Allar Jõks: Ma tulen kunagi Haapsallu tagasi, linnapeaks

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

IMG_2093Endine õiguskantsler ja praegune tippadvokaat Allar Jõks tunnistab Roosta rannas intervjuud andes, et Läänemaa ja Haapsalu on tal endiselt kõvasti südame küljes.
Foto: Arvo Tarmula

Haapsalus oma karjääri alustanud tippadvokaat Allar Jõks tunnistab, et juristihariduse sai ta küll mõnevõrra juhuslikult, kuid teeb kõike oma elus täie pühendumuse ja kirega ning vana arm võib ta ühel ilusal päeval Läänemaale tagasi tuua.

Te olete nüüd juba mõnda aega advokaadibüroo Sorainen partner ja vandeadvokaat. Kui juriidiliselt korrektne olla, pole Te sugugi ainus läänlane selles seltskonnas. On selles midagi korruptiivset?
Meie büroo partner Kaupo Lepasepp on Haapsalust pärit ja Karin Madisson Virtsust. Nad mõlemad olid aga Sorainenis juba enne mind, nii et nende „maaletoomises” mind süüdistada ei saa (Jõks muheleb – toim.). Kuna Sorainen Eestis on kokku seitse partnerit, võib öelda, et Eesti ühe juhtiva advokaadibüroo peaaegu pooled partnerid on Läänemaalt – talentide maakonnast.

Räägime siis Teie seosest Läänemaaga, talentide kasvulavaga. Olete üles kasvanud Kullamaal.
Jah. Kullamaale me kolisime perega Lõuna-Eestist Hummulist ja ma läksin siis Kullamaa keskkooli 7. klassi, lõpetasin 1983. aastal.

Mis on kõige eredam mälestus, mis Teil Kullamaaga sellest ajast seostub?
Esiteks töö. Igal koolivaheajal tegin Kullamaa kolhoosis tööd, lihtsaid töid, mida tollal üks aktiivne nõukogude noor pidi tegema – käisin karjas, töötasin sigalas, talitasin noorkarja. Ema oli mul kolhoosis zootehnik, ta ei lasknud mul suvevaheaegadel laiselda. Ega maal olnudki võimalust logelda – Facebooki 80ndatel ju polnud. Arvan, et suviti töötamine andiski mulle arusaamise, et kui ma ei taha eluaeg karjasena töötada ja soovin kuhugi mujale jõuda, pean väga palju pingutama.
Teiseks sport. Kullamaal on kogu aeg väga tugeval tasemel sporti tehtud. Olen paljukordne Haapsalu rajooni kergejõustikumeister jooksudes. Võin uhkusega öelda, et päris pikalt oli Läänemaa noorte rekord 800 meetri jooksus minu nimel ja alles Eesti rekordi omanik Urmet Uusorg jooksis selle aastaid hiljem üle.
Kolmandaks (Jõks mõtleb pikalt – toim.), keskkoolis saadud vali noomitus ebaõpilasliku käitumise pärast. Tänu sellele ei ole minust joodik saanud.

Aga miks siis õigusteadus ja Tartu?
Stiilne oleks praegu öelda, et juba 1983. aastal, sügaval stagnaajal tahtsin ma ühel ilusal päeval saada Eesti Vabariigi õiguskantsleriks ja hakkasin selle eesmärgi nimel teadlikult oma karjääri üles ehitama. Alasti tõde on, et õigusteaduskonna sisseastumiseksamid olid ainetes, mis mulle kõige paremini sobisid. Reaalained ei ole kunagi mu tugev külg olnud, aga ajalugu, keel, kirjandus – need on alati olnud minu lemmikud. Mõtlesin, et võib ju siis proovida. Mäletan, et eesti keele ja kirjanduse eksamil tsiteerisin Artur Alliksaart, mis oli 1983. aastal päris provokatiivne samm. Aga pool aastat enne keskkooli lõpetamist ma küll veel kindel polnud, et õigusteaduskonda lähen. Käisin isegi Tartu riikliku ülikooli kehakultuuriteaduskonna lahtiste uste päevadel.

Nii et oli oht, et teist oleks saanud hoopis kehakultuuri edendaja?
See oht oli tegelikult väike. Alles märtsis enne keskkooli lõpetamist mõtlesin tõesti, et võiks saada näiteks treeneriks või kehalise kasvatuse õpetajaks. Aga praegu ma tehtud valiku üle ei kurda. Minu Läänemaal elav õde Ingrid ja vend Henn, mõlemad juristid, on mu arengut märkimisväärselt mõjutanud.

