Silt: Saueaugu
Saueaugu teatrisuvi tuleb kahe uuslavastusega
[caption id="attachment_397688" align="alignnone" width="2000"]
Helo Kaplinski ja Pääru Oja teisipäeval Saueaugu teatritalus „Meeletu” proovis, kui esietenduseni oli jäänud kolm nädalat. Foto: Andra Kirna[/caption]
Mais esietendub „Meeletu“ – Jaan Tätte näidendi lavastab Margus Kasterpalu, juulis paneb Priit Põldma „Kotka tee taeva all“ punkti kirjandusloolisele sarjale.
Teisipäeva keskpäeval sumiseb vana alõtšapuu mesilastest. Esietenduseni on täpselt kolm nädalat. Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu istub õue kõige kaugemas otsas pingi peal ja annab harvu juhiseid. Pääru Oja seisab aida ukse ees, kummisäärikud jalas, ja kuulab terase huviga Helo Kaplinskit, võõrast tüdrukut, kes on ta ette justnagu selgest taevast alla sadanud. „Meeletu“ proovid peaosas Ojaga on kestnud nädal aega. Näidendis on küll 14 tegelast, aga sisuliselt on see monotükk ja rännaklavastus – proloog mängitakse ühes, tükk teises kohas, vaataja rändab peategelasega kaasa.
Helo Kaplinski ja Pääru Oja teisipäeval Saueaugu teatritalus „Meeletu” proovis, kui esietenduseni oli jäänud kolm nädalat. Foto: Andra Kirna[/caption]
Mais esietendub „Meeletu“ – Jaan Tätte näidendi lavastab Margus Kasterpalu, juulis paneb Priit Põldma „Kotka tee taeva all“ punkti kirjandusloolisele sarjale.
Teisipäeva keskpäeval sumiseb vana alõtšapuu mesilastest. Esietenduseni on täpselt kolm nädalat. Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu istub õue kõige kaugemas otsas pingi peal ja annab harvu juhiseid. Pääru Oja seisab aida ukse ees, kummisäärikud jalas, ja kuulab terase huviga Helo Kaplinskit, võõrast tüdrukut, kes on ta ette justnagu selgest taevast alla sadanud. „Meeletu“ proovid peaosas Ojaga on kestnud nädal aega. Näidendis on küll 14 tegelast, aga sisuliselt on see monotükk ja rännaklavastus – proloog mängitakse ühes, tükk teises kohas, vaataja rändab peategelasega kaasa. 
Pärast „Ilmavõõrast” 2018. aasta suvel – järelkiri Kaplinski ja Masingu ainetel
[caption id="attachment_245343" align="aligncenter" width="600"]
Suvearmastus: Meister (Aleksander Eelmaa) ja Ester (Grete Jürgenson). Foto: Marion Undusk[/caption]Millegipärast meenub just see lause: „Mullasel aiateel, millele kippus kasvama rohelist sammalt, jooksis kuldnokke.”
Selle lausega algab Uku Masingu romaan „Rapanui vabastamine” ja õigupoolest pole mul olnud aimugi, et see lause on mul peas, olnud peas juba 30 aastat. „Ilmavõõra” etendus Saueaugu teatritalus on äsja lõppenud ja taevas kumab, nagu võiks kumada Magellani pilv.
Mõnes mõttes oli paras julgustükk, et Margus Kasterpalu kutsus Saueaugule teatrit tegema just noored, ja et kutsutud valisid välja just Jaan Kaplinski ja Uku Masingu loo. Aga eks Saueaugul ole ennegi tehtud asju, millel on nii pikk slepp taga ja pühapaiste ümber, et jäta või tegemata. Tagantjärele on ikka hea olnud, et on tehtud.
Ega seda, et lugu on Kaplinski ja Masingu ainetel, muidugi kuskil otse välja öelda. Oldaks nagu poolel teel – tahaks nagu jutustada pärislugu, aga hästi ei julge ka. „Ilmavõõra” teksti autor Priit Põldma on „Ilmavõõrast” nimetanud isegi kahekordseks fiktsiooniks, fiktsiooniks ruudus, aga mida see õigupoolest tähendab? Või mis see loeb. Kui millegi ainetel fiktsioon korrutada iseendaga, siis ehk pöörab see hoopis tagasi ja muutub mingil moel uuesti tõeks. On ju tekst kultuuri- ja kirjandusloolistest viidetest paks, nii et kõiki kohe kinni ei püüa ja avastad tagantjärele.
Suvearmastus: Meister (Aleksander Eelmaa) ja Ester (Grete Jürgenson). Foto: Marion Undusk[/caption]Millegipärast meenub just see lause: „Mullasel aiateel, millele kippus kasvama rohelist sammalt, jooksis kuldnokke.”
Selle lausega algab Uku Masingu romaan „Rapanui vabastamine” ja õigupoolest pole mul olnud aimugi, et see lause on mul peas, olnud peas juba 30 aastat. „Ilmavõõra” etendus Saueaugu teatritalus on äsja lõppenud ja taevas kumab, nagu võiks kumada Magellani pilv.
Mõnes mõttes oli paras julgustükk, et Margus Kasterpalu kutsus Saueaugule teatrit tegema just noored, ja et kutsutud valisid välja just Jaan Kaplinski ja Uku Masingu loo. Aga eks Saueaugul ole ennegi tehtud asju, millel on nii pikk slepp taga ja pühapaiste ümber, et jäta või tegemata. Tagantjärele on ikka hea olnud, et on tehtud.
Ega seda, et lugu on Kaplinski ja Masingu ainetel, muidugi kuskil otse välja öelda. Oldaks nagu poolel teel – tahaks nagu jutustada pärislugu, aga hästi ei julge ka. „Ilmavõõra” teksti autor Priit Põldma on „Ilmavõõrast” nimetanud isegi kahekordseks fiktsiooniks, fiktsiooniks ruudus, aga mida see õigupoolest tähendab? Või mis see loeb. Kui millegi ainetel fiktsioon korrutada iseendaga, siis ehk pöörab see hoopis tagasi ja muutub mingil moel uuesti tõeks. On ju tekst kultuuri- ja kirjandusloolistest viidetest paks, nii et kõiki kohe kinni ei püüa ja avastad tagantjärele. 
