Demokraatiat kui valitsemisvormi on põhjust kõrgelt hinnata, sest vähemalt paberi peal annab demokraatlik ühiskond ilusaid võimalusi võimu vahetuseks ja kaunite kastikeste joonistamiseks.
Demokraatia kui positiivne väärtus on nagu teoloogiline sõnum, mis on olulise dogmana tsementeeritud ühiskondlikku teadvusse. Keegi ei tea, mida ta endast täpselt kujutab, aga suur enamus järgib seda. Põhjus on sellisel poolehoiul lihtne – kõik oskavad täpselt kirjeldada diktatuuri käitumist ja diktatuuri on alati kujutatud kui demokraatia vastandit. Taoline binaarne mõtlemine on inimloomusele igati omane. Mis sellest, et Eestis demokraatia sisulises mõttes ei toimi – paljud usuvad ikkagi, et toimib! Eriti kui võrreldakse end Aasia ja Araabia kulutuuriruumiga.
Paljude tegevpoliitikute hinnangul on juba pikemat aega avalik saladus, et tegelikult sobib Venemaa naaberriikidele riiklikes huvides suunatud demokraatia kui valitsemisvorm paremini kui Põhjalas levinud konsensusdemokraatia. Viimane on kallis, debatikeskne ja aeganõudev. Me näeme ka ise, et kaalukaimad otsused langetatakse meil avalikkust sisuliselt kaasamata, debatid on hilinenud ja pealispindsed. Kes aru ei saa, neid ehmatavad Jürgen Ligi ja Andrus Ansip tigeda ja räuskleva tooniga.
Otsuseid, mis on Eestis oma olemuselt rahva tahte vastased, leiab mitmeid. Euroopa stabiilsusmehhanismiga kiirendatud liitumine, läbipaistmatud Iraagi ja Afganistani missioonid – tagantjärele hakatakse rääkima jagatud ja piiratud suveräänsusest julgeolekupoliitilistel kaalutlustel. Siis räägitakse, et kui te etteantud valikutega ei nõustu, soovite oma kogukonnale hukku ja häda ning tegutsete vaenuliku Venemaa huvides. Etteantud valikute tõrgeteta heakskiitmist nimetatakse riigimehelikkuseks, terveks mõistuseks ja tuleviku vaatavaks hoiakuks.
Demokraatia agoraa on liikunud Frankfurti, Brüsseli, Washingtoni – Eesti kui ääremaa kogukonna ülesanne on lihtsalt kohaneda, kohaneda sellega, et otsustavad teised ja meie tänaste riigijuhtide ainuke ülesanne on olla lihtsalt viks ja viisakas kaasajooksik. Kohaneda erapankade suure autonoomsusega, kohaneda kärbetega, kohaneda kaudsete maksude tõusuga, Eesti Energia ülbitsemisega ja kohaneda, et heaolutase on siinsel kogukonnal Euroopa Liidu madalaim.
Ja siin ongi meie kummaline „eelis“ kreeklaste ees. Mitte tarkus, riigimehelikkus ega ettenägelikkus, vaid meie tundlikkus demokraatia ehk siinkohal otsustamise küsimustes on väiksem. Me nagu ei taha olla peremehed! Kohanemisvõime erinevate võimude all on eestlastel kordi suurem ja see tekitabki mulje meie edukusest, mida Ansipi kambakraatia kasutab edukalt just küüditamise ajaloolise valu kontekstis.
Eestlase jaoks pole demokraatia küsimus nii kõrgel kohal kui kreeklase jaoks, meie hirm kaotada oma lähedased ja kogu vara on lihtsalt niivõrd domineeriv ning istub sügaval kuklasagaras. Sellele hirmule mängib ka Ansipi valitsus. Kui te ei ole meiega, siis võite kaotada kõik hoitu ja saavutatu! Ja see töötab. Küüditamisvalu ja sellega seotud hirmud ei luba meil demokraatiat sügavuti tõlgendada ega juurutada.
Mul on ülikooli ajast jäänud tutvusringkonda inimesi, kes peavad demokraatiat kui valitsemisvormi kaosele tõukajaks ja segaduste põhjustajaks. Mina olen üritanud alati oponeerida sellega, et demokraatia kaitseb neid, kes on võimust eemale jäänud ja annab võimaluse olemasolevat võimu parandada ja suunata ja vahetada. Just võimaluse, aga mitte garantii!
Demokraatia ja kodanike põhiõiguste kaitse peaksid eksisteerima alati koos. Valimistulemuse loovad aga PR-agentuurid, raha hulk ja ajakirjanike serveering, väidavad demokraatia kriitikud. Mina väidan, et PR-agentuurid sõltuvad puhtalt ajudest ja loomingulisusest. Mustanahalisel Obamal polnud USA varandusliku tsensusega presidendivalimistel russofoobiale rõhuvale McCaini vastu sellist vaenlase kuju ja rahahulka pakkuda, aga otsekontakt valijaga, rahvast ühendav sõnum ja uus raha kogumise viis tõid talle ootamatu läbimurde. Inimeste rahulolematus sai mõneks ajaks maandatud ja sotsiaalmajanduslikult nõrgemad kihid said oma tahet väljendada. Vabariiklased said karistatud!
Teine küsimus ongi, kuidas kodanikud oskavad pakutud võimalusi kasutada, huvigruppe moodustada ja oma huve sõnastada. Kindlasti on kergem hinnata teisi kui iseennast. Oleme harjunud hindama välisriike hinnangutega, kas ollakse demokraatlik või ebademokraatlik. Ärimehed imetlevad juba pikemat aega ebademokraatliku Hiina ja Singapuri arengumudelit, majanduskasv on stabiilselt üle 10%. Samas siunatakse Venemaad, kuigi on väga raske öelda, et inimõiguste tagamine ja vabaduse aste oleks Venemaal madalam kui Hiinas. Silmakirjalikkus on meie demokraatias lubatud!
