eruohvitseride Kogu aseesimees