Valimisjant konnatiigis

Endine ajakirjanik Kalle Muuli on riigikogu IRLi fraktsiooni liige. 

Üks valimisjant ajab Eestis teist taga. Lõppev nädal polnud selles mõttes erand.

Vaevalt olid Tallinna tehnikaülikooli rektori valimisega hirmsasti vaeva näinud, kuid sellega siiski kimpu jäänud kuratooriumi liikmed esitanud lahkumispalve, kui 13 organisatsiooni saatsid sotsiaalministeeriumile kirja küsimustega soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku valimise kohta. Muidugi võib see olla juhus, asjaolude õnnetu kokkusattumus, et viimasel ajal kaasneb iga tähtsama ametikoha täitmisega skandaal. Sagedastes valimisskandaalides võib aga näha ka märki Eesti provintsistumisest.

Ametikohad on muutunud kildkondade võimuvõitluse objektiks ja võimu kasutatakse üha enam kildkondlikes, mitte avalikes huvides. Tulemuseks on omalaadne klannimajandus. See, kes on „suguharu” toel pumba juurde pääsenud, peab suures tänumeeles juhtima juga ainult omade suunas. Kunagi jagati sel kombel puid ja maid enamasti vaid kuskil ääremaadel, seejärel juba ka suuremais kohalikes omavalitsustes. Vanemad inimesed mäletavad ehk veel veidraid ärplemisi ja ärapanemisi Otepääl, kus tegutses kohaliku omavalitsejana Jaanus Raidal. Veidi uuemast ajast võib tuua arvukalt samalaadseid näiteid juba märksa laiemalt alalt – Ida-Virumaalt Haapsaluni välja.

Nüüd on Eesti riigi konnatiigistumine jõudnud juba pealinna kõige auväärsemaisse asutustesse. Inimõiguslased, võrdõiguslased ja kõik muud suured õiguslased süüdistavad järsku sotsiaalkaitseministrit selles, et ta järgis võrdse kohtlemise põhimõtteid ega välistanud soovoliniku kandidaatide seast oma erakonnakaaslast. Põhiseaduse säte, mis ei luba kedagi diskrimineerida poliitiliste vaadete pärast, on suurtel sallivuse jutlustajail silmapilk unustatud, kui mängus on erahuvid ja volinikuks ei saanud nende lemmikkandidaat.

TTÜ kuratooriumi liikmed ja hallipäised professorid käituvad ühtäkki süüdimatult nagu lasteaialapsed ja valetavad nahaalselt nagu elukutselised kaabakad, kui mängus on erahuvid ja valituks osutus kandidaat, kes võib lõpetada ülikooli raharaiskamise ja kinni panna mõne mõttetu struktuuriüksuse. Mõistagi, kus on võim, seal on alati olnud ka võimuvõitlus. Tasub aga tähele panna ja vahet teha, milliste vahenditega ja mille nimel seda võitlust peetakse.

Demokraatia eeldus on, et kõik austavad mängureegleid ja eesmärk on välja selgitada parim kandidaat. Konnatiigi onupojapoliitikas aga väänatakse reegleid vajaduse järgi ja püütakse vahendeid valimata upitada mätta otsa oma „konn” ka siis, kui ta konkurendile ilmselgelt alla jääb. Esiplaanil on erahuvi ja ametipostegi kasutatakse siis ennekõike erahuvides, mitte üldiseks hüvanguks.

Jaak Aaviksoo valimisel TTÜ rektoriks ja Liisa Pakosta valimisel soovolinikuks ei rikutud teadaolevalt ühtki reeglit. Ka kõige suuremad kriitikud pole suutnud ühtki mängureeglite rikkumist esile tuua, vastasel korral saaks ju valimiste tulemuse kohtus edukalt vaidlustada. Isegi need neli kuratooriumi liiget, kes väitsid, et nad hääletasid salajastel valimistel Aaviksoo vastu, pidid tunnistama, et valimised olid ausad ja vastuhääli oli valimiskastis tegelikult siiski kolm.

Samamoodi on homoaktivistide ainus etteheide Pakostale ja sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknale nende erakondlik kuuluvus ehk asi, mida ei tohiks Eestis põhiseaduse kohaselt ette heita ühelegi inimesele. Kolmeteistkümne organisatsiooni ohtrad küsimused ministrile on ajendatud ju üksnes soovist leida vastustest kas või mõni pisikene konks, millest kinni hakata, et skandaal suuremaks puhuda. TTÜ kuratooriumi suutmatus juba valitud rektor ametisse kinnitada on väga halb märk. See julgustab neid, kes ei austa reegleid.

Kui ka sotsiaalkaitseminister peaks homoaktivistide survele järele andma, siis võime end peagi leida riigist, kus ei vali ametimehi mitte need, kes on selleks seatud, vaid need, kes kõvemini kisavad. Kalle Muuli