0

Saueaugu teatritalu koplis etendub kolme kodutütre lugu

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

kasterpalu. tarmula

Riina Kasterpalu korraldas läinud nädalavahetusel Saueaugul retriidi naistele. Riina ja Margus  Kasterpalu eesmärk on üks – et inimesed lahkuksid Saueaugult kergema ja helgema oleguga kui tulles. Arvo Tarmula foto 

Saueaugu teatritalus näeb tänavu juulis Margus Kasterpalu uuslavastust „Me olime kodutütred” (osades Garmen Tabor, Külli Teetamm ja Kristel Leesmend) ning augustis Ardo Ran Varrese monotükki „Sümfoonia ühele” Aleksander Eelmaaga.

Kaks aastat on Saueaugul mängitud August Gailiti ainetel Tõnu Õnnepalu „Ingelandi” – mastaapset kolmetunnist lavastust.

„Mõtlesin, et ei ole mõistlik teha midagi, mida hakataks „Ingelandiga” võrdlema. Nagunii jääks alla. Et tuleks teha midagi täiesti teistsugust,” ütleb Margus Kasterpalu. Rootsi autori Gertrud Larssoni „Me olime kodutütred” on tore naistetükk, nagu Kasterpalu ütleb, ja piisavalt teistsugune – tegelasteks kolm 50aastast naist, kunagist kodutütart, kes alates kaheksandast eluaastast on igal suvel koos matkamas käinud.

„Kirjutatud on ta nii, et tegevus toimub Rootsis, aga ma kirjutasin ta natuke ümber niimoodi, et nad sel suvel justkui tuleksid Eestisse ja satuksid kogemata Saueaugu lambakoplisse ning kogemata oleks seal ka publik,” ütleb Kasterpalu. Vabaõhutükk, kolm näitlejat, hästi „siin ja praegu”-võtmes. „Fiktsiooni elemente selles tükis praktiliselt ei ole,” ütleb Kasterpalu. Pole kunstlikku valgust, pole kunstlikku heli, on ainult näitlejad ja loodus. Igaks juhuks on ka tagavaravariant. Kui sajab või on suur tuul, siis kolitakse tükk sisse. Tuulega sellepärast, et koplis on suured, kõrged haavad. Haavalehed värisevad tugeva tuule käes üsna häälekalt ja tekst ei jõua kohale.

Koppel on täiesti uus mängupaik. Etendusele tulnud peavad kõndima nii 300 meetrit üle lammaste pügatud karjamaa. „Lapsepõlves jooksin seda maad igal hommikul. See oligi karjamaa. Aga kui kellelgi on liikumine raskem, siis meil on vedav instrument,” ütleb Kasterpalu. Vedav instrument tähendab traktori järele pandud madalat käru. Kõndides aga võiks jalutuskäiku käsitleda omalaadse ettevalmistusena etenduseks.

Saueaugule on ikka valitud tükke, mis kohavaimuga kokku sobiks. Kuidas too Rootsi naiste lugu kohavaimuga klapib? „Ega ta tuppa klapikski, aga see nõks, et nad justkui päriselt satuksid justkui päriselt siia. Teatrivalet on ainult vähekene. Koht on päris, loodus on päris, inimesed on päris,” ütleb Kasterpalu.

Kunagi on koplis tehtud kolhoosi jaanitulesid, suurte haabade vahel oli kiik, nii et koht on inimestega harjunud. Tükk ise on lavastaja sõnul selline rõõmus tegemine.

„Ta ei ole väga filosoofiline ja kaelamurdev, aga elutõed naiste suus kõlavad aktuaalsete ja veenvatena,” ütleb Kasterpalu.

„Me olime kodutütred” on ka natuke kriminaalne, sellele viitab alapealkirigi – „Metsas ei kuule keegi su karjumist”. Sõbrannade vahel juhtub nii mõndagi, muu hulgas ka alapealkirjas osundatut. Lõpetatakse aga ikkagi sõpradena ja lepitakse kokku – vähemalt jääb selline mulje, et lepitakse –, et kohtutakse ka järgmisel suvel: lapsepõlvesõber olla tähendab seda, et võib kasvada lahku ja erinevaks, kuid ajas muutunud suhteid on võimalik üles soojendada.

„Mulle meeldib selline teater, kust inimesed lähevad ära natuke kergema oleku ja selgema näoga kui tulles, või vähemalt ei ole nad masendunumad või õnnetumad,” ütleb Kasterpalu.

Kui juuli on naiste päralt, siis augustis mängitakse Saueaugul sootuks teistsugust lugu – Ardo Ran Varrese debüütlavastust „Sümfoonia ühele”. Monotükk on kirjutatud Aleksander Eelmaale tema 70. sünnipäevaks. „Sümfooniat ühele” (Tartu Uus Teater) on kevadel Tallinnas ja Tartus mõned korrad mängitud, aga Saueauguga on tal väga tugev seos. Nimelt on Eelmaa olnud Saueaugul igal teatrisuvel, olgu lavastaja või näitlejana, ja tänavune on kuueteistkümnes kord. Eelmaad ehk Sassi, nagu Saueaugul öeldakse, ei olnud ainult üks kord, aga siis riputati kuuri alla eelmise aasta kostüümi kuub, nii ete tegelikult oli Sass ka toona kohal. Tänavu 5. augustil on Saueaugul sümpoosion, kus kriitikud ja kolleegid Sassist kõnelevad, sellest, kuidas ta on ja mis ta on, sh kes ja mis on Sass Saueaugu lavastustes.

„Sümfoonial ühele” on sugulasjooni „Krappi viimase lindiga” (Samuel Beckett) – on vana helirežissöör, kelle ainus suhtluspartner on raadio, mis mitte ainult ei mängi, vaid ka vastab mehele. Mehe mälu ulatub kaugemale kui tema elu, sest ta on pika elu jooksul heliarhiivides töötanud. See on tükk häältest meie ümber, sellest, kuidas nad meid kõnetavad, mida ütlevad ja mida ütlemata jätavad, milliseid sõnumeid me kujutame ette ja millised kostavad päriselt.

„Tõsine lugu, mis paneb järele mõtlema ja endasse vaatama. Kerge meelelahutus see ei ole, selles mõttes pole ta tavaline suvelavastus,” ütleb Kasterpalu, „aga kel sügavamat teatrihuvi või huvi ühe vana mehe mõttemaailma, häälte, helide ja vaikuse vastu, neile soovitan kindlasti vaatama tulla, kuidas Ohtla küla ainus aukodanik sel suvel Saueaugul üles astub.”

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz