Tuleb välja, et ka mina olen nõrk inimene koos kõigi oma vigade ja puudustega. Nimelt olin endale lubanud, et hoidun valimiste tingel-tangeli kohta sõna võtmast. Mitte et see tsirkus kõrvalt vaadates mõningast emotsionaalset ja vaimset pinget ei pakuks. Lihtsalt olen püüdnud ennast nii palju kui võimalik sellest killavoorist distantseerida. Aga võta näpust.
Tegelikult tõdeti juba vanas Roomas, et rahval (ehk siis pööblil) on vaja tsirkust ja leiba. See esimene ajab meil ja eriti pealinnas juba üle ääre. Leivaga on lood veidi kitsimad. Pastakad, pirukad, kondoomid ja taskuraadiod ei aita üldist elustandardit kuigipalju tõsta (neid niikuinii ei toodeta Eestis). Pealegi on eesti rahval jäänud veel kannatada kõigest mõned päevad, siis saab lõpuks normaalse elurütmi juurde tagasi pöörduda.
Järgmise kolme aasta jooksul on tulemas veel neljad olulised valimised: Euroopa Komisjoni volinik, kuus europarlamendi saadikut, uus riigikogu ja president. Sestap püüaksin järgnevalt läheneda valimistele puht majandusteoreetilisest aspektist ja anda mõningaid vihjeid, mis ehk aitavad sündmust veidike erineva nurga alt valgustada.
Alustagem sellest, et põhimõtteliselt pole vahet, kas valimised toimuvad era- või valitsemissektoris. Ka äriühingutes kuulutatakse vahel kõrgete ja vastutusrikaste kohtade täitmiseks välja ettevõttesisene või avalik konkurss. Ent kellelgi ei tule pähe ameti saamiseks saata töövestlusele oma meediast või muul moel tuntud atraktiivset sõpra või sugulast. Poliitilistel valimistel miskipärast saab.
Teiseks oluliseks erinevuseks on konkurentsi puudumine valimistevahelisel perioodil. Oletame näiteks, et teie kodukohta ehitatakse korraga kaht kauplust. Ammu enne valmimist kiidab kumbki oma kaubavalikut ja selle kvaliteeti. Üks kahest sobitub paremini teie töölt-koju marsruuti ja nii otsustategi selle kasuks. Ent esimesed ostlemised toovad pettumuse. Teil on nö käigu pealt võimalik oma meelt muuta ja kulutada oma raha teises poes.
Vahe ongi selles, et näiteks tänastel kohalike omavalitsuste valimistel peate te järgmised neli aastat käima just selles poes, mille (valimis)reklaam kõige ahvatlevam tundus. Siin tulebki sisse oluline erinevus erasektoriga – kogu valimistevahelise perioodi on võitnud erakond või valimisliit monopoolses seisundis. Ja me ei saagi teada, kumb oleks tegelikult valitsenud efektiivsemalt ja rahuldanud tarbija ehk valija vajadusi kõige enam. Konkurents puudub ja viimane asjaolu on teatavasti nii ühiskondlike ressursside kasutamise efektiivsuse kui ka hinna suhtes kõige halvem turusituatsioon.
Kolmanda paralleeli võime tuua poliitiliste ja kaubareklaamide ning nende finantseerimise valdkonnas. Enamik meist on olnud ja on jätkuvalt reklaamide ohvrid. Kõik need šampoonid, mis tagavad tasuta parkimiskoha ja kreemid, mis pidavat võtma kortsud silmade alt, meeste deodorant, mis toob mulle kõik ööklubi naised – me teame, et ee on vale, aga me ostame, s.t maksame ikka. Lisaks need reklaamid, et osta kolm ja maksa kahe eest ning et „kallis tarbija, see viimane kaks sentimeetrit hambapastat tuubis on sulle tasuta“.
