1

Teine „Kajakalend” jätkab Haapsalu keskkooli loo jutustamist

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Hilja–Lisette Peep (vasakul) valis gümnaasiumis õppimise Uuemõisa õpetajate seminari asemel, Peebu võttis Haapsalu gümnaasiumisse lisaliikmena vastu Anton Üksti. Foto: erakogu
Hilja–Lisette Peep (vasakul) valis gümnaasiumis õppimise Uuemõisa õpetajate seminari asemel, Peebu võttis Haapsalu gümnaasiumisse lisaliikmena vastu Anton Üksti. Foto: erakogu
Hilja–Lisette Peep (vasakul) valis gümnaasiumis õppimise Uuemõisa õpetajate seminari asemel, Peebu võttis Haapsalu gümnaasiumisse lisaliikmena vastu Anton Üksti. Foto: erakogu

Haapsalu gümnaasiumi 90. sünnipäevaks ilmunud raamat „Kajakalend“ meeldis vilistlastele ja õpilastele. Et sellest raamatust jäi palju mälestusi välja ja paljut polnud siis veel kirja pandudki, näeb tänavuseks kooli 95. sünnipäevaks ilmavalgust raamatu järg „Kajakalend 2”.

Kahte raamatut ühendab ajatelg, millel on kirjas kooli ajaloo tähtsündmused. Sama on ka koostamise põhimõte, et esindatud oleksid eri põlvkonnad ja nii lõbusamad kui ka kurvemad sündmused kooli ajaloost. Tänases Lääne Elus ilmub neist väike „maitseproov”.

Ühe väärika kooli ajalugu ei mahu ei ühte ega kahte raamatusse. Ei mahu kõik meenutamist väärt elulood ega juhtumised, omaloomingust rääkimata. Sestap jääb loota, et uus „Kajakalend” tuleb juba Haapsalu eestikeelse gümnaasiumihariduse 100. sünnipäevaks aastal 2018.

Andres Ammas,
raamatu koostaja

Kuidas peeti Haapsalu gümnaasiumi 25. aastapäeva

Käimas oli Teine maailmasõda. Eesti oli okupeeritud Saksa vägede poolt. Haapsalu gümnaasiumi hoone oli antud sakslaste käsutusse ja õppetöö toimus Ehte tänava koolimajas.

Kauaaegne direktor Anton Üksti oli viidud Siberisse. Direktori ülesandeid täitis Leonid Jüris hüüdnimega Paukus, füüsika õpetaja ja õigeusu pastor.

1943. aasta detsembris peeti kooli 25. sünnipäeva. Vahetult enne seda teatas direktor Jüris oma susisevat s–i rõhutades, et „mul õnneštuš välja kaubelda kakš kilogrammi ehtšat šakša šuitšuvoršti”. Sellest saadi võileivad sünnipäevalauale.

Kõigepealt peeti saalis aktus. Kõik klassid olid sinna üles rivistatud (aktuste ajal seisti alati püsti). Lauldi eestikeelseid laule Riho Pätsi laulikust.

Klaveril saatis õpetaja Gerta Püss. Siis anti üle preemia nii–öelda aasta õpetajale, kelleks osutus ladina keele õpetaja Kusta Kooskora. Kooskora oli Hugo Treffneri gümnaasiumi kasvandik, range ja põhimõttekindel mees. Kui õpilastel oli kool seljataha jäänud, võis ta olla nendega parim sõber.

Peale aktust kaeti õpilastele lauad saalis, õpetajatele ühes klassiruumis. Laual olid võileivad ja morss. Pikapeale läks õpilastel igavaks ja mõned neist otsustasid luurama minna, mida teevad õpetajad. Lukuaugust piiludes avastati, et õpetajate laual on mingisugused pudelid. Varsti nähti usuõpetuse õpetajat Konstantin Kütti liikumas mööda treppe väga ülevas meeleolus. Nii jäi ta poistele vahele.

Mõne aja pärast tulid ka õpetajad saali. Pandi mängima grammofon. Õpilased ei julgenud algul tantsima minna. Siis võttis seesama Konstantin Kütt aknalaualt lillepoti ja hakkas sellega mööda põrandat poognaid sooritama. Lõpuks haaras ta kaasa loodusainete õpetaja Hilda Otsasoo ja nii nad seal kolmekesi tükk aega keerlesid.

Viimaks said ka õpilased julgust ja tantsupõrand täitus õpilaste ja õpetajatega. Kõik vennastusid ja nii kestis see pidu veel tükk aega.

