Kolmapäeva pärastlõuna Rohuküla sadamas. Kaheksas sõjapäev. Eesti merevägi peaks siin kaitsema sadamat vaenlase rünnakute vastu maalt, õhust ja merelt. Ei näha ega kuulda ole aga midagi.
Järsku vihiseb Rohuküla kohalt üle helikopter. „Näe, vaenlane põriseb! Vaenlase õhudessandi eelluure,” ütleb major Silver Sepp. Mõnekümne minuti pärast annabki Hobulaiu lõunatipus asuv merevaatluspost hoiatuse: vaenlane läheneb.
Kiltsi lennuväljal baasis ootaval rühmal läheb umbes veerand tundi, et Rohukülla jõuda ja positsioonid sisse võtta — sadama ääres ja patrull–laeval Ristna. Juba ongi merel märgata lähenevat vastase alust. Tuld!
Kui kaua paugutamine kestab, on raske hinnata. Hirmsasti hakkab kõrvadele ja padrunikesti muudkui kukub. Kuulipildujad sihivad laeva silda, snaiprid antenne ja tekil liikujaid, automaadid kõike, selgitab major Sepp.
Siis on kõik läbi. Rühmaülem Rasmus Armas jääb oma meestega rahule. „Kiire reageerimine, hea koostöö, vastane on tagasi löödud.”
Mõne minuti pärast sõidab vaenlase alus — mis peaks hävitatud olema — vennalikult Ristna kõrvale. Astume pardale, surume meeskonnal kätt ja alustame teed Hobulaiu poole. „Ristna näeb kaugelt hea sõjakas välja,” kommenteerib leitnant Tõnis Kark taamalt sadamasse jäänud alust.
Puhkus sõjatandril
Tegemist on Eesti mereväelaevaga Lood, mis mängib sadama– ja baasikaitsekompanii reservväelaste õppekogunemisel vaenlast. Tähendab, kord mängib vaenlast ja teinekord jälle muid vajalikke rolle.
Õppusse on kaasatud terve merevägi: staap, baas ja miinilaevade divisjon. Kaasatud on ka õhuväe helikopterid, politsei– ja piirivalveameti Haapsalu kordon ja kaitseliidu Lääne malev. Major Kalle Kõlli sõnul kokku umbes 200 meest.
Reservväelasi on neist major Sepa sõnul sadakond: 2009.–2010. aasta mereväe ajateenijad.
Mehed kutsutud oma igapäevatööst ja –elust poolteiseks nädalaks eemale, et tuletada meelde ajateenistuses õpitu, harjutada teistega kokku ja õppida uut, selgitab reservkompanii ülem vanemleitnant Franek Persidski. „Lahinguvalmiduse hoidmiseks,” sõnab major Sepp.
„Tunduvalt lõbusam,” ütleb kõhuli Ristnal lamav snaiper pärast paukpadrunitega imiteeritud tulevalangu lõppu. „Sissetulekus kaotab kindlasti midagi, aga mõnus on,” on mees puhkusega päriselust ilmselgelt rahul. Siis kõlab käsk ja snaiper peab jooksma järgmist ülesannet täitma. Enne, kui jõuan ta nime kirja panna.
Eesti kaitseväeteenistuse seaduse järgi ongi reservväelastel ehk ajateenistuse läbinutel kohustus osaleda õppekogunemistel — kui kutsutakse.
„Need mehed, kes kohale tulid, on väga hea suhtumisega,” ütleb vanemleitnant Persidski. „Hea meel, et nad täidavad kodanikukohust ja on sellise suhtumisega, et tuleb teha, meeldib või ei meeldi.”
Ka vanemleitnant Persidski jääb reservväelaste tõrjetööga üldiselt rahule. Koostööd ja positsioonidel liikumist tuleb veel harjutada.
Peidus poisse otsimas
Hobulaiu juurde jõudes näitab major Kõlli ajakirjanikele näpuga, kus merevaatluspost asub.
Saarel peaks olema kuus reservväelast: kaks vaatlevad, kaks puhkavad, kaks valmistuvad oma vaatluskorraks, aga näha pole mitte kedagi. „Nende ülesanne on püsida peidus,” nendib major Kõlli.
Saarele ei hakka me minema, külm on ja vihm peksab. Üks ajakirjanik ei saa enam hästi aru, kas see ikka on vihm, äkki on hoopis lörts või lumi. Meenuvad major Sepa sõnad: „Ilmaga on meil vedanud, kõik on saanud toimuda.”
Nähes, kuidas ajakirjanikud on lainetes loksuval Loodil oma varustuse käsitsemisega pisut hädas, nendib major Kõlli: „Laeva peal filmida ja pilti teha ei ole hea — laskmisega on sama asi. Peab harjutama.”
Õppekogunemine kestis möödunud teisipäevast eilseni, Rohuküla sadamasse ja Kiltsi lennuväljale jõudsid reservmereväelased möödunud pühapäeval.
Fotod: Arvo Tarmula
