Silt: sõda ukrainas

[caption id="attachment_364151" align="aligncenter" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kaks päeva ja kaks ööd valmistusime hirmuga silmitsi seismiseks. Siis polnud olukord veel nii hull – mõni lõhutud nurga ja põlenud sissepääsuga maja, purustatud aknaraamid, sadu, kui mitte tuhandeid mürsukilde ja räbaldunud, murdunud okstega puud. 3. aprill. Sel päeval nägime esimest korda Venemaa „vabastamise” jumalateotuslikke tagajärgi. Esimene põrgutee, esimene hirm, et me ei näe oma kodumaja enam tervena, hirm rännakul surra ja mitte kunagi enam näha ema. Tahtsime näida rahulikud, julged ja tegutseda tagajärgedele mõtlemata. Me ei osanud isegi ette kujutada, et hoolimata kõigist katsumustest oleme mina, mu abikaasa, kassid ja meie Pääsuke (nagu mees hellitavalt Nissan Note’i kutsub) 13 päeva pärast okupeeritud Mariupoli selja taha jätnud, kahe nädala pärast ületanud vabatahtlikult DNRi (nn Donetski rahvavabariik) piiri ning kuu aega hiljem riigist lahkunud ja ületanud Venemaa piiri. Jah, see kõlanuks hullumeelselt. Aga nii see ometi läks. Ent kerime korraks aja tagasi. 4. märtsil otsustasime mehe ema juurest oma koju tagasi pöörduda. Sel minekul oli mitu eesmärki: tulla järele sõbra emale, uurida, kas naaber on elus, kas tagasipöördumine on ohutu ja kas leiame oma kaduma läinud lihakoti üles. Kohale jõudes jäin esialgu nagu väike laps autosse istuma. Abikaasa ja isa läksid luurele. Autos istudes tundsin end pehmelt öeldes ebamugavalt. Ümberringi valitses kaos. Nii mulle vähemalt tundus. Mõne sekundi jooksul välgatas peas sadu mõtteid. Ümbrust uudistades tundus, nagu vaataksin katkendit postapokalüptilisest filmist. Nägin, kuidas naabermaja elanikud olid kogunenud jälgima päästjate tööd, kes kustutasid tulekahju viiekorruselises majas, mida enam elamiskõlblikuks nimetada ei saanud. Autost jooksid mööda eri suundades pagevad inimesed. Et täielikku pilti maalida – ilm oli kohutav, jube külm, ja sopane tee kaetud püdelate lompidega. Kartsin, et sellistes oludes ei jõua ma mürskudele õigel ajal reageerida. Jätsin auto ja jooksin koju. Jalad jäid mutta kinni ja iga samm oli vaevaline.

[caption id="attachment_364457" align="alignnone" width="2000"] Kiievist koos ema, vanaema ja tädiga põgenenud 13aastase Davidi lemmiktund on muusika ja kitarrimängust ei väsi ta kunagi. Foto: Urmas Lauri[/caption] Kuu aega väikeses Nõva koolis käinud 13aastane David põgenes märtsis koos ema ja tädiga Kiievist ning on üks sajast Ukraina lapsest, kes jätkab haridusteed Läänemaal. Poola kaudu pagenud ja märtsi keskel Roostale jõudnud David armastab malet, jalgpalli ja kitarrimängu. Kooli emadepäeva kontserdil mängis ta hiiu kannelt. David oskab eesti keeles tervitada ja end tutvustada, teab tervet hulka eestikeelsed sõnu – piim, leht, kuu, maa, pea, silm, jalg, käsi, üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, üksteist – ja peab eesti keelt lihtsaks. David ütleb, et see on tükk maad kergem kui inglise keel, sest eesti keelt loetakse nii, nagu kirjutatakse. Saksa ja inglise keelt õppinud Davidil pole probleemi – ladina tähestik on selge ja lugemine läheb ludinal, kuigi aru veel kõigest ei saa. David on üks sajast sõja jalust pääsenud lapsest, kes jätkab haridusteed Läänemaal, ja üks üle neljast tuhandest Eestis. 24. mail on David koos koolikaaslastega esmaabiõppusel, mannekeeni kohal kumaras elustamas. „Liiga kiiresti,” ütleb instruktor ja vaatab abitult õpetaja poole. Õpetaja tõlgib. David noogutab. Koos Davidiga käivad Nõva koolis veel kaks Ukraina poissi – kuueaastane Illia ja kaheksa-aastane Platon, kellele David on natuke nagu isa eest – hoiab noorematel silma peal ja kutsub korrale. Fotod: Urmas Lauri [gallery ids="364494,364495,364496,364497,364499,364500,364501,364502,364503,364504,364505,364506,364507,364508,364509,364510,364511,364512,364513,364514,364515,364516,364517,364518,364519"]

[gallery ids="362806,362807,362808,362809,362810,362811,362812"] Uman. Fotod: erakogu Haapsalu sõpruslinn Uman peab juba plaani, kuidas Venemaaga peetava sõja võidu korral eluga edasi minna. Umani linnavalitsuse ametnik Halina Kutšer ütles telefonivestluses Lääne Eluga teisipäeval, et normaalse elu poole juba liigutakse. Linnas avatakse lasteaedu, ettevõtted on taas töö käivitanud, tudengid naasevad linna ning põgenikevool on suunda muutnud – nüüd liiguvad põgenikud kodu poole. Haapsalu linn ja siinne Rotary klubi on sõpruslinn Umanile lähetanud kolm abisaadetist, neist on Kutšeri sõnul olnud palju abi. Halina Kutšer, milline on praegu olukord Umanis? Õhuhäired on öösiti pooleteise-kahe tunni tagant, päeval vahetevahel isegi tihedamini. Sellised on olud meil Umanis. Selle tõttu oleme sunnitud peituma varjendites. Mõned, nagu mina ja meie kollektiiv, enam ei varju, töötame edasi, sest pole aega.