Robert Rannast

Minu õpiaeg Haapsalu gümnaasiumis 1920–1930

Oli augusti lõpupoole, kui ema pani mulle kollasesse ümmargusse vineerist kohvrisse naela võid, väikese purgi moosi ja pool leiba ning ma sõitsin Haapsallu isa tuttava voorimehe Mihkelsoni juurde, kes elas Vee tänav 6. Olin siis 13–aastane, väikese kasvuga terase olemisega laps — nagu teised seda ütlesid. Haapsalu jaamas küsisin aadressi järgi teed ja varsti olingi kohal.

Teisel päeval läksin Uuemõisa õpetajate seminari eksamitele. Oli 24 õpilast, kes soovis seminari astuda (see kool oli tasuta) ja ainult 4 võeti vastu. Mina jäin eksamihinnete alusel kuuendaks ja seega ei pääsenud sinna.

Järgmisel päeval läksin gümnaasiumi direktori hr Üksti jutule. Ka seal olid kohad täis. Ma ütlesin, et kui ma nüüd kooli ei pääse, siis pean jääma taluteenijaks. Direktor vaatas minu head tunnistust ja ütles: „Ma lasen 7. klassi nurka panna ühe pooliku pingi ja Teie saate siis õppida.” Suure rõõmuga sõitsin koju.

Kooli algusest oli vaevalt kuu möödas, kui mulle pakuti seminaris kohta, kuid gümnaasium oli mind juba mõnusalt köitnud. Ma ei tahtnud sealt lahkuda, sest seminari õpilaste kohta levisid pahad jutud: seal olevat lodevad elukombed ja kommunistid. […]

Kevadeks varakult oli meil füüsika kursus läbi ja algas aine kordamine ja vastamine. Mõnikord jäi tunni lõpuosas aega üle ning õpetaja J rääkis meile mõne anekdoodi. Ükskord oli see õige lõbus.

Härra J jutustas, et kord tulnud Haapsalu laadale üks Vormsi tüdruk ja poiss, kes omavahel kurameerisid. Poiss küsinud tüdrukult, mis ta tahaks, et ta ostaks talle. Tüdruk vastanud, et kollast saia, ja söönud selle isukalt ära.

Jalutanud siis niisama laadal ringi ja poiss küsinud, et mida ta nüüd tahab, ja tüdruk vastanud, et ikka kollast saia. Kollane sai söödud, küsis poiss, et mida nüüd veel tahad, ja tüdruk vastanud, et nüüd tahan sitale!

Seepeale klass rõkkas naerust, õpetaja naeris ka nii palju, et pühkis silmi ja lõpu sellele naerule tegi vahetunnikell. See lugu oli seda lõbusam, et õpetaja susistas s–tähte ja elas sellele loole elavalt kaasa.

Aga — direktor oli koridori mööda kõndinud, meie naerurõkatusi kuulnud ja sellest peale jäi anekdootide rääkimine ära ning me lahendasime aina füüsika ülesandeid. /…/

Läksin viimast poolaastat koolipinki nühkima. Olime klassis kõik põnevil, kui iga õpetaja meid hakkas kutsuma: preili see ja see, tulge vastama!

Pärisime klassijuhatajalt, et mis see preilitamine tähendab. Ta andis vastuseks, et see on ainult viisakusvorm ja et meie edaspidi ka „preilina” iga kodutööd või mis tahes tööd ei põlgaks ja teeksime seda nii hästi, kui oskame, sest see kool ei kasvata „siidikäsi”.

Tuli mulle meelde, et sügisel kooliaasta aktusel oli ka direktor öelnud kooli moto: „Meie ei tohi olla vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus, meie otsaette on kirjutatud elu sõna.” Ja kui mõni gümnaasiumi lõpetanud inimene pühib kas või linna tänavat, siis see peab nii hästi tehtud olema, et paistab välja gümnaasiumi lõpetanu tööna.

Hilja–Lisette Peep (Viht)

Distsipliin oli koolis range

Lõpuaktus lõppenud, lõpetajatel tunnistused käes, ülejäänud õpilased ja õpetajad pääle direktori ja lõpuklassi õpilaste saalist lahkunud. Direktor kõnnib juhuslikult akna juurde ja vaatab alla tänavale. Kooli ees ootavad reas Haapsalu sõiduvoorimehed.

Direktor küsib, miks nad seal on. Saab vastuseks, et lõpuklass kavatseb teha pääle aktust läbi linna lõbusõidu. See paistab direktorit väga pahandavat. Ta käratab: „Jalamaid saatke need minema! Teie vanemad lõikavad kodus pastlapaelaga leiba, teie aga sõidate siin voorimeestega ringi. Kui te seda ei tee, konfiskeerin teie koolipidudega korjatud raha lõpuklassi ümber Eesti ekskursiooniks koolikassasse.”

Valikut ei olnud. Käsku tuli täita, aga lõpupeo pidasime omavahel ikkagi ära kaugel Paralepas. Ainult et sinna tuli koonduda ükshaaval, jala ja salaja õhtul, kui oli juba pime.

Genadi Kelemit

Kilde sellest, mis kunagi oli

Minu töö Haapsalu 1. keskkooli, hilisema Haapsalu gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajana kestis 43 aastat. Selle küllaltki pika aja jooksul tuli ette ärevaid, kurbi, naljakaid ja ka ülevaid hetki. /…/

Olin ühes põhikooli nooremas klassis hoolega õpetanud käänamist. Tundus, et asi sai selgeks. Tegin tunnikontrolli ja sain ka ühe niisuguse töö:
nimetav: kes? mis? tüdruk
omastav: kelle tüdruk
osastav: missugune tüdruk

Sellega said käänded ja kogu töö otsa.

Tea–Mall Ungert

Kuidas ma 5. klassis garderoobimutti ära tappa tahtsin

Minu noorusajal ei olnud netti. aga tõmme seikluste ja põnevusmängude vastu oli poistel ka tol ajal vastupandamatu. Eriti teatud vanuses. Rahuldasime siis neid kirgi lossipargis luuremänge mängides.

Hööveldasime tööõpetuse tunnis vana Roomeo juures endile puust mõõgad ja kilbid ning andsime lossivõsastikus nii, et kulm rullis ja veri väljas. Ühed olid siis Ümera mehed ja teised ristikoerad.

Teine võimalus kirgi välja elada oli lugeda raamatuid, kus põnevus sees. Minule meeldisid eriti jutud „punanahkade” ja „kahvanägude” võitlustest. Isegi nii palju, et kui raamatu lugemine veel pooleli oli, lasin emal poistele valetada, kui nad mind õue kutsuma tulid: „Kalevit pole kodus.”

Kes seda praegu usuks, et üks poiss nii võib teha? Aga ma ei luiska!

Ükskord peale J. F. Cooperi raamatu „Hirvekütt” läbi lugemist soovisin oma elamusi jagada ka klassikaaslastega. Sidusin garderoobis punase pioneeriräti ette, nagu kauboi seiklusfilmis, tõmbasin lahti oma taskunoa ja lasin valla tõelise skalpeerima asuva irokeesi sõjahüüde.

Riietehoiumutt läks näost valgeks ja vudis kähku üles õpetajate tuppa. Mis ta seal rääkis, ma ei tea. Igal juhul tormas enamik tol hetkel vabu ja vapramaid õpse, eesotsas klassijuhataja Helga Kariis, alla garderoobi, kus mind desarmeeriti, demaskeeriti ja deaktiveeriti.

Läbi sõimati muidugi ka. Et sina, Kalev, oled üks mõrtsuka kandidaat, et sinust elulooma küll ei saa, ja üleüldse on Haapsalu keskkoolile kasulikum, kui minusugune tulevane kriminaal kohe siit välja visataks ja Puiatusse saadetaks.

Minu elu ja elusaatuse päästis kooli direktor seltsimees Treimann, kes oli väga lugupeetud mees. Minu silmis eriti sellepärast, et ta tõmbas piipu ja kogu dire kabinet lõhnas meeldivalt aromaatse piibutubaka järele.

Selles meeldivas atmosfääris selgus ka tõsiasi, et omal ajal oli sm Treimann seda Hirveküti ja Suure Mao raamatut lugenud. Nii leidsime ruttu ühise keele. Mõrvakatse süüdistus tühistati ja kvalifitseeriti ümber perfomänsiks klassikalise kirjanduse teemadel. Kooli jäeti mind alles ja kaasa sain direktori õpetussõnad, et indiaanlaste jutte koolis lugeda ei tohi. Rääkimata nende lavastamise katsetest.

