Karusel vooliti saviliivast diivan

Huvilised ehitasid kursuse lõputööks Karuse ajaloolisse raudteejaama saviliivast arhailise kamina, leivaküpsetusahju ja diivani.

Kohalikust materjalist voolitud mitmemeetrine diivan sauna ette ja kamin jaama ootesaali ehitati viie, ümar leivaahi õuele kahe päevaga, ütles Haapsalu rahvaülikooli juhataja Heli Kaldas. Ehitised valmisid Leaderist toetatud kursustel.

Esialgu veel niisketest moodustistest turritas välja ehitussegus kasutatud õlgi. „Nüüd peab kogu kupatus kuu aega kuivama, siis saab lõplikult viimistleda,” sõnas Kaldas.

Kaminas tehti aga juba esmaspäeval tuld. „Tõesti, see oli imetõmme,“ sõnas Karuse jaama perenaine Meelike Naris.

Naris ütles, et nii mõnigi uudistaja oli kartnud, et laia, madala suuga küttekolle ajab nagunii suitsu sisse.

Heli Kaldas rääkis, et looduslikust materjalist arhailine kamin õhkub ruumi soojust kiiremini ja paremini kui moodsad, materjal ei maksa suurt midagi ja mis peaasi — kolle on oma kätega tehtud ja sobib taastatavasse jaamahoonesse.

„Meelike ju tahab, et kõik oleks oma kätega tehtud,” sõnas Kaldas.

Kursuste viimasel päeval, teisipäeval pühendusid osalejad viimistlusele, õppisid, kuidas saviliivast sõtkutud seguga katta pindu, andsid viimase lihvi cob–tehnikas diivani seljatoele ja viimistlesid sauna seina.

Osa õppureid sõtkus ehitussegu, osa kandis seda seinale. Katsetati mitmesuguseid segusid.

„See on savi, liiv, lubi ja linaluukiud. See on savi, liiv, peenestatud põhk ja sõnnik,” selgitas kursuslane Hellat Rumvolt segudele osutades.

„Kolm peotäit linaluud selle suure tünni kohta, ja kolm hundinuiapead võis ka panna,” täpsustati kõrvalt.

Sõnnik teeb ehitussegu kordi niiskuskindlamaks, ütles Jaanus Viese. Viese selgitas, et arhailine cob–tehnikas sein ehitatakse vitstest punutud sõrestikule, kuhu vähehaaval pätsitakse saviliivasegu, mida enne sõtkutakse jalgadega.

„Põhk on nagu terasarmatuur ja jalad on kõigil käepärast võtta,” sõnas Viese.

Heli Kaldase sõnul ei olnudki sõtkuda niisama lihtne. „Igal juhul mitte treenimata inimesele,” lausus ta.

Viese sõnul on cob–tehnikat kasutatud tuhandeid aastaid, seda on tehtud ka Eestis.

„Tahaks väligrilli teha, nagu on siin see diivan. Naine ja ämm arvasid, et võiks selline ahi ka olla,” ütles Vormsist pärit kursuslane Ivo.

Ivo osales ahjuehitusel, õppis ka viimistlust ja arvas, et kui õnnestuks suurem kamp sõpru kokku saada, siis ehitaks soovitu valmis ka.

„Kümmekond kursuslast tegi ahju kahe päevaga, meister üksi teeks kahe nädalaga,” sõnas Ivo. Ivo arvas, et temal kui algajal läheks kes teab kui palju aega, sest tehnika nõuab kogemust ja pikka meelt.

Enim soovijaid oli leivaahju ehituse kursusele, sinna kõik tahtjad ei mahtunudki, ütles Heli Kaldas.

Ka ülejäänud kursuste õppekohad täitusid ruttu. Õppeviis — enne praktika, pärast teooria — kandis Kaldase sõnul vilja. „Just vigu tehes jääb kõige paremini meelde,” sõnas ta.

Ehituseks savi ammutati jaamahoone kõrvalt tiigist, kruus ja põhk hangiti lähikonnast.

„Kogu materjal on kolme kilomeetri raadiusest,“ sõnas koolitaja Jaanus Viese.

Looduslikust materjalist ehitamise kursused sündisid Haapsalu rahvaülikooli ja Karuse jaama koostöös.

Leaderist 10 000 euroga toetatud kolmel kursusel 2.–10. juulil õppis mitukümmend huvilist, kuidas ehitada soodsalt ja ökoloogiliselt.