Gustav Reinop: Tagantjärele “Valge Daami saladusest”

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Valge Daami lavastuses osalenu mõtted tänavusest menutükist.

Mida tahta ühelt suviselt Haapsalult? Kohalikuna puhkust, turistina elevust ja seda „valge neitsi kuju ootamist“, eestlasena – Haapsalu legendi! Seekordne suvi pakkus kõike korraga. Eriti legendi.

Valgest daamist on räägitud ilmselt aastasadu. Lavalaudadele võõrastele vahtimiseks on teda teadaolevalt ka oma viisteist korda viimase aastasaja jooksul tõstetud (Leo Randre teadis täpselt, aga viis teadmised endaga kaasa). Kaasaegsed nägid tänavu 13. versiooni.

Juuni- ja juulikuus eemalt blogisid jälgides oli kõik rahulik, 4. augustil kultuurimaja „pommiaugus“ (põrandaaluses teatrisaalis, kus pole mobiililevi ja kõik lähevad närviliseks), enam mitte. Tänavusest „laulvast legendist“ kuuldes olid paljud alt ära hüpanud. Ka mina muretsesin – viimati sai lauldud suure kooriga 1986 Tartus ja laulupeol, nüüd 24. augustil 40. kord „legendis“ olla. Aga Ilona Aasvere ja Anneli Aken tegid ka minusuguse krooksuva konnaga imet!

Ent nüüd asja juurde. Nagu eelmine aasta raputas plekkhobustega, nii seekordne ilma hobusteta. Lavapealse, -taguse ja ka –alusena võin kinnitada, et valgus- ja helikaablite maassekaevamine obeste komistamise vältimiseks ei ole just kõige viisakam, lisaks lähevad tulised suksud publikut ja prožektoreid nähes tsipa närviliseks. Ehk siis Aktuaalse Kaamera esiuudis oleks olnud „…tallati ära…“ ja Lääne Elu oleks ka fotomaterjali saanud. Ehk saab mõne murunärija järgmiseks aastaks tallipilti vaikselt omaette nosima rentida, et publik rahuneks ja elusat hobust näeks.

Tänavune Maila (Maarja Sukles) kõlas-helises-säras uskumatult hästi! Teda mitte tundes jäin esimeses proovis tõesti suu ammuli kuulama – kes nüüd sel aastal on ooperilauljatest sisse ostetud?! Ja Maret (Marika Matvei) – isegi miimika mängib vabaõhulavastuses, kus publik istub paarikümne meetri kaugusel! Üllatada oskas toomhärra Olaf (Jaan Lehepuu), säilitades tagasihoidlikku ehedat armastust. Ja loomulikult Jonathan (Anti Rannus), kes oma dünaamilisusega kõiki ja kõike elavdab.

Ridala näitsikud said sel aastal vist kõige suurema menu osaliseks. Nende tango oi ootamatu vahepööre nii vagas tükis, raputades publiku kanoonikute jorinast üles. Nii tekstilt, laulult kui ka liikumiselt ületamatu Ridala vanema naine Helemeel (Ilona Aasvere) pani ka „vastupidi-vigased-pruudid“ kosjalised Viidiku ja Vilivaldi (Mati Hunt ja Arved Alas) vaikselt taltuma.

Ja laat oli ehe – ei mingit butafooriat! Abiks oli tänavuaastane õunauputus, kaubeldi ka kapsa ja kaalikaga, mida Viidik (Mati Hunt) lahkelt reklaamis. Isegi värsket vett pakuti, tünnist ja puulusikaga!

Aga armastuslugu (mida üks ehtne legend ju ongi) ei ole alati nii magus. „Ka toomhärrad pole alati nii vagad ja ilmikute suust võib kõlada ka loba“ (lubatagu mul parafraseerida libreto autorit, kelleks on Anneli Aken). Ja nii võib ka toomhärrade kaardimängus (Anto Siimson, Siim Birk, Ott Koik, Karel Rahu ja Ats Vare) selguda üks saatus. Läbi kogu tüki üllatas ka munk Gregorius (Marko Matvei) oma dünaamilisuse ja väga sügava sisuga teksti eheda esitusega. Priori (Andres Urb) tulisest sajatav-manitsev-tekstist ma parem ei räägi.