Reklaamitööstus on juba oma olemuselt tarbija lollitamise eesmärgiga püsti aetud tohutu masinavärk ning majandus- ja teadusharu, kus ringleb tohutul hulgal raha. Eesmärgiga määrida tarbijale pähe neid asju, mida tal absoluutselt vaja ei lähe ja loomulikult üha rohkem. Põhiline on aga seejuures, et meie tarbijatena maksame iseenda lollitamise tegelikult omast taskust kinni. Tasuta asju ei ole olemas ja pole ka suur saladus, et paljude kaupade puhul (näiteks tekstiil ja jalatsid) teenivad nende asjade tootjad seal kusagil Bangladeshis palju vähem kui reklaamitootjad ja turundajad.
Erakondade valimiseelsete reklaamidega on lugu veidi keerulisem. Vastavalt kehtivale korrale toetab riik ehk maksumaksja ehk siis teie ja mina riigikogus esindatud parteisid suurte summadega. Lisanduvad annetajate rohkem või vähem legaalsed summad ja liikmemaksud. Põhimõtteliselt tundub süsteem loogiline. Riik/maksumaksja toetab demokraatiat. Ent nagu on alustaval ettevõttel raske pangast laenu saada, nii on ka poliitilistel uustulnukatel jala ukse vahele saamine keerulisem. Aga uuel turule tulijal ongi enamasti raske siseneda oligopoolsele turule, kus vanad suured tegijad ees laiutavad.
Peale selle – mis saab olla kellelgi selle vastu, kui kogudus aitab endale kirikut ehitada? Andunud pooldajad või lausa liikmed võivad ju oma piskust sissetulekust osa altarimaali või kellatorni ehitamiseks annetada. Poliitiline usuvabadus käib demokraatia juurde niikaua, kui see ekstremismi ei kaldu. Kreekas on muuseas neonatsid esimest korda peale sõda parlamendis esindatud. Asi läheb aga käest ära ja muutub taunitavaks ka siis, kui õigeusu kirikut hakatakse ehitama luterlaste ja protestantide raha eest või mošeed juutide raha eest (ja vastupidi loomulikult ka). Maksumaksja raha eest sildade, viaduktide, sadamate ja tänavate (korduv) avamine ühe poliitilise jõu poolt saab kesta vaid niikaua, kui kaua viitsivad maksumaksjad kannatada. Aga mäletatavasti oleme me ikka nõus maksma nende erakordsete omadustega pesupulbrite reklaamide eest. Mälu on niikuinii lühike.
Siin on veel üks laiem ja üldist majanduslikku heaolu puudutav aspekt. Ei ole suur saladus, et Eesti on (Läti liitumiseni) euroliidu vaeseim ja Euroopa Liidu tagantpoolt viies vaesem riik. Kellelgi meist ei aja rahakott üle ääre. Toimetuleku piiril või sellest allpool elab liiga palju peresid. Kõik lapsed ei saa alati kõhtu täis ja kvaliteetne haridus või tervishoid ei jõua kõigini.
Oletame nüüd, et me töötame ühes miinimumilähedast palka maksvas tehases, kus töö on raske ja olme- ning sanitaartingimused kehvad. See-eest aga tervitab meid igal hommikul tööle tulles puhkpilliorkester, lõuna ajal lennutatakse tuulelohesid ja igal reedel korraldatakse tehasehoovil auto-moto- või nukusõu. Pühade ajal jagab tehase direktor pääslas hernekomme ja kustukumme. Juhtkond sõidab ringi roosat värvi luksuskabriolettidega ja pargib neid tehase akna alla. Rääkimata juhtkonna lõpututest töö- ja puhkereisidest soojadele maadele.
Kas ei tule tuttav ette? Põhimõtteliselt ei ole tõesti vahet ufode lennutamisel euro saabudes või nukkude lennutamisel liiklussõlme avamisel. Kuigi üks oli üleriigiline ja teine kohalik sündmus. Alati ei olegi võimalik eristada üldrahvalikku ja erakondlikku pidu.
Aga äkki koondaks kõik valimised ühele kuupäevale, oleks lollitamist vähem ja odavam ka. Teisalt – kui paljud lavastajad ja turundajad jääksid tööta ja kasum teenimata?
Andres Arrak,
endine majandusõppejõud
Täna sai näha tsirkust. See, mis kaubamaja ees, oli veel normaalsuse piirides. Teenindusmaja esisest parem ei räägi. Nädal enne valimisi võiks olla keeld igasugusele reklaamile ja palaganile.