Justiitsministeerium on tulnud välja ettepanekuga arutleda võimaluse üle alandada kohalike volikogude valimistel valimisiga praeguselt kaheksateistkümnelt eluaastalt kuueteistkümnele. Ettepanek tundub mõistlik ja väärib igal juhul kaalumist. Järgnevalt selgitus, miks võiks gümnaasiumiõpilased valimiskastide juurde lubada.
Statistikaameti andmetel saab Eesti rahvaarvu muutuse viimase 40 aasta jooksul jagada kahte etappi. Aastatel 1970–1990 kasvas Eesti rahvastik pidevalt ja ühtlaselt, ent viimase 20 aasta jooksul on rahvaarv vähenenud. Aastatel 2008–2010 on rahvaarvu kahanemise tempo oluliselt langenud ja 2011. aasta lõpuks saab statistikute hinnangul rääkida isegi stabiliseerumisest.
Põhjuseid me tegelikult teame. Rahvaarvu kasvu taga oli suurelt osalt migratsioon, mis kindlasti ei olnud Eesti huvides. Sündide vähenemine viimasel kahekümnel aastal oli aga põhjustatud üleminekuaja ebakindlusest ning osaliselt väljarändest. Rahvastiku stabiliseerimisel on olnud oma osa vanemahüvitisel, mille kehtestamise järel on sündide arv suurenenud ja iive isegi positiivseks tõusnud.
Lapsi sünnib taas rohkem, demokraatliku Eesti riigi iseseisvus ja püsimine on saanud mitte ajutiseks ja kaheldavaks, vaid enesestmõistetavaks. Seetõttu tasub arutada, kuidas selles riigis edaspidi tulevikuotsuseid teeme. Elu järjest paraneb ja inimeste eluiga pikeneb. Täna sündinud eestlastest rohkem kui pooled elavad enam kui 80aastaseks.
Ajal, kui vanemahüvitise aastatel vabas Eestis sündinud lapsed hakkavad jõudma valimisikka, Eesti valijaskond tervikuna tegelikult vananeb. Seetõttu on eriti oluline pakkuda noortele võimalust senisest enam kaasa rääkida, et ka noorte inimeste huvid saaksid valimistel tugevamalt esindatud. Omavalitsustele on vaja eakate päevakeskust, kuid ka rularamp ja ettevõtluskeskkonna areng peavad valimisprogrammides selle kõrvale mahtuma.
Pealegi on paljudes Eesti väiksemates paikades 20–30aastaseid noori vähem, sest paljud neist on pärast gümnaasiumi lahkunud suurematesse linnadesse esmalt õppima, seejärel tööle. Luuakse pere ja lapsepõlvepaikadesse tihti ei naastagi. Vahest tasub loota, et kui lõpuklasside noored saavad kohalikel valimistel otsustada, säilib nende side kodukohaga paremini ja püsib huvi selle vastu, kuidas „oma“ vallal või linnal läheb.
Valimisea alandamises kahtlejad on nimetanud võimalikku ohtu, et valimiskampaania jõuab kooliseinte vahele. Aga mis on valimiskampaania? Miks tahetakse seda sõna täita ilmtingimata negatiivse sisuga? Kas pole arutelud tulevikuvalikute üle, mida valimiskampaania endast tegelikult kujutama peaks, hoopis mõistlik asi? Ja pealegi reguleerivad valimiskampaaniat seadused ning võimalikud rikkumised ei jää tähelepanuta.
Me ei saa kuidagi mööda faktist, et Eesti ei ole suur riik. Ei territooriumilt ega rahvaarvult. Nii on iga inimene, kes oma arvamust ütleb – ja valimistel seda kahtlemata tehakse – väga hinnas. Gümnaasiumieas oma osale selles vastutuses mõtlema hakata on igati paslik. Kohaliku volikogu valimine on tõhus täiendus kodanikuõpetuse tunnile, seda võib nimetada isegi kodanikuks olemise praktikaeksamiks.
Keegi tark inimene on öelnud, et kui otsustamise juures on ainult vanad, on see tragöödia, kui ainult noored, siis komöödia, kuid kui otsustamisel täiendab eakate inimeste elutarkust mõõdukas kogus nooruslikku uljust, on head eeldused, et otsused saavad parimasse kooskõlla ühiskonna arengu vajadustega.
Jaanus Tamkivi,
Reformierakonna fraktsiooni esimees
Reformil tundub tõesti vesi ahjus olevat……
alandame siis ka seksiiga 14 aastalt 10-le, igati mõistlik ja proportsioonis valimisea langetamisega, samuti alandame alkoholi ja suitsu kättesaadavuse eapiiri 4 a. võrra. ja keelame pensionäridel üldse valimisõiguse ära, las broilerid möllavad