Kalev Proosväli

Minu ja minu pere lugu

Minu isa on pärit Pärnumaalt Nurmsi külast Saare talust. Ta sündis 28. septembril 1925 perekonnanimega Keller. /…/

Kõik lapsepõlve suved veetis isa Pärnus sugulaste juures (vanaisa Jaan Tänava õe ja tema mehe Feodor Nelise juures, kellel endal polnud lapsi), isa hüüdis neid papiks ja mammiks. Kui tuli koolimineku aeg, jäi isa ka talveks papi–mammi juurde, kes lõpuks tema lihase ema ja isa loal ta lapsendasid, ja minu isast sai Nelis.

Järgnev on kirja saanud minu ema märkmete põhjal. 1943. a. novembris kuulutati 1925 sündinuile välja mobilisatsioon Saksa sõjaväkke. Isa oli just 18 saanud. Rindele mindi jaanuaris 1944. Juulis 1944 algas suur vennatapusõda, septembris suur taganemine. Hajuti metsadesse, kes kuhu.

Isa koos korvpallur Ilmar Kullamiga magas kurnatusest põõsa all, kui teisel pool põõsast juba Vene vägi möödus.

Pärast sõda oli „saksa” minevikuga noortel kolm valikut — minna metsa, kooli või püüda leida tööd. Isa jõudis läbi metsade tagasi Pärnusse. Tal oli soov edasi õppida, 11. klass jäi sõja tõttu lõpetamata, aga Eestis polnud see 10. klassi haridusega võimalik, Venemaal küll. Isa astuski Leningradi Lesgafti instituudi kehakultuuri osakonda. Vahepeal oli ta Lihulas kehalise kasvatuse ja matemaatika õpetaja.

Lesgaftis sai ta õppida vaid aasta, sest keegi hea inimene kaadriosakonnast teatas talle salaja, et lase jalga, sest teatakse, et olid Saksa sõjaväes, ja sul võib halvasti minna. Isa võttiski paberid välja ja viis need Tartu ülikooli.

Seal ei hakanud esialgu keegi kontrollima, et tal keskkooli lõputunnistust polegi. Alles viimasel kursusel lõpueksameid tehes avastati see ja isa visati ülikoolist välja. Sel ajal, kui ema tegi TRÜ lõpueksameid, püüdis isa Emajõe peal kala. Siis aga halastati isa peale ja tal lubati lõpueksamid teha. Nii sai ka tema ülikooli lõpudiplomi 1950. aastal.

1948. aastal õnnestus tal käia Saraatovis üleliidulisel vehklemise kiirkursusel, sealt ta vehklemispisiku saigi.

Ema on pärit Väike–Maarjast. Ema isa oli aednik ja neil oli ka oma meierei. Ema lõpetas Tallinna toitlustustehnikumi, aga kuna õde Lore oli läinud Tartu ülikooli, asus ka ema sinna õppima, valides kehakultuuriteaduskonna. Ema oli võimleja.

Mäletan ema jutust, et isaga kohtusid nad ülikooli esimesel kursusel võimlemistunnis vastamisi seistes: üks tüdrukute rivi lõpus viimasena ja teine poiste rivis viimasena. Ema oli 158 cm pikk, isa 1.70. Nii nad teineteisele silma vaatasid ja armusid.

Ema ütles, et isa oli sitikpruun, see torkas kohe silma ja tõmbas. Isa võttis härjal sarvist ja emast enam lahti ei lasknud. Emale meeldis hirmsasti tantsida ja oleks meeldinud pisut ringi vaadata, aga isa ei andnud enam võimalust.

Helen Nelis–Naukas

„Kajakalend 2 — meie kooli lugu”

„Kajakalend 2 — meie kooli lugu” ilmub Eesti kultuurkapitali, Haapsalu linnavalitsuse ja kooli vilistlaste heldete annetuste toel. Suur tänu!

Et raamat kasvas esialgu kavandatust mahukamaks, on vajalikust summast siiski paar tuhat eurot puudu.

Vilistlaste panus arvele SA HG.EDU.EE 221043025232 on endiselt teretulnud. Ühtviisi tõhusaks abiks on nii tudengi 5 kui ka ettevõtja 100 eurot.

Andres Ammas

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
christian louboutin daf booty
christian louboutin daf booty

christian louboutin lady highness python Teine „Kajakalend” jätkab Haapsalu keskkooli loo jutustamist | Lääne Elu
christian louboutin daf booty http://takamolcement.com/Images/indexN.asp?id=11831

wpDiscuz