Silt: sõda ukrainas

[caption id="attachment_389598" align="aligncenter" width="2000"] Tiit Salumäe pidanuks sel nädalavahetusel sõitma Peterburi, kuid ei saanud Venemaa saatkonnalt selleks viisat. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Eesti evangeelse luterliku kiriku piiskop Tiit Salumäe ei pääse Venemaale oma tööülesandeid täitma. Sel nädalavahetusel pidi Salumäe sõitma Peterburi sealse Jaani koguduse koosolekule. Neljapäeval sai ta Vene konsulaadist tagasi küll oma passi, aga sissesõiduviisat Venemaa talle ei andnud. Salumäe hoole alla kuuluvad EELK kogudused väljaspool Eestit nii läänes kui ka idas.

[gallery ids="389041,389043,389045,389047,389049,389051,389053,389055,389057,389059,389061,389063,389065,389067,389069,389071"] Fotod: Andra Kirna Haapsalu ukraina lapsed saavad teisipäeviti kokku, et prantsuse kohvikus paar tundi eesti keelt õppida. „Tere, mina olen Stéphane,” tervitas Gallia Kuke, Haapsalus asuva väikese prantsuse kohviku omanik Stéphane Clavel läinud teisipäeval järjest sisseastujaid. Talveks suletud Gallia Kuke uksed on taas avatud – üks kord nädalas teisipäeviti, et Haapsalu ukraina lapsed saaksid seal eesti keelt õppida. Prantslasest Claveli kõne kõlas prantsuspäraselt, aga selgelt ja arusaadavalt, vastuseks kostsid ukraina laste julged „tered”. Keelekohviku reeglite järgi räägitakse seal ainult eesti keeles, ükskõik kui palju või vähe keegi seda parasjagu oskab. „Oluline on rääkida ainult eesti keeles,” kinnitas keelekohviku õpetaja Cynne Põldäär.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Ikka ja jälle tuleb kurbi uudiseid. Veel üks maja, veel üks perekond, kümned, sajad pered. Ukraina on leinas. Iga uus päev muutub süngemaks. Kalendrisse ilmuvad kirjed hukkunute nimedega, fotod neist on palistatud peenikese musta lindi ja põleva leinaküünlaga.

[caption id="attachment_364151" align="aligncenter" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kellaosuti liigub pidurdamatult: „tikk-takk” – ületab keskpäevajoone ja ruttab, et jõuda kiiremini päikeseloojangut vaatama. Auto hodomeetrile lisanduvad läbitud kilomeetrid. Veel üks ja seejärel veel üks. Aknatagune on külm ja võõrastav. Aga käes on alles märts. Minu elu kõige külmem märts, täis õudust ja hirmu. Sõidame, paneme kütte sisse, näksime Snickersit, mille kinkis meile samal päeval Paša lapsepõlvesõber Artem. Nad said tuttavaks koolis. Sellest ajast peale on neil meenutada rohkem kui tosin naljakat ja kohati ebamugavat lugu. Seesama Artem, kes viis oma pere Mariupolist välja, aga tuli tagasi kassi järele ja jäi nagu meiegi „kupli alla”.

[caption id="attachment_384398" align="alignnone" width="2000"] Viiekümnes varjev'rk. Kaire Reiljan[/caption] Kolmapäeva keskpäeval tõmbas Harkivist põgenenud Darina Karban Haapsalus viimasele valgele riideribale sõlme peale ja viiekümnes varjevõrk oligi valmis.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Vanematekodu lähedal tegime peatuse. Paša tundis ära ühe piimajärjekorras seisnud mehe – see oli tema emapoolne onu Vasja. Nad embasid teineteist tundeid varjamata. Onu Vasja oli linna tüüpi asulast Sartanast Mariupoli tulnud veebruari lõpus. Ta arvas, et saab siin valutult hakkama, lootis, et Mariupol on kindlalt kaitstud, sest kõik me olime seda juttu kuulnud ja selliseid lubadusi uskuma jäänud. Uudiseid kuulates kujutasin mõttes ette, et linn on nagu vallutamatu kindlus, mis on piiratud kõrgete müüridega ja mida ümbritsevad sügavad vallikraavid.

Lääne-Nigula vallas elab praegu hinnanguliselt 50 sõjapõgenikku Ukrainast, neist 22 last. Sügisel alustas Lääne-Nigula valla koolides ukraina 25 õpilast ja lasteaedades oli toona 13 last. „Praegu on koolides 16 ukraina õpilast ja lasteaedades käib kuus last,” ütles Lääne-Nigula vallavalitsuse liige, sotsiaalvaldkonda kureeriv Katrin Viks volikogule sõjapõgenikest ülevaadet andes.

[gallery ids="381519,381520,381521,381522,381523,381524,381525,381526,381527,381528"] Fotod: Urmas Lauri Haapsalu rannarootsi muuseumi käsitöötoas ripub üleval juba 42. mõrralina, mis muutub sentimeeterhaaval porise sügise värvi varjevõrguks Ukrainale. „Neljakümne teine on üleval,” ütles muuseumi peavarahoidja Anu Raagmaa reedel. Riba-ribalt saab mõrralinast varjevõrk, millega Ukrainas katta sõjategevuse eest kaitsmist vajavaid objekte. Peale tankide jm sõidukite peidavad ja päästavad varjevõrgud Ukrainas näiteks enne liivakottidega kaetud kultuuriväärtusi, et neid ülalt näha ei oleks. „Siin ongi meie püsipersonal,” tutvustas muuseumipedagoog Lydia Kalda mõrravõrku varjevõrguks punuvaid naisi: Liivi Viljaste, Õie Tomingas ja Tiina Tammistu ning ukrainlannad Aljona Jevtšenko, Viktorija Tšepurna ja Darina Karban.