Eesti peavooluga kaasa minevates hinnangutes nimetatakse Eestit demokraatlikuks riigiks. Sõltumata sellest, et me ei vali otse presidenti, justiitsminister on seotud musta rahakotiga, valitsuskabinet nimetab maavanemaid ainult parteiliste märkide alusel, me ei praktiseeri otsereferendumeid ega saa tagasi kutsuda riigikogu koosseisu. Kaitsepolitsei kimbutab ainult opositsiooni ja kinnistab tänaseid võimureid.
Kuigi Eesti väiksus laseks meil arendada Euroopa üht moodsamat demokraatiamudelit, oleme me reformikate rõõmuks liikunud hoopis Väike-Venemaa mudeli poole. Kõik võtted on lubatud, sest see on riiklikes huvides ja jutul lõpp! Ka Venemaal määratakse tänaseni kubernere Kremli võimukoridoridest. Võimu koondumine kitsa grupi kätte oli omane kommunistlikule parteile, keda samuti avalikult peeti demokraatlikuks. Miks me siis iseendale valetame? Miks me ei suuda teha demokraatiale nii vajalikku enesekriitikat?
Just tugev enesekriitika on moodsa demokraatiamudeli alus, ilma Eesti ühiskonna valupunkte hindamata pole meil võimalik hakata praktiseerima tänapäevasemat ühiskonna juhtimistüüpi. Õiglasem, läbipaistvam ja tulemuslikum (konsensuslikum) valitsemine on Eestis võimalik siis, kui suudame võimu jagada kõigis 15 regioonis senisest võrdsemalt. See on võimalik ainult sisulise haldusreformiga! Mida kardab tänane peaminister, et ta võimust nii kramplikult kinni hoiab, kohalikke omavalitsusi teadlikult nõrgestab? Kas nostalgia EKP järele on niivõrd tugev?
Jaanus Karilaid,
Haapsalu linnavolikogu esimees
Keskerakond
Meikari ülestunnistus paljastas reformarite tegeliku pale sellisel viisil, et sellest hakkab lõpuks aru saama ka põhiharidusega lihtinimene ehk reformi põhivalija. Reformierakondlased on nagu sekt, nende jaoks on kõik hästi sõltumata sellest mida teeb sekti juhtiv lollide kogu.
It’s like you’re on a misiosn to save me time and money!
Lõpp läheb ikka eriti ulmeliseks. Tsiteerin autorit: “Miks me siis iseendale valetame? Miks me ei suuda teha demokraatiale nii vajalikku enesekriitikat?”
Kallis Jaanus, räägi nüüd kõik Keskerakonna patud ära, siis usun sind. Alustada võiks näiteks sellest, et kui Kalle Laanet teile nii omase enesekriitikaga tegeles, siis miks te ta minema lõite?
Kas sul endal ei olegi patu? Vaata ennast enne kas said aru.
“Kui Tallinnas võimu teostamisega tegeletakse samasuguste asjadega “ – siis see tähendab et laostumise aste on jõudnud juba nii kaugele et vahet enam pole, kes on võimul ja mis silti kannab kuid kohalike huve ta ilmselt ei teeninda. kui kohalike huve ei teenindata siis kelle huve teenindatakse…??? Kui väidetavalt toimimiskood on sama olenemata võimust siis kelle huve teenindatakse…? Ilmselt jääb Kkolm võimalsuts Brüssel, USA juudioligarhid või Pangad. Keda siis ……………? igal juhul viitab see juba põhiseaduslikule mitte enam poliitilisele kriisile, sest põhiseaduse järgi pidavat võim teenindama rahvast. kui võim põhiseaduste ei täida on tegemist kuritegevusega- seega elame kuritegelikus riigis –… Loe rohkem »
ligi ytles, et meikar tegi riikliku kuriteo:= kas see ei ytle teile juba kõike…
Ei saagi päriselt aru kas karilaiu mittesõber räägib siin tõsiselt või ironiseerib.
Heakene küll-protsesside analüüsiga on artiklis tegeletud ja kriitika valitsuse aadressil vastab suuresti tõele.Aga kas keskerakond Tallinnas võimu teostades ei tegele mitte täpselt samasuguste asjadega?See tausta teadmine ei lasegi selle artikli mõtet muuna kui lihtlabase poliitilisele konkurendile( tema praegust kitsikust mõnusalt kasutades) ärapanemisena võtta.Poliitikud peaksid lõpetama rahva lolliks pidamise-“protsesside analüütiline tajumine” ei olegi ainult nende privileeg.
Aga ka selle teadmise arsenali lisamine ei päästa praegusi poliitikuid,nad on usalduse kaotanud ja selle taastamiseks peaksid nad ikkagi tõestama ,et nö farmiväliselt lihtrahva seas ka oma eluga hakkama saavad.
Vähemalt suuudab midagigi öelda näe teised on nendes teemades täiesti vait, ilmselte ei olda võimalised prostsesse analüütiliselt isegi tajuma. Mida siin arstidelt või laulukoori õpetajatelt ikka tahta..
No nüüd leidus küll “õige erakond” seda ütlema!
EI saa nad ilma üksteiseta läbi. Sarnasus ühendab …
Tule taevas appi!!!!!!!!!!!!!!!!!
Ikka see paja ja katla värk-keskerakond on muidugi laiapõhjalise demokraatia verstapost…olen kaks korda eesti riigikogu valimistel käind ja sedagi peab nüüd kahetsema.Minge praegused poliitikud tootvale tööle mõneks kenaks aastaks ja kui seal hakkama saate, siis võite jälle sõna proovida võtta neis ühiskonna asjades.