Neeme Suur: Lihtne riik ja keerukas riik ehk kirvemeetodid

Meil on pisike maja. Millist tööriista ma vajame majapidamises? Kirves on hea lihtne tööriist. Temaga aga ei saa lukusüdamiku jaoks avaust uuristada. Kokku hoides nii ehitamise, hooldamise kui ka tööriistade pealt, võiksime loobuda lukkudest, ustest ja akendest oma pisikeses majas (asendada need näiteks eesriietega) ja öelda, et see lähenemine on innovaatiline. Mis siin ikka, maja ju ka pisike.

Tegelikult ei saa me aga ignoreerida ei vargaid ega talvekülma. Ilma vajaliku keerukuseta osutub meie majakene lõpuks elamiskõlbmatuks ja elanikud kolivad minema.

Aina sagedamini kostab hääli, et Eesti riik peab olema lihtne riik, kuna ta on pisike. Ma ei ole sellega nõus. Riik ei saa olla lihtne, kuna riigi ees seisvad ülesanded ei ole lihtsad ja keskkond, kus riik toimib, ei ole lihtne. Ehk siis – viidates ülaltoodud näitele – pättidest ja pahast ilmast ei päästa meid miski, olgu maja suur või väike. See, et Eesti on väike riik, ei tee meie probleeme lihtsamaks, samuti ei tee see meie lahendusi lihtsamaks. Meie riiklikud struktuurid (tööriistad) peavad olema väikesemamahulised, võimalusel universaalsed, kuid piisava keerukusega, et vastata inimeste ja olukorra poolt esitatavatele nõuetele.

Kohalik omavalitsus ei saa ka olla lihtne. Kui seal ei ole sotsiaaltöö spetsialisti, siis ei saada aru kohapeal aru sotsiaaltööst. Kui ei ole planeerimise spetsialisti, siis ei saada aru sellest, kuhu peaks uue tee ehitama ja kuhu võiks mänguväljaku paigutada. Paraku on ka paljud vallad väikesed ja kõiki spetsialiste palgata ei jõua. Pea kõrvale pööramine ja probleemide ignoreerimine ei saa kesta igavesti.

Kas paneme siis vallad kokku ja teeme nad hästi suurteks? Jäätmemajanduse, veemajanduse ja ühistranspordi teemat on paras ajada ju lausa maakonna tasandil. Mis siis saab aga sotsiaaltööst ja kohalikust noorsootööst ja mis saab üldse kohalike inimeste õigusest ise otsustada, kuidas oma elu korraldatakse?

Selle dilemma on suurem osa Euroopa riike lahendanud nii, et on loodud kohalikule omavalitsusele mitu tasandit. Üks on päris kohalik tasand ja teine on siis maakondlik tasand. Esimene tasand tegeleb sellega, mida kindlasti kohapeal vaja on, teine tasand sellega, mille jaoks kohalik tasand liiga väikseks jääb. Euroopas on vaid vähestel riikidel puhas ühetasandiline omavalitsussüsteem. Meil oleks juba ammu aeg tunnistada, et „lihtne“ ei ole meie jaoks ei odav ega efektiivne, vaid lihtsalt kohmakas. Aeg on loobuda kirvemeetodist ja asuda targemate lahenduste kasutamisele.

Regionaalminister püüab parasjagu tõmbekeskuste mudeli nime all kõigest hingest likvideerida maakondi ning taastada 1952. aastal proovitud ja vaid aasta vastu pidanud pisirajoonide–oblastite mudelit. Tegelikult ei vaja Eesti meeleheitlikke katseid midagi kokku liita, vaid tarka funktsioonidel, vajadustel ja suutlikkusel tuginevat ja kohalike inimeste õigusi austavat haldussüsteemi. Eesti vajab nii kohalikku kui ka maakondlikku omavalitsust. Kui need erinevad tasandid on targalt tehtud, maavalitsuste roll seal kõrval kohendatud, siis lõpuks ei ole selline targem ja täpsem süsteem meile kallim kui praegune, igal juhul aga efektiivsem.

Riigi lihtsustamise üheks äraspidiseks näiteks on riigiasutuste tsentraliseerimine. Praegu tundub, et meie riigiasutuste pilt hakkab sarnanema tagurpidi pööratud püramiidile, kus allapoole ehk kohalikule tasandile ei jää ei töötajaid ega funktsioone, ladvik aga aina laieneb. Eesti avalikus sektoris töötavate isikute hulk on OECD-maade hulgas eestpoolt seitsmes, moodustades pea 20% tööealisest elanikkonnas. Paraku on suur osa nendest hõivatud bürokraatia sisemise ilu viimistlemisega ja paiknevad Tallinnas. Uued tsentraliseerimise plaanid ilmuvad samblast nagu seened vihmaga. Paraku – lastekaitse lihtsalt ei saa töötada nii, et kohapeal kompetentsi pole ja vajadusel sõidab Tallinnast välja sotsiaalkindlustusameti lendsalk kohalikke probleeme lahendama. See sarnaneb rohkem riigibussi ideele „Tujurikkujast“. Samuti ei saa juhtida suuri ametkondi ainult peadirektori laua tagant, nii et maakondlikud ja isegi regionaalsed juhid on sisulisest otsustusõigusest ilma jäetud.

Ükskõik, kas omavalitsuslik või riiklik süsteem, riigi lihtsus peab tähendama eelkõige bürokraatlike protseduuride lihtsust, nutikust asjaajamise korraldamisel, mitte aga tsentraliseerimist. Süsteemi lihtsus ei tohiks tähendada juhtimise koondamist ladviku kätte ega tohiks vähendada kohtadel tegutsevate allüksuste ja inimeste initsiatiivi. See viimane on aga otseselt seotud otsustusõiguse ja vastutusega. Me ei tohiks luua olukorda, kus ainus inimene kes riigiaparaadi tulemuslikkuse ja tõhususe üle pead murrab istub kuskil ministeeriumi või riigiameti keskkontori kabinetis. Peale kodanikualgatuse (ja -julguse), selleks, et meie pisike riik püsti seisaks, vajame ka ametnikualgatust nagu õhku.

Lihtne riik on ilus sõnapaar ja kõlab hästi. Samas peab riigi poliitiline juhtkond tagama, et riigi lihtsustamise käigus ei lõhutaks eest ära aknaid – uksi ja tulekolle ei ehitataks kokkuhoiu käigus ilma korstnata. Sellises kodus keegi elada ei taha, eriti veel, kui naabritel korralik eluhoone ja uued elanikud teretulnud. Kirvemeetodid ei kõlba kodu rajamiseks ja riigi kujundamiseks.


Neeme Suur,
riigikogu liige
Sotsiaaldemokraatlik erakond