Silt: punamonument

[caption id="attachment_371112" align="aligncenter" width="1280"] ”Kivi Jüri” ehk “Kivijüri” on Kärdlas asuv mälestusmärk “Hiiumaa kaitselahingute kangelastele 1941”. Mälestusmärk püstitati 1966. aastal Kärdlast väljuvate maanteede ristile. Graniidist mälestusmärgi autorid on skulptor Endel Taniloo ja arhitekt Ülo Sirp. Foto: Urmas Lauri[/caption] Hiiumaa vallavanema Hergo Tasuja vastuse Lääne Elu veebis ilmunud loole „Mare Tamvelius: Hiiumaa värvus punaseks…“ „Kõige kehvem on millegi hävitamisele kutsumine ja paterdamine kampaania korras,“ ütles kultuuriajaloo professor Linda Kaljundi intervjuus Vikerraadio hommikuprogrammis. Ta meenutas kunstiajaloolase Krista Kodrese mõtet, et kui esimese vabariigi loomise järel oleks samal moel vihale ja tunnetele voli antud, siis oleks kampaania korras hävitatud muuhulgas baltisakslaste mõisad. Olen sellega nõus. Tormakuse asemel või selle kõrval tuleb omada ka tasakaalukust. Ma tean – nii ajalooõpingute põhjal kui isiklikult oma perekonna lähiajaloo kaudu – kui keeruline on Eesti ajalugu olnud. Tean, et võõrvõimud muuhulgas püüdsid eestlaste meelsust kujundada meie kultuuri- ja avalikku ruumi muutes. Aga ma ei ole nõus sellega, et kui oleme 30 aastat iseseisvuse taastanud riigis elanud, ilma mõne konkreetse monumendi teisaldamise üle avalikku arutelu pidamast, siis peaksime nüüd ilma aruteluta, ilma erinevaid argumente ära kuulamata kiirkorras tegutsema.

[gallery ids="371112,371110,371111,371113,371114,371115,371116"] Fotod: Urmas Lauri Pealkirjaks olev lause kõlas KOV valimispäeva hilistunnil rahvusringhäälingu valimisstuudios, kui kahel viimasel korral tulid Hiiumaal võimule sotsiaaldemokraadid ja vallavanemateks said kinnitatud järjestikku kaks erinevat, aga nagu peatselt selgus, ebaküpseks osutunud poliitikut. Hiiumaa ainukese nn sõltumatu maakonnalehe peatoimetaja [Harda Roosna] oli sotside võimule upitamiseks andnud aastaid endast parima. Ühed said võimu, peatoimetaja sai presidendilt teenetemärgi. Vastavalt teenetemärgi seadusele ei ole meil võimalik täna veel tõde teada, kes olid need salajased peatoimetaja teenetemärgile esitajad, nii jääbki ainult arvata ja loogiliselt järeldada. Ebaküpse poliitiku tunnuseks on oskamatus mõtestada omariiklust, kuhugi ununenud väärtushinnangud, empaatia puudus ja teadmiste sidumise võimetus. Üks näide. Küüditatute järeltulijad tegid valla poolt mitmendat korda müüki pandud esivanemate talule omapoolse hinnapakkumise, soovides vallalt tagasi osta pere põlistalu Luidjal. Vallavanem Reili Rand oma ebaküpsuses kuulutas aga välja järjekordse avaliku müügipakkumise sama talumaja müügiks, pikendades selle otsusega omakorda perele vene võimu poolt juba kunagi tekitatud kannatusi. Tundekasvatuses küpsustunnistuseta jäänud sotsist vallavanem ilmselt ei tundnud end oma otsuses halvasti, ta ei tahtnud mäletada kolme vana hiiu naise antud tunnistusi, mis kinnitasid sotsist Olga Lauristini osalemist hiidlaste küüditamisel Hiiumaalt. See noorpoliitik on tänaseks jõudnud riigikogusse. Ka praegune vallavanem Hergo Tasuja tegi alles hiljuti enda ebaküpsust reetva otsuse, kui sotsiaalmeediagrupi küsitluses andis ühe esimesena oma hääle punamonumendi Kärdla linnaruumis säilitamise poolt. Vallavanema juhitud omavalitsus on Hiiumaa suurim tööandja ja nagu laulukooris antakse hääl ette, oli see märgiks, nn omainimestele meelsuse näitamiseks. Sotsist noorpoliitik Hergo Tasuja eesmärk on seatud veelgi kõrgemale - saada Eesti Vabariigi presidendiks, nii kirjutas Hiiu Leht.

