Üliranged nõuded tõstavad vee hinda

Haapsalu Veevärgi tööline Peeter Padu. Foto: Arvo Tarmula

Veefirmad loodavad leida õiguskantsleri abiga lahendust olukorrale, kus heitvee kohta kehtivad normid, mis on kohati rangemad kui joogiveel. Uute nõuete tõttu tõstis Haapsalu Veevärk eelmises kvartalis kandi vee hinda 10 sendi võrra.

Eesti Vee-ettevõtete Liit (EVEL) pöördus õiguskantsleri poole sooviga teada saada, kas Eesti valitsuse määrus, millega muutusid palju rangemaks heitvee kohta kehtestatud nõuded, on põhiseaduspärane. 29. novembril 2012 vastu võetud ja 1. jaanuaril 2013 jõustunud määrus tõi EVELi juhatuse esimehe ja ASi Matsalu Veevärk juhatuse liikme Hans Liibeki sõnul kaasa olukorra, kus ettevõtetelt eeldati väga lühikese aja jooksul oma tehnoloogia hüppelist parandamist.

„Mitte keegi nendest, kes määrust peavad täitma, ei avaldanud ajapikenduse soovi. Keegi ei seadnud kahtluse alla, et rangemate nõuete rakendamine võiks tuua kaasa raskusi,” kommenteeris keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Rene Reisner EVELi muret, et määrus rakendati ellu liiga kiiresti.

Mitmesajakordselt rangemad

Uued, rangemad nõuded puudutasid eeskätt seda, kui palju tohib olla merre juhitavas heitvees raskemetalle. Seis on nüüd Liibeki kinnitusel selline, et mõne metalli puhul on merre suunatava heitvee normid rangemad kui isegi veel, mida inimesed iga päev joovad. Osas Eesti piirkondades on raskemetallide looduslik foon kõrgem uutest heitvee puhastamise nomridest. Ained, mille korral valitsus heitvett joogiveest rangemalt hindab, on Liibeki sõnul näiteks tsink ja vask. Joogivees võib olla 2 mg/l vaske, mis on 400 korda enam, kui on lubatud merre mineval heitveel.

Liibekile teadaolevalt ei ole teistes Läänemere riikides nii rangeid nõudeid. Tema sõnul oli valitsus põhjendanud oma otsust sellega, et meres elab karbiliste liike, mis ei talu raskemetalle. „Need normid on minu arust üle võetud suuremaist tööstusriikidest. Inglismaal, kus on meeletu tööstus, kasutatakse analoogseid, aga ka need normid ei ole nii karmid,” lausus Liibek.

Tema sõnul jääb nõuete täitmine suuremate reoveepuhastite korral juba ka tehniliste küsimuste taha, sest tänapäeval ei ole tehnoloogiat, kuidas seda teha.

„Ei ole tõestatud ohtu keskkonnale, aga normid on pandud. Teiste riikide näite varal toodud ja karmimadki veel,” ütles Liibek. „Ma loodan, et õiguskantsler võtab meie pöördumist tõsiselt,” lisas Liibek.

„Tänapäeva tehnoloogilised võimalused lubavad puhastada igasugust vett. Samuti on võimalik vähendada vette sattuvaid ohtlikke aineid. See on võimalik siis, kui tootmisprotsessides välditakse teadlikult ohtlike ainete kasutust ning seeläbi edasist kanalisatsiooni või looduskeskkonna juhtimist,” ei nõustunud Reisner vee-ettevõtjate hinnanguga.

„Infot selle kohta, et muutunud regulatsioonide rakendamine oleks praegu kusagil võimatu, meil praegu pole,” ütles Reisner.

Põhjus, miks tsingi ja vase sisaldus joogivees võib olla suurem kui heitvees, põhineb Reisneri sõnul teadusuuringuil. „Inimesed kasutavad joogiveeks kraanivett mõned liitrid päevas ja selline kogus ei ole inimtervisele ohtlik. Inimeste kõrval tuleb aga arvestada ka veekogudes elavaid elusorganisme, kes on vees kogu oma elu. Seetõttu mõjutavad mitmesugused vees sisalduvad ained, sh tsink ja vask neid palju rohkem,” lausus Reisner.

„Kui inimesed peaks samuti merevees olema 24 tundi järjest, siis avaldaks see ka inimeste tervisele kahjulikku mõju,” ütles Reisner.

Reisneri sõnul seati nõuded kõigest vastavusse Euroopa Liidu direktiiviga. Kuna direktiiv on üldine, ei ole Reisneri väitel Eestis kasutatud nõuded rangemad kui teistes Läänemere riikides. Euroliidu direktiivis 2008/105/EÜ ei ole kehtestatud näiteks vase, tsingi ja üldkroomi piirväärtusi. Nende metallide kohta käivate nõuete täitmine on EVELi pöördumise järgi vee-ettevõtjaile aga just kõige raskem.

Investeeringud vastu taevast

Liibeki sõnul on Eesti veesektori ettevõtted 10–15 viimase aasta jooksul investeerinud asulate veevärkide parendamisse ligikaudu miljard eurot, mis tähendab, et suurel osal Eesti vee-ettevõtetest oli 2013. aastaks juba ostetud ning seadistatud kallid seadmed, mis vastasid varem kehtinud nõuetele täiesti. „Nüüd tekibki küsimus, kas tuleb hakata neid kõiki ümber ehitama,” nentis Liibek.

Kõrgemaid saastetasusid hakkas riik Liibeki sõnul vee-ettevõtjailt sisse nõudma alles tänavu kevadel. Enne seda uued normid mõju ei avaldanud. Matsalu Veevärki need nõuded väga ei puuduta, sest ettevõte ei lase heitvett otse merre. Seetõttu ei ole Matsalu Veevärk ka vee hinda tõstnud. Enamikku Eesti tarbijaid ootab tõenäoliselt aga hinnatõus. Liibeki hinnangu kohaselt puudutavad need normid ettevõtteid, kelle klientideks on ligi kaks kolmandikku Eesti tarbijaist. Liibeki sõnul toob uute piirmäärade ületamine kaasa olulisel määral kõrgenenud saastetasud. Näiteks Tallinna Vee puhul on see tema väitel tähendanud ligi 800 000 eurot lisakulu.

Haapsalu Veevärgi juhatuse liige Kaido Erik kinnitas, et rangemad heitveenormid on end ettevõttele tunda andnud. Eriku sõnul pidid nemad tõstma eelmise kvartali keskel ühe kandi vee hinda 10 sendi võrra. Käibemaksuta on vee hind nüüd 90 senti kandi kohta. Läänemaal on asi Eriku sõnul siiski parem kui paljudes teistes Eesti paikades, sest siin ei ole suurt tööstust, mis vett raskemetallidega reostaks.

TABEL:

Heitvee normid läksid sadu kordi rangemaks

Puhastatud reovees lubatud raskemetallid (mg/l)

Enne 2013. aastat

Vask 2

Tsink 2

Üldkroom 0,5

Elavhõbe 0,05

Alates 2013. aastast

Vask 0,005

Tsink 0,005

Üldkroom 0,005

Elavhõbe 0,00007

Allikas: Eesti Vee-ettevõtete Liit