Tänases Maablogis kirjutab kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja asetäitja Ene Maadvere hinnatõusupaanikast ja kaubanduse mõjust toidu hindadele.
Toiduainete turul on üks tähtsamaid hinnakujundajaid teatavasti teravilja hind. Sellel aastal on ilmastik taas oma negatiivset mõju avaldanud ja oodatav saak teravilja eksportivates riikides on ca 10% (92 miljonit tonni) madalam kui eelmisel saagiaastal. 9. oktoobril k.a oli USAst eksporditava nisu hind 22% kõrgem kui aasta tagasi, EList (Prantsusmaa, Rouen) eksporditud nisu hinnatõus oli 29%.
Arvestades olemaolevaid varusid, on nõudlus teraviljale maailmas tervikuna kaetud ja hinnatõus ei tohiks olla märkimisväärne, kuid milliseks see tegelikult kujuneb ja millist mõju avaldab liha- ja piimatoodete hindadele, on raske prognoosida. Igal juhul on rida objektiivseid põhjuseid (nt energia), mis tingivad toiduainete hinnatõusu ka tulevikus.
Hinnatõus ei ole nähtus, mis tarbija õnnelikuks teeb, aga kahjuks tuleb sellega arvestada. Samas on senini vähe analüüsitud sise- ja väliskaubanduse rolli põllumajandustoodete tarneahelas tootjate ja töötlejate konkurentsivõime ja hindade kujunemisel. Jae- ja hulgimüügiketid on Eesti põllumajandustoodete tarneahelas omandanud üha suurema tähtsuse, mõjutades tugevasti nii põllumajandustootjate kui põllumajandussaaduste töötlejate turujõudu.
Tarneahela lülide tasakaalustamatus turujõu osas on ELis üha aktuaalsem probleem, millega üritatakse võidelda mitmetel tasanditel ja erinevate meetmetega. Eestis on kaubanduse kontsentreeritus ja turujõud aasta-aastalt suurenenud ning väidetavalt seab kaubandus tarnijatele erinevaid lisatingimusi, mille kaudu hüvitab oma kulusid. Igal juhul statistika näitab, et jaekaubandusel on sel aastal läinud üsna hästi: kasum oli 2012. aasta I poolaastal 3,2 korda suurem kui aasta tagasi (2011. a I poolaastal), sealjuures põhiliselt toidukaupu müüvates kauplustes kasvas kasum 2 korda.
Riikides, kus kulutused toidule moodustavad üldistes kulutustes väiksema osakaalu, ei mängi hinnatõus tarbijate jaoks erilist rolli. USAs näiteks moodustasid kulutused toidule (ilma alkoholita) 2011. aastal vaid 6,7 % leibkonna kulutustest, Venemaal 31,8%, Eestis 27,7%. Suhteliselt madalad kulutused toidule arenenud riikides on ilmselt ka üheks põhjuseks, miks toitu raisatakse. Väidetavalt visatakse arenenud riikides 40% toidust prügisse ja 30% elanikkonnast on ülekaalulised. Vägisi tekib mulje, et toit on paljudes arenenud riikides liiga odav ning samas on selle kõrval palju riike, kus täisväärtuslik toit pole kaugeltki kõigile inimestele kättesaadav.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et vähem paanikat ja rohkem seiret ning analüüsi, mis tagaksid turu läbipaistvuse.
Ene Maadvere,
kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja