Mõtteid pärast loominguliste noorte kokkusaamist LONKS.
LONKS 2012 publiku seas olnud sügavas pensionieas vaataja kinnitas särasilmil, et tänapäeva noorte tantsud on väga huvitavad: “Seal on kõike, nii nalja kui ka tõsist akrobaatikat, tsirkust ja kirge.” Nelja päeva jooksul sai publik tõesti aimu tänaste noorte pulbitsevast liikumisihast, aga eks seda iha on põlvest põlve märgata. Muutub vaid märkide keel.
LONKSu tantsuetenduste puhul tuleb tunnustada kõigi truppide kõrget tehnilist taset. Küllaltki kiiretempolistes etteastetes suudeti säilitada liikumiste puhtus, kusjuures ka kõige raskemate elementide sooritamisel. Võis märgata üksikuid eriti heade eeldustega liikujaid (painduvus, võime oma kehaga voolida groteskset kujundit, hingestatus), aga peamine oli muidugi iga trupi ansambliterviklikkus – see oli muljetavaldav, eriti Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduses “Tüür” ja külalisena LONKSul esinenud Tallinna teatri- ja tantsustuudio Dreek etenduses “Nii valge süda”.
Viljandlaste etteaste haaras publikut ka otseselt, sest esinejad olid vaatajatega põrandal läbisegi. Põrandal väänlevaid noori naisi valgustasid noormehed kaasaskantavate prožektoritega ja lõpuks oli seitsmeliikmeline trupp koos lavatsil, kus neiud pakkusid noorukitele viinamarju, mis tahes-tahtmata meenutas Eeva õnapakkumist Aadamale. Kõik see toimus sugestiivse helikujundusega ja oli sooritatud nauditava kehaplastikaga.
Tallinlaste etendus, kus samuti lõi kaasa kolm neidu ja neli noormeest, mõjus lõbusalt ja kergelt. Esmalt tundus hetkeks, et tegu on sajanditaguse tummfilmiga, kus tšaplinaad särtsub igal sammul, kuid peagi kaldus mulje tsirkuse ehk klounaadi poole. Rõõmsat veiderdamist jagus etenduse lõpuni ja kõik mõjus teravmeelsena ja andekana, kus ei puudunud ka mõttesügavus. Spordi mõttetus ja nüridus jäi kõlama ameerika jalgpalli aeg luubis etteastest, samuti võidujooksu etüüdist. Vaimukas oli operatsioonitoa etüüd, millele järgnes lõpustseen, kus kõik seitse artisti hingasid nagu üks organism, vääneldes ühtse kobarana.
Mõlema trupi puhul võib aimata mahukat trenni, aga eelkõige nende suurt pühendumist. Pidev otsimine, mitterahuldumine senisaavutatuga ongi loomingu üks põhialuseid. Kui nimetatud kahte truppi võib pidada vähemalt poolprofessionaalseteks, sest tegu on vanematega, juba üliõpilaseas olevate esinejatega, siis gümnaasiumiealised Võru ja Pärnu trupid on sinnapoole teel.
Võru draamastuudio ja võimlemisklubi Sirutus ja Pärnu tantsuteatri stuudio Lavaauk etteastetest õhkus teadmine, et nende tegu on õige ja vägev. Sellist laengut ja potentsiaali võis kogeda kõigi truppide puhul. Liikumisetendustes tunnevad noored koostegemise võlu, kus saab partnerile toetuda ja temaga arvestada nii otseses kui ka ülekantud mõttes. Ühine rütmitunnetus ja vastutus on igaühele neist edasisele eluteele väärt kogemus.
Noorte tantsutruppe iseloomustab pingeline füüsiline treening, ilma milleta ei saavuta kergust ja puhtust etendusel. Iseloomulikud on ka konfliktsed liikumislahendused, kust võib välja lugeda noore inimese eneseotsinguid tänapäeva neurootilises ja kiireneva elurütmiga maailmas.
Huvitavate sooloetendustega astusid noorte ette juhendajad (kes ise samuti veel noored) Evelyn Uisk ja Katrin Essenson. Kui Uisk võlus publikut kõrge kehatehnika ja tempoga, siis Essenson läks filosoofilist rada pidi. Peaaegu pimedal laval võis aimata ainult tema liikumist, küll aga oli sugereeriv läbi mikrofoni tulev tekst, mille sõnum jõudis lõpuks kogu soojuse ja valguse, päikese kustumiseni.
Sõnalavastustega astusid publiku ette Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi näitetrupp Waggish Group etendusega “Veronika otsustab surra” ja Pärnu muusikakambri noorteteater etendusega “Dumpsterville’i libahunt”.
Haapsallaste etendustest on pikemalt juttu 13. märtsi Lääne Elus. Noore inimese surm on sünge teema, kuid lõpuks pakutakse välja helge noot, milles Veronika surm leiab lunastuse.
Pärnakad olid samuti mustas meeleolus. Räpases linnaagulis elav nooruk tahab sealt välja pääseda, kutsub oma väljavalitut kaasa. Neiu osutub aga libahundiks, kes lööb paari hoopis noormehe isaga. “Nõrkadele lüüaksegi hambad kõrri,” on neiu põhimõtteks. Noormees muutub ise libahuntide jahitavaks. Agulikloaagist väljasaamine tundub lootusetu, koos huntidega tuleb ulguda. Kogukond ei salli, kui keegi tahab kehtivat hundiseadust häirida. Ometi õnnestub noormehel korraks veel neidu oma unistusega köita. Ainult üheks päevaks, aga siiski keset päikest.
Sõnalavastustest paistab välja tänapäeva noorte süngetes toonides maailmanägemine, milles otsitakse helget lootuskiirt. Kas selline mustades värvides ja ängiga täidetud arusaam on omane meile, põhjapoolsetel laiuskraadidel elavatele inimestele või võib seda näha globaalsemalt, see jääb igaühe enda arvata.
Mairi Grossfeldti ja Jarmo Karingu ettevõtlikkus järjekorras juba kuuenda LONKSu organiseerimisel on väga kiiduväärt ja kokkutulnute tänu neile avaldus igati. Samas viivad küllasõitnud kaasa mälestuse varakevadisest nooruslikust Haapsalust, kus neil oli koos nii vahva olla. Edaspidises elus tuletavad nad ikka meelde neid päevi meie linnakeses. Reklaam missugune ja juba ainuüksi see aspekt tasuks kohalikel ametimeestel arvesse võtta, kui arutatakse tulevaste LONKSude eelarveküsimust.
Kurb on aga see, et kohalikud noorteorganisatsioonide ja truppide juhendajad ei leidnud teed LONKSule, ka koolide huvijuhtidest ei märganud mitte kedagi. Huvijuhid ilma huvita – naljakas, aga nii on. Neli päeva lausa pakatasid huvitavatest ideedest, mõttearendustest. Oli tunda kokkutulnute avatust ja mõtteerkskust. Kummaline, et kohalikke see kõik nii vähe erutab. Tekib mandunud provintsi tunne, kus igaüks krõhmitseb vaikselt nagu hiir urus. Tõsi on see, et sundida ei saa kedagi – kui ikka huvi ja tahe puudub, siis pole ime, et kõik tundub nii hall ja igapäevane.
Täpsustuseks lisan, et publiku hulgas oli siiski maavalitsuse kultuurinõunik Kristi Erkmann; Karel Rahu Haapsalu gümnaasiumist oli abiks ürituse läbiviimisel ja Triin Jugapuu oli väga mõjuval isiklikul põhjusel kodus. Ülejäänute kohta ei oska ma midagi kosta.
Lennutunnid on selleks aastaks lõppenud – ehk aasta pärast on publiku huvi suurem. Noorte tiivasirutused ja lendutõus on igatahes muljetavaldavad.
Aivo Paljasmaa,
kultuuriajakirjanik