Riisipere–Turba raudtee tarbeks eelarves raha ei ole

Haapsalu raudteemuuseum on praegu koduks vanadele veduritele. Lääne maavalitsus, aga ka kohalikud entusiastid pole loobunud mõttest, et kunagi võiks siinmail taas liikuda rongid. Foto: Arvo Tarmula

Järgmise aasta riigieelarves ei ole dotatsiooni rongiliikluse tarbeks Riisipere–Turba lõigul ette nähtud, kui pole dotatsiooni, pole ka veolepingut, viimane on aga eelduseks ehituse tarvis pangalaenu saamiseks.

Haapsalu raudtee taastamiseks loodud ASi Lääne Raudtee juhatuse liige Rein Riisalu ütles, et järgmise aasta eelarves ei peagi selleks raha olema. „Rongiliiklus sellel liinil algaks 12. detsembril, kui rongide sõiduplaan muutub. Dotatsiooni teema tekiks alles 2017. aasta eelarves. Me oleme dotatsioonigraafiku juba ammu ministeeriumiga läbi käinud, see on kõik kokku lepitud,” selgitas Riisalu.

„Kui valitsus on selleks ajaks tunnistanud selle avalikuks raudteeks, siis on tal õigus,” vastati Lääne Elule majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist.

Peidetud kulud

Et see juhtuks, tuleb raudtee taastajail ja ministeeriumil kokkuleppele jõuda mitmes küsimuses. Läbirääkimised majandus- ja taristuministri Kristen Michaliga on ühistele arusaamadele jõudmiseks kestnud juunist peale, mil Läänemaa ettevõtja Koit Uus ja Veiko Tishler asutasid raudteefirma Lääne Raudtee sihiga kuuekilomeetrine lõik taastada. Riisalu ütles oktoobris, et on täiesti reaalne järgmise aasta 22. septembriks rööpad Riisiperest Turbani maha panna ja tulevikus ka Haapsalu või Rohukülani.

Riisalu ütles, et oktoobris oldi plaanidega graafikus, kuid ta möönis, et aeg hakkab täis tiksuma – raudtee taastamisele sellel lõigul kuluks 9–10 kuud. Arvestades lähenevat aastavahetust ja majandusministeeriumi enam kui tagasihoidlikku signaalidega sel rindel, on üsna kindel, et sel aastal positiivset otsust ei sünni.

„Oleme jõudnud projekti vedajatega arvandmetes ja plaanides suures pildis ühele alusele, mille pinnalt saab otsustusprotsess edasi minna,” ütles majandusministeeriumi pressiesindaja Mihkel Loide.

Riigi peamine majandusrisk on dotatsioon reisijateveole, mida hakataks maksma Elronile juhul, kui rongid hakkaksid sõitma Riisipere asemel Turbani. Michal märkis sügisel, et segased lood on ka sellega, millised äririskid AS Lääne Raudtee kanda võtab. Mida ta täpsemalt silmas pidas, ei täpsustanud minister toona.

„Raudtee pikendamine Riisiperest Turbani tähendab riigile märkimisväärset lisakulu dotatsioonide näol, sest raudteekasutustasu maksmisega kataks riik lõpuks ikkagi ehituse ja hooldusega seotud kulud. Selliste kulude põhjendamine riigieelarves eeldab põhjalikku lisaanalüüsi enne lõplike seisukohtade võtmist,” selgitas Loide ministeeriumi positsiooni.

Lääne Elu konsulteerinud eksperdi sõnul võis Michal äririskidest rääkides viidata ka sellele, et tasuvusuuringus on näidanud väiksemaid kuluarve, kui need tegelikkuses olema hakkavad. „Näiteks tuleb juurde püsikulu raudtee infrastruktuuri hoolduse ja remondi eest. Seda pole reaalses mahus arvestatud – tegelikud kulud on suuremad kui see kasutustasu, mis uuringus kirjas,” selgitas ta. Samuti pole arvesse võetud rongide amortisatsiooni. „Riik ostis küll uued rongid, nagu raudtee taastajad viitavad, kuid sealjuures ei ole ju arvestatud, et need hakkaksid kunagi sõitma Haapsalusse. Rohkem sõitu tähendab ka rohkem kulumist, keegi peab selle kinni maksma. Kas olemasolevaist veeremitest pikemas perspektiivis ikka piisab, pole sugugi kindel.”

Töökäsi napib

Haapsalu raudtee taastamisel on algusest peale rõhutud sotsiaal-majanduslikule tasuvusele – parem ja kiirem ühendus Tallinnaga, tööjõud pääseb paremini liikuma, investorite ja ettevõtjate suurem huvi piirkonna vastu.

„Teoreetiliselt on see kõik õige,” ütles ekspert. „Aga ei saa unustada, et kõik need laia lauaga löödud põhitõed tuleb panna kohalikku konteksti. Pendelliikumine nõuab teatavat igapäevast kriitilist massi, et seda raudtee taastamise argumendina kasutada. Kas see mass Läänemaal ka tegelikult on – kahtlen sügavalt,” nentis ta.

„Mis puutub sellesse, et ettevõtjais võiks tärgata suurem huvi Läänemaale tööstust rajada, siis ei tasu unustada, et alles hiljuti viis üks tootmisettevõte oma tehase Haapsalust minema ja üks põhjus oli sobiva tööjõu nappuses. Kui ettevõtja teeb plaani punkti A tootmise rajamiseks, ei pane ta oma äriplaani püsti lootusele, et rongiliiklus on, küll need töötajad ka siis kohapeale sõitma hakkavad. Sellist riski lihtsalt ei võeta. Kui ta otsustab tulla, siis teistel põhjustel,” toonitas ta ja lisas, et kui riigil oleks raha üle, oleks Haapsalu raudtee taastamine uhke ja märgiline projekt.

Üks küsimus

Kristen Michali erakonnakaaslane Lauri Luik on riigikogu Haapsalu raudtee taastamise toetusrühma juht. Kas ja kuidas see MKM-i otsustusprotsessi mõjutab?

Vastab toetusrühma liige, reformierakondlane Valdo Randpere: 

Majandusministril on kogu Eesti laua peal ja ta ei saa hakata ühe asjaga pusima, kui kõrval on tähtsamad ja suuremad asjad. Kõik need tulevad omal ajal ja omas järjekorras. Ei ole hea poliitika, kui majandusminister hakkaks ehitama raudteed sellepärast, et tema erakonnakaaslane on riigikogus toetusrühma juht. See oleks lühinägelik. Aga kui majandusminister jõuab järeldusele, et Haapsalu raudtee on Eesti jaoks kümne esimese prioriteedi hulgas ja on võimalik neid ka finantseerida, on see õige otsus.

Majandusministri lähenemine on väga mõistlik. Eestil ei tule seda päeva ehk kunagi, kui raha on liiga palju, ja praegu seda kohe kindlasti ei ole. Iga euro tuleb investeerida sinna, kus see maksimaalselt tagasi toob. Kui Haapsalu raudtee on praegu prioriteet number 11, siis nii on. Kui kümne prioriteedi seas on Haapsalu raudtee üheksas, siis teeme ära! Mina usun, et kui raudtee valmis teha, edendab see elu nii Haapsalus kui ka Läänemaal.