Silt: sõda ukrainas

[caption id="attachment_367300" align="alignnone" width="2000"] Haapsalu linnapea Urmas Sukles. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Haapsalu soovib kaasata oma sõpruslinnad, kellega koos asuda Ukrainas asuvat Umani linna toetama. Haapsalu linnapea Urmas Sukles ütles, et tõenäoliselt lükkab Haapsalu fondi käima septembris, sest praegu on linnavalitsus saatnud Euroopas asuvatele sõpruslinnadele kirju, kuid Euroopa omavalitsused puhkavad praegu. „Vaatame, kui paljud kaasa tulevad, aga kindlasti teeme selle ära,” ütles Sukles. Näiteks Soomes asuva Hanko linnapeaga on Sukles suhelnud ja nemad on idee poolt.

[caption id="attachment_362579" align="aligncenter" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Mul on küsimus eestlastele: „Kas olete mõelnud, kuidas turistid ja siin viibivad välismaalased teie riiki näevad?” Ütlen teile ausalt: vaikne ja rahulik Eestimaa erutab mind iga päev. Selles on koht traditsioonidel, vastuoludel, avatusel ja abivalmidusel. Tahate, ma räägin teile oma tagasihoidlikest tähelepanekutest, mida mul õnnestus kahe kuu jooksul kaunis Haapsalus kogeda? Võite ju öelda, et teen kiireid järeldusi, kuna olen siin olnud nii lühikest aega. Ega ma väidagi, et minust on saanud sotsiaaluuringute ja statistika spetsialist, olen lihtsalt terava pilguga inimene ja tahan teiega jagada oma muljeid. Olgu, alustame sellest, et eestlased armastavad üksindust ja kaitsevad innukalt oma isiklikku ruumi. Eestlased on mulle ise rääkinud sellise anekdoodi: „Ootame Covid-19 lõppu, et kahe meetri asemel saaks üksteisest taas tavapäraselt viie meetri kaugusel seista.” Hea nali, aga kui palju selles on tõtt?

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] 12. sõjapäeval kolisime mehe vanemate juurest ära. Kõik see juhtus stressis ja kiirustades. Vedasime kolmandalt korruselt alla punnis kotte, tassisime pidevast kolimisest närvilisi kasse, järele jäänud toiduaineid, nõusid, mida abikaasa oli poest leidnud. Tuupisime auto umbselt täis. Sõitsime ja tülitsesime (abikaasa solvus, et ma emaga läbi ei saanud), aga koju naastes sain aru, et ma ei saa ka seal elada. Järk-järgult tungis linna sõda, hävitades aeglaselt kõik oma teel. Ja kui Primorski rajoonis, kus elasid mu abikaasa vanemad, oli suhteliselt vaikne, siis meie Keskrajoonis, eriti selle servas, oli surma ja hävingu karmi kätt juba tunda.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="696"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Neil päevil võinuks Ukraina pidutseda põhiseaduse 26. aastapäeva auks. [Põhiseadus võeti Ukraina ülemraadas vastu 28. juunil 1996 – toim.] Kuid arusaadavatel põhjustel suurt pidu ei peetud.

[gallery ids="367067,367068,367069,367070,367071,367072,367073,367074,367075,367076,367077,367078,367079,367080,367081,367082,367083,367084,367085,367086,367087,367088,367089,367090,367091"] Fotod: Urmas Lauri Paarkümmend Läänemaal sõja eest varjus olevat ukraina last on Silma õpikojas looduslaagris. Kümme neist on Lääne-Nigula vallast ja kümme Haapsalust. Esmaspäeval oli ukrainlastel Nõva päev. “Käisime Põõsaspeal ja Uuejõel, nad said tutvuda seal rannikuga, koguda merekarpe, käia ujumas,” ütles Silma õpikoja loodusõppe juhendaja Marko Valker. Teisipäeva ennelõunal käis Päästeamet Silmal lastele vetelpäästevarustust tutvustamas, pärastlõunal võttis Valker lapsed sappa ja viis neid jalgrada pidi metsa alla.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] 24. veebruaril alanud Venemaa–Ukraina sõja algusest on üks läbivaid küsimusi Eesti ametlikus ja sotsiaalmeedias olnud: mis siis Saksamaal viga on? Liidukantsler Olaf Scholz on mitmeid kordi välja tulnud kõlavate sõnadega, lubanud Ukrainale kõikvõimalikku relvaabi – ja siis need sõnad hiljem tagasi võtnud või täideviimise edasi lükanud. Samamoodi on nii palju kui võimalik blokeeritud teiste riikide relvasaadetisi Ukrainale.