[caption id="attachment_364412" align="alignnone" width="1024"] Lihula monument. Foto: Kalli Pets[/caption] Lääneranna valla kuus punamonumenti leiavad endale uue asukoha kohalikus muuseumis. „Me ei kavatse tekitada punaparki, vaid säilitada ajalugu. Ruumi meil on – kolm hektarit,” ütles Virtsu arenguseltsi juht Jüri Mõniste Lääne Elule. Virtsu muuseum tegutseb sealses mõisatallis ja punamonumendid hakkavad paiknema mõisatalli taga piiratud maa-alal, kuhu niisama heast peast jalutama ei pääse. „Monumente on muidugi võimalik vaadelda, aga kuidas täpselt, selle üle peame veel aru,” ütles Mõniste. „Kas läbi aknaluugi, okastraataia tagant või mingil muul vaevalisel moel.”

[caption id="attachment_236916" align="alignnone" width="900"] Haapsalu kaubamaja juures asuv sõjahaud on üks neist, mille muinsuskaitseamet riikliku kaitse alt välja arvas. Foto Arvo Tarmula[/caption] Muinsuskaitseamet arvas kaitse alt välja üle 270 punamonumendi, mis asuvad teises maailmasõjas langenute haudadel. Muinsuskaitse alt arvati välja ka kaheksa Läänemaal ja kaheksa Lääneranna vallas asuvat punahauda. Teiste hulgas ei ole muinsuskaitse all enam kaks Haapsalu kesklinnas kaubamaja ees asuvat sõjahauda.

[caption id="attachment_364412" align="alignnone" width="1024"] Lihula monument. Foto: Kalli Pets[/caption] Lääneranna vallas peetakse plaani, mida hakata peale seitsme Nõukogude sõduritele püstitatud monumendiga. Vallavanem Ene Täht saatis kultuuri- ja kaitseministeeriumile ning sõjahaudade hoolde liidule kirja, milles soovib infot kultuurimälestiste registris olevate mälestiste kohta. Lääneranna vallast on kultuurimälestiste registris seitse Nõukogude sõduritele püstitatud monumenti. Vallavanem tahab teada, kas nende mälestistega on ka tegelikult seotud matmisi ja kas väidetavatesse ühishaudadesse maetute kohta on täiendavat infot.

[caption id="attachment_362797" align="alignnone" width="2000"] Haapsalu kesklinna on maetud nii esimeses kui ka teises maailmasõjas hukkunuid. Paremal asuvatel väikestel hauakividel on peamiselt eesti nimed. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Ukraina sõda on kolmandat korda päevakorda toonud nõukogude ajal paigaldatud monumentide saatuse – esimene arutelulaine oli kohe pärast Eesti taasiseseisvumist, teine 2007. aastal. Punamonumentide arvu Läänemaal ei tea täpselt keegi. Muinsuskaitseameti kultuuriväärtuste registris on neid kinnismälestistena arvel kuus ja Lääneranna vallas viis. Tegelikult on eri aegadel ja eri põhjustel paigaldatud monumente rohkem – nii kalmistutel, avalikus linnaruumis kui ka metsa all. Muinsuskaitseameti Läänemaa nõuniku Kalli Petsi sõnul on tal kontoris 1970.–1980. aastatest pärit kaustik, kus on kirjas, milliste koolide hooldada on millised obeliskid ja millal tuleb nende juurde pidulikult lilli viia. Samuti on märkmikusse kirja pandud monumentide mõõdud ja joonised.