Detsembris alanes inflatsioon madalaimale tasemele pärast kriisiaegset deflatsiooni – 1,4%-le. Aasta lõpuks on hinnatõus vaibunud kõigi suuremate kulutuste osas – nii toidu, riietuse, kütuse kui ka eluasemekulude osas. Viimast vaatamata asjaolule, et aasta alguses olnud elektrihinna tõus ikka veel mõju avaldas. Kui eluasemekulude kallinemine välja arvata, oleks aastane inflatsiooninumber olnud vaid 0,5%.
Olulisima mõjuga inflatsiooni alanemisele on ikkagi vast imporditud toodete hinnalangus, sealhulgas eriti kütus. Kütuse hinna langus võimaldab ka soojusetootmise hinna langust, mis eluasemekulusid alla toob.
Aga ka elektri hind langes aasta kahel viimasel kuul, eriti detsembris. See oli detsembri väga madala inflatsiooni üks peamisi põhjusi. Põhjustatud oli see soojast talveilmast. Elektri hinna alanemine vähendas eluasemekulusid detsembris 1,7%. Samal ajal aga kütuse hinnad maailmaturul veidi tõusid, mistõttu sama palju suurenesid kuuga transpordikulud. Kokkuvõttes keskmine hinnatase detsembris kuigi palju ei muutunud võrreldes novembriga (–0,1%). Ajutiste teguritena vähendasid inflatsiooni detsembrikuised riiete ja alkoholi soodusmüügid. Soe talv lööb ka talveriiete hinnad alla.
Eelmise aasta kokkuvõttena võib öelda, et inflatsioonile vajutas peamise pitseri elektri hinna tõus aasta alguses, mistõttu eluasemekulud suurenesid 2013. aastal 8,8%. Eluasemekulud on tarbijate kuludes tooniandva osakaaluga. Sellele vastukaaluks vähenesid kütuse hinnad. Peale kütuse odavnesid aastaga märgatavalt sidekulud (10%) ja hariduskulud. Aasta keskmine hinnatõus oli 2,8%, keskmisest kiiremini kallinesid toit, alkohol ja tubakas, riietus, eluase, tervishoid ja väljas söömine. Keskmisest aeglasem oli hinnatõus vaba aja kuludes ja majapidamiskaupades.
Järgmise aasta inflatsioonis saavad samuti kõige suurema mõjuga teguriks energia hinnad, seekord siis tarbijale soodsamas suunas. Energia hinnad oodatavalt ei tõuse, vaid neil on potentsiaali väheneda. Üldine inflatsioon jääb seetõttu oodatavalt märksa väiksemaks.
Eluasemekulude kallinemine andis umbes 0,9 protsendipunkti aastasest inflatsioonist 2013. aastal ning umbes sellisest koormast inflatsiooninumber järgmisel aastal ka vabaneb. Vastukaaluks ilmselt enam kütused niisuguses ulatuses ei odavne. Maksutõusudest samuti kuigi palju inflatsiooni ei lisandu. Imporditav inflatsioon jääb tagasihoidlikuks. Kuid deflatsiooni Eestis tõenäoliselt oodata ei saa, sest sisemaine palgakasv viib sisemaist inflatsiooni jätkuvalt edasi. 2014. aasta inflatsiooniprognoos on praegu 2%.
Hindade areng neljandas kvartalis on olnud selline, mis soosib majanduse reaalkasvude paranemist. Tarbijahindade väga madal kasv toetab tarbimise reaalkasvu. Aga ka ekspordi- ja impordihindade arengud parandavad reaalkasve veidi. See kulub ka ära, sest kahjuks ei ole ekspordinumbrid jooksevhindades kuigi rõõmustavad.
Eksport kahanes novembris 9% eelmise aasta sama ajaga võrreldes, mis oli ka igati ootuspärane, sest selleks ajaks midagi veel välisturgude olukorras muutunud ei olnud. Esimesed optimistlikumad toonid välisilmast hakkasid saabuma detsembri kohta ning Eestisse võib see oodatav paranemine jõuda alles ehk poole aasta pärast. Ekspordimahud liikusid novembris trendina jätkuvalt külgsuunaliselt. Eestis ei näidanud ka eksporditellimuste indikaator detsembrikuu seisuga vähimatki paranemismärki.
Riigiti võib 2013. aasta teise poole kohta välja tuua, et eksport kahanes kõige enam Venemaa suunas ja kasvas kõige enam Läti suunas.
Eksport Soome pole 2013. aasta jooksul olnud sugugi mitte kõige kehvemas olukorras, nagu seda majanduste käekäikude järgi arvata võiks, vaid on aasta jooksul olnud üsna stabiilselt muutumatu. Samas on süvenenud ekspordi langus Saksamaale ning Rootsi ja Leetu, kelle majandused on üsna heas olukorras. Aasta teise poolaasta numbritest hakkabki silma, et ekspordimahud on kukkunud rohkem kui välisturgude majanduskasvud.
Seega pole tegemist mitte ainult välisturgude olukorraga, mis eksporti tagasi hoiab, vaid lisaks mingite muude teguritega.
Võib olla, et tegemist ongi hindade mõjuga ja kahanenud hinnakonkurentsivõime võib olla hakanud ekspordist tükke küljest hammustama. Kahanevad ekspordihinnad püüavad seda viga parandada. Enamiku 2013. aastast sai seda teha ka langevate impordihindade toetusel, mis kahanesid veelgi kiiremini kui ekspordihinnad. Novembris on selles osas toimunud äkiline muutus, impordihindade 3,5%-sest langusest oktoobris on novembris saanud 1,2%-ne tõus, mis tähendab seda, et kui selline tendents jätkub, on edasine ekspordihindade langetamine raskendatud. Seega on novembris kaubandustingimused Eesti jaoks äkiliselt halvenenud. Impordihindade järsk tõus novembris tulenes kütuste impordihindade tõusust. Samas ei näe ma palju põhjusi, miks peaks impordihindades tõus edaspidi kiirenema. Pigem peaks see jääma jätkuvalt tagasihoidlikuks, arvestades disinflatsioonilisi arenguid eurotsoonis ja toormehindade langust.
Seega on inflatsiooni alanemine Eestis teretulnud ka ekspordi parandamisväljavaadete seisukohast.
Ruta Arumäe,
SEB majandusanalüütik