[caption id="attachment_364151" align="aligncenter" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kaks päeva ja kaks ööd valmistusime hirmuga silmitsi seismiseks. Siis polnud olukord veel nii hull – mõni lõhutud nurga ja põlenud sissepääsuga maja, purustatud aknaraamid, sadu, kui mitte tuhandeid mürsukilde ja räbaldunud, murdunud okstega puud. 3. aprill. Sel päeval nägime esimest korda Venemaa „vabastamise” jumalateotuslikke tagajärgi. Esimene põrgutee, esimene hirm, et me ei näe oma kodumaja enam tervena, hirm rännakul surra ja mitte kunagi enam näha ema. Tahtsime näida rahulikud, julged ja tegutseda tagajärgedele mõtlemata. Me ei osanud isegi ette kujutada, et hoolimata kõigist katsumustest oleme mina, mu abikaasa, kassid ja meie Pääsuke (nagu mees hellitavalt Nissan Note’i kutsub) 13 päeva pärast okupeeritud Mariupoli selja taha jätnud, kahe nädala pärast ületanud vabatahtlikult DNRi (nn Donetski rahvavabariik) piiri ning kuu aega hiljem riigist lahkunud ja ületanud Venemaa piiri. Jah, see kõlanuks hullumeelselt. Aga nii see ometi läks. Ent kerime korraks aja tagasi. 4. märtsil otsustasime mehe ema juurest oma koju tagasi pöörduda. Sel minekul oli mitu eesmärki: tulla järele sõbra emale, uurida, kas naaber on elus, kas tagasipöördumine on ohutu ja kas leiame oma kaduma läinud lihakoti üles. Kohale jõudes jäin esialgu nagu väike laps autosse istuma. Abikaasa ja isa läksid luurele. Autos istudes tundsin end pehmelt öeldes ebamugavalt. Ümberringi valitses kaos. Nii mulle vähemalt tundus. Mõne sekundi jooksul välgatas peas sadu mõtteid. Ümbrust uudistades tundus, nagu vaataksin katkendit postapokalüptilisest filmist. Nägin, kuidas naabermaja elanikud olid kogunenud jälgima päästjate tööd, kes kustutasid tulekahju viiekorruselises majas, mida enam elamiskõlblikuks nimetada ei saanud. Autost jooksid mööda eri suundades pagevad inimesed. Et täielikku pilti maalida – ilm oli kohutav, jube külm, ja sopane tee kaetud püdelate lompidega. Kartsin, et sellistes oludes ei jõua ma mürskudele õigel ajal reageerida. Jätsin auto ja jooksin koju. Jalad jäid mutta kinni ja iga samm oli vaevaline.

[caption id="attachment_364457" align="alignnone" width="2000"] Kiievist koos ema, vanaema ja tädiga põgenenud 13aastase Davidi lemmiktund on muusika ja kitarrimängust ei väsi ta kunagi. Foto: Urmas Lauri[/caption] Kuu aega väikeses Nõva koolis käinud 13aastane David põgenes märtsis koos ema ja tädiga Kiievist ning on üks sajast Ukraina lapsest, kes jätkab haridusteed Läänemaal. Poola kaudu pagenud ja märtsi keskel Roostale jõudnud David armastab malet, jalgpalli ja kitarrimängu. Kooli emadepäeva kontserdil mängis ta hiiu kannelt. David oskab eesti keeles tervitada ja end tutvustada, teab tervet hulka eestikeelsed sõnu – piim, leht, kuu, maa, pea, silm, jalg, käsi, üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, üksteist – ja peab eesti keelt lihtsaks. David ütleb, et see on tükk maad kergem kui inglise keel, sest eesti keelt loetakse nii, nagu kirjutatakse. Saksa ja inglise keelt õppinud Davidil pole probleemi – ladina tähestik on selge ja lugemine läheb ludinal, kuigi aru veel kõigest ei saa. David on üks sajast sõja jalust pääsenud lapsest, kes jätkab haridusteed Läänemaal, ja üks üle neljast tuhandest Eestis. 24. mail on David koos koolikaaslastega esmaabiõppusel, mannekeeni kohal kumaras elustamas. „Liiga kiiresti,” ütleb instruktor ja vaatab abitult õpetaja poole. Õpetaja tõlgib. David noogutab. Koos Davidiga käivad Nõva koolis veel kaks Ukraina poissi – kuueaastane Illia ja kaheksa-aastane Platon, kellele David on natuke nagu isa eest – hoiab noorematel silma peal ja kutsub korrale. Fotod: Urmas Lauri [gallery ids="364494,364495,364496,364497,364499,364500,364501,364502,364503,364504,364505,364506,364507,364508,364509,364510,364511,364512,364513,364514,364515,364516,364517,364518,364519"]