Teie kolleeg sellest ajast, kui juba Haapsalus kohtuniku ametit pidasite, Lääne maakohtu endine kohtunik Maie Kram meenutas, et Jõks oli kiire taibu ja lennuka sulega kohtunik, kelle käes sündisid kohtuotsused eriti kiires tempos.
Elu tingis selle. Mingil hetkel oli meil kolme kohtuniku asemel korraga vaid üks – mina. Et asjad ei jääks kuudeks ja aastateks seisma, pidi hullult palju töötama… Arvan, et ma pole kunagi kusagil mujal juristina nii palju tööd teinud kui toona algaja kohtunikuna. See oli täiesti tavaline, et päevas oli kaheksa kriminaalasja istungit. Istungite vahel oli väike paus ning enne järgmise algust oli mul otsus valmis kirjutatud ja ette loetud. Siis kirjutati otsuseid veel käsitsi ja palun kõigilt vabandust, kes pidid minu hieroglüüfe hiljem masinal ümber lööma. Mu käekirja dešifreerimine on ikka tõeline katsumus.

Mis lennukusse puutub, siis viitab Maie sellele, et ma ei kasutanud otsuseid kirjutades kuivikjuristile tüüpilist kõneviisi. Üht otsust tuletas ta mulle just hiljuti meelde – „Kepimurdja” vargus (Juhan Raudsepa skulptuur tervisekeskuse Laine ees Väikese viigi kaldal – toim). Kes on Haapsalus käinud, see teab – „Kepimurdja” on Haapsalu au ja uhkus. Sümbol. Ja keegi tainapea lihtsalt varastas selle ära, et vanametalliks müüa. Ma kirjutasin otsuses, et selle teo eest võiks karistus olla vähemalt üks päev Haapsalu Lossiplatsil häbipostis seismist. Aga kuna kehtiv seadus sellist karistust ette ei näe, siis… Kõik mu otsused põhinesid loomulikult seadustel, aga kui oli sobiv koht kirge lisada ja sõnumit laiendada, siis ma seda tegin. Teen siiani.

Maie Kram ütles, et saite juba noore kohtunikuna aru, kui tähtis on olla pildil.
Selleks, et sinust midagi sõltuks, pead olema kuuldav ja nähtav. Ma pidasin kohtunikuna avalikkuse arvamuse kujundamist ja teavitamist väga oluliseks. Tihtipeale võtavad kohtunikud seisukoha, et meie töö on ju nii spetsiifiline: me ei suhtle avalikkusega, lugege otsuseid. Ma olen alati teisel seisukohal olnud. Selleks, et avalikkus kohtuid usaldaks, peaksid nad olema julgemad. Lääne Elus oli toona selline rubriik nagu „Politsei pilk”, kus ma olin püsiautor – kirjutasin kohtuasjadest, mõnikord viskasin mõne vimka, tegin natuke nalja ka. Arvan, et ka praegu võiksid kohtunikud meedias rohkem õigusteemadel sõna võtta – selgitada ja arvata. Ilma naljata, kõik selleks, et meie õigusmaastik oleks tugevam.

Te armastate endiselt pildil olla. Mõned nimetavad seda ka edevuseks.
Ma oleks pidanud siia randa tulema intervjuud andma halli ülikonnaga ja lipsustatuna, siis ei saaks mind edevaks pidada? No vaadake mu riietust – kas vandeadvokaadile on kohane tulla sellises riietuses intervjuud andma? (Jõks naerab – toim.) Mul on ükskõik, kuidas inimesed nimetavad soovi avalikes asjades kaasa rääkida. Selleks et sinu sõnu kuuldaks, mõtteid jagataks ja seisukohtadega vaieldaks, peab peale silmade ka suu lahti tegema. Mulle on oluline, mis Eesti ühiskonnas toimub, ja ma tahan neis asjades kaasa rääkida. Ma ei taha kirjutada igavaid juriidilisi tekste, mida keegi lugeda ei viitsi. Kui kirjutan, siis nii, et mõned seda armastaks ja teised vihkaks. Kõige hullem on, kui teed midagi nii, et kõigil on ükskõik. Siis ei ole mõtet sellele aega kulutada.

