Kullamaa metsamees ja pärandkultuuri uurija Lembitu Twerdianski tutvustab oma ajaveebis eri rahvaste jõulupuid.
Tallinnas olevat esimene jõulukuusk olnud rahva rõõmuks vaadata juba 15. sajandil. Siiski on see komme muude jõulukommetega võrreldes meil üsna hiline.
Mattias Johann Eisen arvab, et see sai saksa kultuurilaenuna tuttavaks linnades 19. sajandi algul, maal alles kolmandal veerandil. Halja puukese majjatoomise komme on arvatavasti kasvanud Saksamaal välja suve vastuvõtuks roheliste okste sissetoomise kombest. Eesmärgiks kokkupuutest elava loodusega elujõudu saada.
Etnoloog Ants Viires toob ära esimese teadaoleva jõulupuu mainimise kirjasõnas Eestis. Bremeni kandist Eestisse tulnud Johann Heinrich Koch (1760–1828), Kärla pastor, on Saaremaal viljapuude ja kartulite kasvatamise kõrval levitanud ka “…kena kommet jõulupuud süüdata”. Ta rajas ka kena pargi Kärla kirikumõisa juurde ja oli nii üks esimesi maastikukujundajaid Eestis. Ta on töötanud ka Läänemaal, koduõpetajana Saastna mõisas.
Jõulupuu ajalukku ja kombestikku rohkem siiski ei läheks. Sellest on etnoloogid, folkloristid ja ajaloolased rohkesti kirjutanud. Vaatame, keda siis jõulupuuna erinevad rahvad tuppa on toonud.
Tuntud jõululaul “Oh kuusepuu, oh kuusepuu…” kõlaks otse saksa keelest tõlgituna “Oh nulupuu, oh nulupuu…” Nii ongi, die Tanne, saksa keeles nulg, ongi olnud Saksamaal ja mujalgi Kesk-Euroopas peamine jõulupuu. Ja konkreetsemalt euroopa nulg.
On kasutatud ka palsaminulgu, aga seda tuleb kasvatada istandikes, sest palsaminulu kodumaa on Põhja-Ameerika idaosa. Ta on ilusama kujuga, tihedam kui euroopa nulg, ta eripäraks on veel läbipaistva vaiguga kaetud pungad võrsete tipul.
Kolmandaks Euroopas enamkasutatavaks jõulupuuks on kaukaasia nulg. Seda peetakse üheks kõige ilusamaks nuluks tumerohelise okastiku ja tiheda võra tõttu. Seda kasvatatakse jälle jõulupuuistandustes, kõige rohkem Taanis, kust neid puid üle maailma eksporditakse. Kahjuks meil on neid pea võimatu laialdasemalt kasvatada külmakartlikkuse tõttu.
Kuuskedest kasvatatakse meil jõulupuudeks veel musta kuuske, mis on väga ilus oma lühikese, aga väga tiheda okastiku, tihedate okste ja tumesinakasrohelise värvi tõttu.
Viimasel ajal on levima hakanud serbia kuusk, üks dekoratiivsemaid kuuski. Okastik on lame nagu nulul, pealt roheline, alt valkjassinine. Tema algkodumaa on Balkani mägedes ja areaal ainult umbes 500 km². Mägilastele on ta olnud ammu armastatud jõulupuu.
Põhja-Euroopas ja Venemaal, kus esimesed jõulupuud toodi tuppa alles 18 sajandi keskpaiku tsaariperekonna algatusel, on jõulupuuks olnud ikka harilik kuusk. Siberis kasutatakse siiski enamasti siberi nulgu, mis on kitsa võraga ja pehmete, siidiste okastega, poolrippuvate okstega.
Inglismaal on jõulupuuna kasutatud ka mändi, võib-olla seepärast, et sealses looduses teda peaaegu ei esine ja on seega eksootiline puu. Samuti on teada teise männiperekonna liikme, piinia kasutamisest jõulupuuna Itaalias. Ka USAs ja Kanadas kasvavad jõulumänni istandused.
Mändidest kasutatakse jõulupuudeks musta mändi, eriti selle austria alamliiki, millel on tihedam ja tumedam okastik kui põhiliigil. Seda eksporditakse Euroopast ka Põhja-Ameerikasse.
Kõige rohkem eri liike puid tuuakse jõuluks tuppa ilmselt Põhja-Ameerikas, eriti USAs. See on tingitud sealsete okaspuude suurest liigirikkusest, maa tohutust ulatusest ja erinevatest kasvutingimustest.
Väga populaarne on hall nulg, pikkade männile sarnanevate okastega hõbehall puu. Ta kodumaaks on USA lääneosa. Palsaminulg ja Fraseri nulg kasvavad looduslikult idarannikul ja ulatuvad kaugele põhja. Väga dekoratiivne oma sinakashallide okastega on korginulg, mis levib Arizona, New Mexico ja Colorado osariikides.
Hinnatud jõulupuu on ka hõbenulg ja tore nulg oma ilusa sinakashõbedase, tiheda võra tõttu. Nende looduslik levik ulatub Kaskaadidest Sierra Newadani, kuid põhitoodang tuleb ikka istandustest.
Ilu tõttu on hinnatud ka torkav kuusk (rahvapäraselt hõbekuusk). Neid kasvatatakse ja müüakse ka meil, kuid väikeste lastega peresse ei maksa teda tuua. Ta õigustab oma nime. Juba väikese käekesega oksa puudutamine toob nutuvõru suule.
Väga levinud jõulupuu on ka ebatsuuga, mis kasvab mitmes kliimavööndis pea kogu Põhja-Ameerikas. Ta kasvab seal kuni 90–95 meetrit kõrgeks (meil 30-35) ja on välimuselt väga sarnane kuuse ja nuluga. Eristada saab teda piklike, otsast teravate pungade järgi. Ta okkad kinnituvad võrsele aheneva rootsu kaudu. Nulu okkad kinnituvad võrsele kettakujuliselt laienenud alusega.
Mitmetes soojemates piirkondades Lõuna-Ameerikas kasutatakse jõulupuudeks peamiselt sealseid kohalikke puid, näiteks araukaariat.
Ida-Aasia kristlased kasutavad mitmesuguseid nululiike, himaalaja nulgu, hondo nulgu, ka himaalaja seedrit jt.
Jaapanis on väga populaarne krüptomeeria (sugi), mis on jaapanlaste püha puu.
Veel on jõuluks toodud liibanoni seedrit, seda just tema kasvukohtades Vahemere ümbruses, Väike-Aasias, aga ka Hispaanias.
Aafrikas on okaspuude levik piiratud väga väikese osa territooriumiga. Aga ka sealsed kristlased tahavad omale jõulupuud, millele kaunistusi ja küünlaid peale panna. Praegu muidugi imporditakse kust tahes, kuhu tahes ja põhiliselt viiakse sinna nulgusid. Nulgude okkad ei kuku kuivades küljest ära ja see on kuivas kliimas tähtis. Vanade misjonäride kirjeldustes on Keenias jõulupuuks kasutatud ahvileivapuud ja seda kasvavana.
Kui nüüd küsite, millist jõulupuud mina eelistan, siis kuni lapsed väikesed olid, oli selleks muidugi meie armas kuusk. Kuuse toomine ise oli meeldejääv sündmus.
Kõik on pesast lennanud, nüüd on mul juba kümmekond aastat jõulupuuks tšiili araukaaria, mis kingiti mulle potis 60. sünnipäevaks ja on nüüd juba üle 2 meetri kõrguseks kasvanud. Suvel trepi kõrval, talvel külmemas toas.
Olen kõiki neid eelkirjeldatud puid näinud ja katsunud, kuid sellist lõhna nagu kodumaa kuusel ei ole neil ühelgi.
Lembitu Twerdianski,
Kullamaa metsamees ja pärandkultuuri uurija