[caption id="attachment_362777" align="alignnone" width="2000"] Sotsiaalkindlustusameti piirkonnajuht Kätlin Hanson (vasakul), sotsiaalministeeriumi kantsler Maarjo Mändmaa ja asekantsler Hanna Vseviov vaatavad omavalitsustes, kuidas sõjapõgenikega hakkama on saadud. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Haapsalut külastanud sotsiaalministeeriumi kantsler Maarjo Mändmaa tunnistas, et Haapsalus on ukraina sõjapõgenikega kõige suuremaks mureks pikaaegsete elukohtade puudus. Kantsleri sõnul pole probleemi lahendamiseks Haapsalus midagi teha, sest siin pole ka pindu, mida saaks eluasemeks korda teha. „Haapsalu on selline koht, kus pole isegi tühje tondilosse – kinnisvara on kõik kasutuses, mis ongi tema mõte,” ütles Mändmaa. Sotsiaalkindlustusameti piirkonnajuhi Kätlin Hansoni sõnul on kohalikud pakkunud nii palju eluruume kui võimalik ja kõik need on ka kasutusele võetud. Seetõttu peavad paratamatult need sõjapõgenikud, kes pole veel elukohta leidnud, kuid soovivad Haapsallu jääda, siiski ära kolima. „Kui töisest sissetulekust pole võimalik hotelliarvet maksta, tuleb ära kolida. Nii kahjuks on,“ ütles Mändmaa. Kuurortlinna mured Haapsalu aselinnapea Kaja Rootare sõnul oli neljapäevase seisuga Haapsalu hotellides 151 põgenikku, kellest umbes kolmandik olid lapsed. Üle Eesti on lühiajalisel majutusel 4100 inimest, kellest pooled on lapsed.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Mariupolis Azovstali tehases töötanud Tetjana Himitš jõudis sõja jalust Venemaa kaudu Haapsallu kaks nädalat tagasi. 17. mail istub Himitš koos mõneteistkümne saatusekaaslasega – noored tõsised pikkade juustega naised – Haapsalu kultuurikeskuse kohvikus, millest saab igal esmaspäeval paariks tunniks sõjapõgenike kohtumispaik. Kell kolm päeval on kohvik peaaegu inimtühi ja vaikne. Peale ukrainlaste pole seal kedagi. Üks patsidega naine on kohkunult pead raputanud – millest rääkida?! Teised kõhklevad, vaatavad üksteisele otsa. Mariupoli ülikooli ajakirjanikuna lõpetanud Himitš tõuseb – on nõus intervjuud andma. Silmad on kurvad, aga hääl kindel. Kaks nädalat tagasi jõudis ta mehe ja tema poja, üheksa-aastase Jegoriga Haapsallu. „Me poleks ära tulnud, mitte mingil juhul, me ei kavatsenud tulla,” ütleb Himitš. Aga Haapsalus töötav sõber palus oma vana ema Mariupolist ära tuua. Nüüd on nad siin, elavad hotellis. Jegor läks kooli, elukaaslane leidis juba töö. „Haapsalus on nii vaikne,” ütleb Himitš.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Mul oli hiljuti videovestlus tuttavaga, kes elab ja töötab Ida-Siberi tagumises otsas. Ta oli mõnda aega opositsiooniline ajakirjanik ja peab ennast siiamaani opositsiooniliselt meelestatuks. See tuttav kirjutas mulle ühel heal päeval, et vaja on rääkida. Ja üldse tahaks teada, mis maailmas toimub. „Me oleme siin infovaakumis,“ kirjutas ta. „Kõik sõltumatu meedia on hävitatud, on jäänud vaid riigimeedia ja meil pole mingit ligipääsu alternatiivsele infole.“ Panime siis kaamerad sisse ja suhteliselt ruttu läks jutt Ukraina–Venemaa sõjale. Alguses kinnitas mu vestluskaaslane, et Venemaa „riiklikku meediat ei saa uskuda! Aimar, kas sa usud kasvõi ühtegi sõna, mida nad räägivad?“.

[caption id="attachment_361698" align="alignnone" width="2000"] Haapsalu sotsiaaltöötaja Triinu-Liis Reinesbergi sõnul on üürikortereid vaid neile ukrainlastele, kellel on kindel soov Haapsallu jääda. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kuigi Haapsalu üüriturg on olnud aastaid kesine ja üürikorteri soovijaid rohkem kui pakkujaid, on Ukraina sõjapõgenike tõttu turg täiesti kokku kuivanud. Haapsalu kinnisvaramaakleritel ei ole kohalikele huvilistele mitte midagi pakkuda, linnavalitsus on saanud üürileandjatega kokku viia vaid need põgenikud, kes on kindlalt öelnud, et soovivad Haapsallu jääda. Haapsalu linnavalitsuse sotsiaaltöö spetsialisti Triinu-Liis Reinesbergi sõnul on igas hotellis olnud viis sellist leibkonda, kes kindlasti soovivad Haapsallu elama jääda. „Nad ütlevad, et on siin töö leidnud ja lapsed käivad siin koolis,” ütles Reinesberg. Neile sõjapõgenikele, kellel pole vahet, kuhu elama jääda, pole Haapsalus pakkuda ühtegi üürikorterit. „Enne kriisigi oli pakkumine üsna kesine, paremaks pole läinud, sest juurde pole midagi ehitatud,” ütles Reinesberg.