Ja koor (Aleksandra Koel, Merili Kisant, Kelli Kibar, Kristel Sims, Ain Tomson, Aivar Rannus, Ave Lumeste, Gerda Raidla, Gregor Alton, Gustav Reinop, Hannes Loss, Henri Aadna, Inna Schvede, Kalle Kelviste, Karin Sarapuu, Katrin Arrak, Lea Adrikorn, Liisi Talbonen, Mattias Metsalu, Mariliis Kaer, Meeli Piirikivi, Mikk Barndõk, Raili Friedemann, Raine Soosaar ja Tiit Laur Randlaine), mille niivõrd lühikese aja jooksul suutsid kokku laulma panna Ilona Aasvere ja Anneli Aken, seda Toomas Lunge (üllatus-üllatus!) ja kooriseadja Andres Ammase rangete märkuste ja unetute ööde taustal.

Ja väheke vetruv lava, autoriteks Indrek Pangsepp ja Marko Haabu, kostüümikunstnik Elin Raagmaa ja liikumist „igas-proovis-ümber-sättiv“ Kai Tarmula. Ületamatu Hurmi Krikk „kirstugrimmiga“, alati hoolitsev kostümeerija Margit Saarsoo, silmipimestav E&T Valgus ja Tiit Maivel helipuldis.

Lõppkokkuvõttes – imeline tükk. Kuuldavasti saab ka järgmisel aastal näha-kuulda-nautida.

Gustav Reinop,
tänavuse etenduse “Valge Daami saladus” osaline

5 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Epp
8 aastat tagasi

Ootan väga järgmise aasta augustit!

lihtsalt Mann
8 aastat tagasi

Olen ise palju aastaid olnud nii Valge Daami,kui teiste vabaõhuetenduste korraldaja ning tean,kuidas on vajalik vähemalt üks “kätepaar”,sest harrastusteatritel puudub oma palgaline “osakond”,kes peab paigaldama ja hiljem ka mahavõtma kõik vajaliku.Paraku tuleb samadel inimestel mängida ka veel,olgu see roll suur või väike.Väikesi rolle pole olemas,on ainult suured ja väikesed näitlejad!Kelle kuldsed sõnad need on?”Samuti peaks olema kogemust,et “pidulauda” on hea korraldada,aga koristada…Mina väga loodan,et järgmisel aastal etendub uuesti ning tänud,jõudu ja jaksu korraldusmeeskonnale! Suuri laevu saadab ikka kajakate kisa!

Gustav Reinop (gustav.reinop@eesti.ee)
8 aastat tagasi

Kellegile ikka ei anna rahu, et ka 12 aastat hiljem on võimalik vaatamata tümitamisele eluga edasi minna ja piskut suve-Haapsallasena linnaelanikele ja -külalistele ühe pisikese osalisena 70-st imekauni etenduse näol pakkuda…

ehe
8 aastat tagasi

Ei tea, kas tegu on libaretsensiooniga või on lugu eht ja Reinop osaleski Valge Daami etenduses?

Anneli
8 aastat tagasi
Reply to  ehe

Õel nali valel ajal vales kohas. Vähe sellest, et Gustav, keda omade keskel lihtsalt Kustiks hüütakse, osales laval (seda on ta varem ka teinud, siinkirjutaja silme all päris mitmel viimasel aastal), ta aitas koos teiste töökate näitlejatega raskeid puitmaste publiku tarbeks vallile paigaldada ja maha võtta ning võttis täiesti üksi lahti Ridala stseenide taustaks olnud seinad.
Ehe, kui kahtled, kas meil on seal kõik päris inimesed, tule järgmisel aastal ja pane ka käed külge.