Käisin ka Läänemere rattamatka telgis. Panin selga T–särgi, mis mulle anti, et inimesed linnapildis sõnumit märkaksid, ja andsin allkirja. Säilitamise, parandamise ja taastamise ideed petitsioonil on õilsad ja ma usun rohujuure tasandisse ning sellesse, et suurte asjade muutmiseks peab alustama väikestest. Aga ma usun seda ka, et edu saavutamiseks peab neisse väikestesse asjadesse suhtuma tõsiselt.
Läänemere–aktivistide suhtumine tekitas aga küsimuse. Tallinnas anti petitsioonile vaid 150 allkirja ja korraldajad hindasid eestlaste huvi külmaks. Raske on teha üldistust, kas eestlastel on tõesti Läänemere saatusest ükskõik, aga kindlasti ei tekita huvi näiteks see, kui väljakuulutatud rattaretk tunni võrra hilineb.
Need väikesed aktsioonid ei peaks takistama ka suure pildi nägemist. Igaüks võib uurida, kuidas mõjutab keskkonda ühe T–särgi tootmine. Kuigi näiteks Bangladeshi rõivatööstuse jäägid ei voola Läänemerre, on seegi osa maailmamerest nagu Bengali laht, kuhu voolab jõgede kaudu sodi vabrikuist. Seega, ehk on sõnumi jagamiseks T–särgist säästlikumaid lahendusi.