Olete olnud kohtunik, õiguskantsler, nüüd Soraineni vandeadvokaat. Kas olete kunagi mõelnud, milline neist rollidest teile kõige rohkem meeldib?
See on väga raske küsimus… Ehk oleks seda oma surivoodil õige öelda. Ma ei ole veel oma karjääri lõpus, ma olen advokaadina tõusuteel. Aga seda võin küll öelda, et ma ei ole juristina teinud ühtegi tööd, mis mulle ei oleks meeldinud. Kui kohtuniku töö hakkas igavaks muutuma, siis täpselt 20 aastat tagasi, 1995. aastal lahkusin Haapsalu kohtumajast Tallinnasse. Miks? Haapsalus oli ju mugav töö, ma olnuks ilmselt praeguseni enesega rahul olev kohtunik. Aga mul hakkas hirm, et ma jään mugavustsooni, ja ma küsisin endalt: kas ma tahangi Haapsalu kohtumajast pensionile minna? Vastus oli – ei, ma ei taha!

Siis tuli huvitav pakkumine Tallinna ringkonnakohtust ja ma läksin. Mugavustsooni oht seisneb selles, et omandad oskuse mitte areneda. Sa teed neid asju, millest sa tead, et need tulevad hästi välja, ja midagi juurde ei õpi. Ringkonnakohtus pidin juurde õppima. Kui president tegi ettepaneku õiguskantsleriks kandideerida, pidin jälle nullist alustama. Samamoodi nüüd, Sorainenis advokaadina – uuesti algusest. Vaid selliselt õnnestub elada nii, et pidevalt oleks midagi võita või kaotada. Teistmoodi mulle lihtsalt ei sobi. Kui midagi teha, siis kirega – siis võid ka midagi saavutada.

Mida olete saavutanud?
Võin ennast pidada maailma parimaks Läänemaalt pärit õiguskantsleriks. (Jõks muheleb – toim.)

Mida arvate, kas jõuate kunagi ringiga Läänemaale tagasi?
Ma ei välista seda! Ja miks ka mitte – teadaolevalt on Haapsalu ju parim paik elupäevade lõpetamiseks. Kui läksin Haapsalust Tallinna, siis kolm-neli esimest aastat mõtlesin pidevalt, millal saaks Haapsallu tagasi tulla! Siia elama. Mu vanematekodu on siit Roostalt 25 kilomeetri kaugusel Nõval. (Jõks teeb muheldes mõttepausi – toim.) Võib-olla ma soovin kunagi saada Haapsalu linnapeaks, võib-olla Nõva vallavanemaks – pagan seda teab!

Kui tihti siin praegusel ajal käite?
Proovin ema juures käia üle kahe nädala, alati küll ei õnnestu. Sõpru on mul endiselt Haapsalus, Martnas, Kullamaal. Haapsalus on tihti huvitavaid üritusi, kus ma olen osalenud. Seda, et ma joogafestivalil käisin, teab nüüd muidugi terve Eesti. Vaata, kui lihtne on Eestis kuulsaks saada. Ma poleks Kullamaa keskkooli õpilasena kunagi ette kujutanud, et 30 aasta pärast lähen Haapsallu, seisan lossivaremetes pea peal ja terve Eesti ajakirjandus kirjutab sellest.
Aga suvel on Haapsalus tõesti äge! Haapsalu ei ole kindlasti mitte depressiivne Eesti väikelinn.

Teie silmade läbi vaadatuna – kui hästi või halvasti Haapsalul ja Läänemaal praegu läheb?
Aus vastus on, et liiga detailselt ma kursis ei ole. Jälgin aeg-ajalt Lääne Elu, emaga räägin sellest, mis toimub Nõva vallas. Kuigi äsja sai Nõval valmis kergliiklustee, paistab, et kasutamata on Nõva kui mereäärse suveparadiisi võimalused. Ma tahaks näha vallajuhtide suuremat pühendumust ja julgeid ideid. Kuidagi teisiti ei ole võimalik vältida perifeeriaks muutumist. Kui kokkuhoidmisel eelistatakse vallavanema ametiauto bensiinilimiiti perearsti internetiühendusele, siis on midagi suhtumises mäda. Nõva vald on justkui peegelpilt riigist, kus säravatele uuendustele eelistatakse kiretut tehnohoolet.

