Neljapäeva õhtul toimus Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi ja Haapsalu gümnaasiumi õpilaste ühine muusikaüritus Folk–Duur ehk noorte klassimuusikute kontsertõhtu, mille „lapsevanemateks“ on Haapsalu gümnaasiumi Folk Ju ja Wiedemanni gümnaasiumi Wu–Duur.
Kirjutan selle artikli siirast tänutundest. Kes oleks osanud päeval arvata, et õhtu toob endaga kaasa sellise elamustelaengu, nagu koolinoored emakeelepäeva õhtul aulas publikule pakkusid. Miks see nii hea oli?
Esiteks polnud see võistlus. Sellele vaatamata tuldi välja 20 numbriga ja kuulamas–vaatamas oli saalitäis publikut. Kui palju rahvast lavalt läbi käis, ei jõudnud küll kokku lugeda, sest mõnes numbris oli neid kümmekond. Publik oli erakordselt soe ja toetav. Kaasa elati kõigile.
Minul oli küll kohati raske istuma jääda, sest mõned lood lausa kiskusid tantsima. Võrratu on näha oma õpilasi laval hoopis teises valguses, see on ühele õpetajale (kindlasti ka kohal viibinud lapsevanematele ja koolikaaslastele) tõeliselt rikastav kogemus. Ma arvan, et selle erilise õhustiku — vaba, loomuliku, mõnusa — lõigi võistlusmomendi puudumine.
Teiseks oli see kahe kooli järjekordne koostegemine. Oli tunne, nagu oleksime juba üks kool. Kuigi ma kõiki esinejaid nimepidi ei tundnud, on näod juba kooliseinte vahel tuttavaks saanud. Väga vahva ja tõesti südantsoojendav oli, et ka suur osa laule esitati ühiselt, st laval oli korraga mõlema kooli õpilasi.
Kolmandaks oli see lihtsalt tõeliselt hea muusikaelamus. Mina pole selle ala professionaal ega oska kritiseerida, aga minu hingel oli väga hea. Sellest piisab, see on olulisim. Noored laulsid ise ja saatsid üksteist kõikvõimalikel erinevatel pillidel. Kui vaja, siis vahetasid poole loo pealt instrumente. Õhtu lõpus lauldi kõik koos ja tekkis juba minilaulupeo meeleolu.
Kas olid tähed sel õhtul soodsad või on ajad küpsed, igatahes tundub tulevik helgem.
Tiina Brock,
HWG eesti keele ja kirjanduse õpetaja
