Ajast, mil viimane reisirong 1995. aastal Tallinnast Haapsallu sõitis, saab varsti 20 aastat. Usk, et läänlased saavad taas rongiga sõita, on jäänud aina nõrgemaks. Kõik tunnistavad, et tore, kui rong käiks, aga kust võetakse raha raudtee ehituseks ja rongide ostuks ning kas sõitjaid jagub.
Tasub aga vaid kuulata Rein Riisalut, kes on mitu aastat tegelnud Loode–Eesti ehk Harju– ja Läänemaa ühistranspordi parandamise küsimustega, kui tundub, et kõik on veel võimalik. Mine tea, ehk tõesti taastataksegi rongiliiklus ja uhkemaltki, kui viimati oli, Rohukülani välja.
Nüüd on lootus, et paari kuu jooksul võtavad majandusministeerium ja minister uuringu ette ja otsustavad, mis saab edasi. Kas raudtee taastatakse Turbani? Haapsaluni? Rohukülani?
Läänlasena soovin loomulikult, et otsus tuleks: "Jah, taastame Haapsalu raudtee!" Et umbes kümne aasta pärast võiksid need, kes praegu igal tööpäeval oma autoga Tallinna tööle ja õhtupimedas koju tagasi sõidavad, seda teha mugavalt ja ohutult reisirongis istudes. Et läänlasist tudengid ja gümnasistid saaksid iga päev kodust koolis käia. Et inimestel oleks võimalik valida endale meelepärane töö– ja elukoht.
Soovin, et otsustajad ministeeriumist ei vaataks Läänemaale kui paratamatult hääbuvale ääremaale, kuhu ei ole mõtet raha kulutada.
Turbast-Rohukülani raudtee elektrifitseerimine on mõttetu, piisaks kui Turbast Rohukülla saaks sõita diiselrongiga.