Aga muidu – ei midagi dramaatilist. Näiteks 10–15 aastat tagasi tundus mulle, et Haapsalu on välja suremas. Isegi suvel tundus nagu mingi mõttetu linn. Aga praegu – maju tehakse korda, promenaad, lossipark, üritused toimuvad, inimesed käivad ja räägivad Haapsalust. Vaadake, kui palju on Haapsalus kohvikuid! Varem otsisid tikutulega kohta, kus mõnusalt süüa saaks. Olen mõnikord lihtsalt selleks Haapsallu sõitnud, et mõnes siinses kohvikus midagi head ampsata.

Kas Teil on Läänemaal mõni lemmikkoht, mis Teile väga, väga meeldib, ja mida igaüks, kes siia kanti tuleb, kindlasti nägema peaks?
Mitte kaugel siit Roostalt – Nõva looduskaitseala. Puutumatud männimetsad, raba väikeste kinnikasvanud rabajärvekeste ja laudteedega, Peraküla rand, laulvad liivad – see on midagi, mis on Eestis ainulaadne. Lihtsalt ei ole Eestis teist nii ilusat randa kui Peraküla rand. Vähemalt mina pole leidnud.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
9 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
jasmin
5 aastat tagasi

minu nimi laurenta .. Ma tahan tunnistada, mida see suur rämpsu ratas mulle tegi, võttis temaga ühendust, kui minu suhe oli täiesti minu abikaasa sõnul, et ta enam ei vaja mind mitte ainult põhjusel. kui ma võttis ühendust baba chubyga, lubas ta mulle, et kõik läheb hästi ja räägib mulle, mida teha, millest kõik tuli normaalseks.
tänu Baba Chubyle, et ma taastada oma kodune tagasi .. kui soovite temaga ühendust võtta e-posti teel chubygreat@gmail.or või helistada või whatsapp +2348165965904 … võite ka selle e-kirjaga ühendust võtta: mightysolution176@gmail.com

jasmin
5 aastat tagasi

minu nimi laurenta .. Ma tahan tunnistada, mida see suur rämpsu ratas mulle tegi, võttis temaga ühendust, kui minu suhe oli täiesti minu abikaasa sõnul, et ta enam ei vaja mind mitte ainult põhjusel. kui ma võttis ühendust baba chubyga, lubas ta mulle, et kõik läheb hästi ja räägib mulle, mida teha, millest kõik tuli normaalseks.
tänu Baba Chubyle, et ma taastada oma kodune tagasi .. kui soovite temaga ühendust võtta e-posti teel chubygreat@gmail.or või helistada või whatsapp +234816596590 … võite ka selle e-kirjaga ühendust võtta: mightysolution176@gmail.com

Felicia
7 aastat tagasi

Tahan tänada dr Goko tuua tagasi minu ex, et ma kaotasin viimase 1 aasta ja 4 kuud, võtan ühendust selle suure arst pärast lugemist tunnistust tema jagavad inimesed tal aidata ka, kui aus olla ma ei usu aga ma lihtsalt teinud minu meeles temaga ühendust ja annab talle proovida, kuid ta tõestada mind valesti, andes mu süda soov, ma olen väga õnnelik, et DR Goko tagasi tuua minu ex mulle, mida rohkem ma saan öelda,whatsapp teda +2348056398964

Allar Jõks loobub advokaaditööst ja pöördub Läänemaale tagasi | Lääne Elu
8 aastat tagasi

[…] Jõks tunnistas eelmise aasta suvel Lääne Elule antud intervjuus, et mõlgutab mõtteid Läänemaale naasmise […]

Eesti mõjukaim jurist on oma karjääri Haapsalus alustanud Allar Jõks | Lääne Elu
8 aastat tagasi

[…] suvel Lääne Elule antud intervjuus tunnistas kunagine Haapsalu kohtumaja kohtunik Jõks, kes tunneb […]

Või nii,
8 aastat tagasi

aga mina ei tule.Isegi mitte linnapeaks.

Isa
8 aastat tagasi

“Istungite vahel oli väike paus ning enne järgmise algust oli mul otsus valmis kirjutatud ja ette loetud.” Kiire poiss. Aga võiks jääda oma liistude juurde.

arvaja
8 aastat tagasi

Otsused valmis kirjutada enne kohtulikku uurimist – kas see on siis õige? See on ju haltuura hr. endine õiguskantsler!

laulja
8 aastat tagasi

Kas enne või pärast Merlet?